• Prindi

Söötmine

Sigade pidamisel on söötmiskulud võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu seakasvatuse kuludest. Seetõttu sõltub seakasvatuse tasuvus väga palju sellest, kui otstarbekalt seakasvataja oskab oma sigu sööta. Sigade söötmisel tuleb arvestada, et siga tarvitab söödaga saadud toitaineid elatuseks, liha ja rasva moodustamiseks, tiined emised loodete kasvatamiseks, imetavatel emistel kulub lisatoitaineid veel piima tootmiseks. Seetõttu on erinevas vanuses ja füsioloogilises seisundis sigade päevane toitainete tarve ja söödatarve väga erinevad. Elatussöödaks tarvitab siga 100 kg kehamassi kohta ligikaudu 1/3 võrra rohkem toitaineid kui veis. Täiskasvanud veisel kulub selleks 11…12 MJ, seal seevastu 14,5…15,4 MJ.

Juurdekasvuks s.o liha ja rasva tootmiseks kulutab aga siga u 1/3 võrra vähem toitaineid kui veis. Ühe kilogrammi kehamassi juurdekasvuks kulub noortel lihasigadel 25…36 MJ metaboliseeruvat energiat, noorveistel 35…60 MJ.

Sigade söötmise korraldamisel on oluline, et eeskätt oleks kaetud nende energia ja proteiinitarve. Noortel kasvavatel sigadel on oluline ka kriitiliste aminohapete tarbe katmine söötadega. Proteiinitarve on suhteliselt suurem noortel kasvavatel sigadel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt tailiha arvel. Selle moodustamiseks on aga vaja sööda valku ehk proteiini. Täiskasvanud sigadel aga lihaskude enam juurde ei tule, nad võivad kasvada ainult rasvkoe arvel. Sellepärast saab nende söötmisel hakkama vähema proteiinikogusega, rohkem peab söödas olema süsivesikuid.

V. Sikk