• Prindi

Võõrdepõrsaste söötmine

Põrsaste õige võõrutuseelne ja -järgne söötmine on väga olulise tähtsusega, sest paljudes seafarmides on põrsad tabandunud kolibakterite patogeensetest tüvedest, mis põhjustavad nende haigestumist ja hukkumist.

Võõrutamine toimub tavaliselt järsult - emis eraldatakse põrsastest, põrsad jäävad emapiimata ning nälg sunnib neid rohkem tarbima lisasööta. Võõrutusperioodil (nädal enne ja kaks nädalat pärast võõrutamist) ei tohi teha muutusi põrsaste söödaratsioonis.

Oluliseks takistuseks põrsaste edukal üleskasvatamisel on nende maonõre vähene happesus. Madala happesuse tõttu ei aktiveeru pepsinogeen, mistõttu ei toimu proteiini hüdrolüüsi maos ning mao-sooletraktis hakkavad paljunema patogeensed mikroorganismid.

Võõrdepõrsaste söötmisel tuleb arvestada veel seda, et paljud söödad (proteiinsöödad nagu sojasrott, lõss, kalajahu, liha-kondijahu, ja mineraalsöödad) on suure puhverdusvõimega (seovad maohapet), mis aitab kaasa aluselise reaktsiooni tekkele maos. Tööstuslikult toodetakse spetsiaalseid hapestajaid, mida lisatakse põrsaste söödasegudele.
Paljudes seafarmides praktiseeritav põrsaste võõrutusjärgne pikaajaline tugev alasöötmine (või isegi näljutamine) ei ole õigustatud. Ainult kolibakteritest tugevasti tabandunud seakarjades jäetakse põrsad võõrutamispäeval söömata ja 2. päeval hakatakse järk-järgult söödakoguseid suurendama. Täisratsiooni jõutakse sel puhul alles võõrutusjärgse 2. nädala lõpuks, kusjuures oleks õige võõrdepõrsaid sööta tihedamini (vähemalt 3 korda).

Terveid põrsaid võib sööta suuremate piiranguteta juba võõrutamisel, kuigi tuleb jälgida, et liiga suured söödakogused ei koormaks seedetrakti üle.

Probleemide tekkimisel tuleb põrsaid sööta tagasihoidlikumalt (aga sagedamini). Söödaratsiooni proteiini- ja tuhasisalduse alandamine vähendavad happesidumismahtu ja soodustavad küümuse läbihapendumist maos. Oluline on järgida hügieeninõudeid. Möödalaskmised võõrdeperioodil vähendavad põrsaste jõudlust ja sead saavad realiseerimisküpseks hiljem - seega vähenevad seakasvatuse ökonoomilised näitajad.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja