• Prindi

Söötmise alused

Kõik elusorganismid vajavad oma normaalseks elutegevuseks kolme asja – toitaineid, õhku ja vett. Nende abil on loomal võimalik elada, toimub kasvamine, arenemine, emasloomadel loote kasvatamine ja produktiivloomadel toodangu moodustamine.

Toitefaktorid
Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt
Ainete lagunemise- ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks ehk metabolismiks

Õhk ja vesi on loomadele kergesti kättesaadavad ja loomade toitumisel nendega eriti ei arvestata. Toitained saavad loomad söötadega. Kuni 1920ndate aastate keskpaigani ei tehtud eesti keeles vahet sööda ja toidu vahel, nii loomad kui inimesed sõid toitu. Et teistes kultuurkeeltes oli neis termineis kindel vahe sees, võeti ka eesti keeles loomatoidu asemel kasutusele loomasööt. Põllumajandusloomade söödad on põhiliselt taimse päritoluga, loomseid produkte nagu kalajahu, piimasaaduseid kasutatakse piiratud kogustes peamiselt sigadele, lindudele ja noorloomadele.

Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostisega aineid, milliseid nimetatakse toitaineteks. Toitaineteks peetakse kõiki söödas olevaid aineid, mida loom kasutab energia saamiseks, kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Nendeks on nii orgaanilised ained (valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid jt) kui ka mineraalelemendid. Eesti keeles on kasutusel veel termin toitefaktor. Toitefaktoriks on õige nimetada kindlasti energiat, mis ei ole materiaalne. Söötmisalases erialakirjanduses peetakse toitefaktoriteks ka kõiki  asendamatuid toitaineid, mida loom ise ei suuda sünteesida, need peavad pärinema söödast.

Praeguseks ei ole päris täpselt teada kõiki toitefaktoreid, milliseid loomorganism normaalseks elutalitluseks ja toodangu moodustamiseks tingimata vajab. Toitefaktorite hulka arvatakse:
• energia, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist;
• proteiin ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatud aminohapped  (põllumajandusloomadel 9, lindudel 11);
• rasv ja selle koostises leiduvaid asendamatuid rasvhapped;
• neliteist vitamiini (A-, B1-, B2-, B6-, B12-vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, D-, E-, K-vitamiin;
• kakskümmend neli mineraalelementi (kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium, naatrium, kloor, väävel, raud, tsink, mangaan, vask, koobalt, jood, seleen, molübdeen, vanaadium, nikkel, tina, alumiinium, kroom, fluor, räni, arseen ja liitium);
• vesi ja õhuhapnik.

Nagu toodust nähtub ei ole süsivesikuid (tärklis, suhkrud, toorkiud jt) õige nimetada toitefaktoriteks, sest nad ei ole loomadele asendamatuteks toitaineteks. Organismi ainevahetuses tekivad sahhariidid ka rasvast ja valkudest.

Kui loom ei saa söödaga kõiki eespool toodud toitefaktoreid vajalikul hulgal, siis suudab organism mõnda aega üht-teist korvata oma tagavaramehhanismidega. Pikemaajaline puudus põhjustab aga loomadel mitmesuguseid ainevahetushäireid ja haigestumisi.

Nimetatud toitefaktorite olemasolu söödas ei ole kõikidele loomadele ühteviisi tähtis. Nii näiteks ei pea täiskasvanud mäletsejaliste söötmisel eriti arvestama B-rühma vitamiinide ja K-vitamiiniga, sest nende eesmagudes leiduvad mikroorganismid suudavad neid ise sünteesida. Vatsas sünteesitud mikroobse valgu arvelt saab suures osas kaetud ka asendamatute aminohapete vajadus. Sama kehtib ka hobuste kohta, kelle umb- ja käärsooles leiavad aset ligikaudu samad protsessid, mis mäletsejaliste eesmagudes.

Kuigi loomorganismi normaalseks toitumiseks piisab nimetatud toitefaktoritest (see on katseliselt tõestatud), on loomade söötmisel olulised ka sööda füüsikalised omadused (struktuur), maitse, lõhn ja ilmselt veel mõned seni kindlaks määramata omadused, mis mõjutavad toodangut.

Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt.

Söödas leiduvaid toitaineid ja energiat saavad loomad kasutada ainevahetusprotsesside kaudu. Ainete lagunemise protsesse organismis nimetatakse kataboolseteks ehk dissimilatsiooni protsessideks (s.o lagundav ainevahetus, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja vabaneb energia). Dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, vabanevad ka orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid. Lagunemisprotsess võib peatuda vaheastmeil, s.o keerukamate ühendite tasemel. Keeruka ümbertöötlemise tulemusena muunduvad söödas leiduvad toitained mitmekordselt, mille tulemusena saadakse täiesti uued ained ja ühendid. Tekkinud uued ained imenduvad verre või lümfi, kust loomorganism kasutab neid kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Sünteesiprotsesse organismis nimetatakse anaboolseteks ehk assimilatsiooni protsessideks. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise ehk assimilatsiuooni tulemusena organismi koostisosad või varuained. Jääkproduktid, n.o osaliselt lagundatud ained, mis jäävad lõpuni seedimata ja imendumata eemaldatakse organismist rooja, uriini, higiga. Loomad eritavad ainevahetuse mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda.

Ainete lagunemise- ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks ehk metabolismiks.

Toitainete ja energia saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks. Seega mõistetakse toitumise all seda, mis toimub loomale antud söödaga organismis. See ei ole inimese tegevusega otseselt seotud.

Teine mõiste on loomade söötmine s.o inimese praktiline tegevus, mis on seotud loomade söötmise korraldamisega ja söötade etteandmisega.

Praktiline söötmine peaks toimuma nii, et loomorganism saaks söödaga energiat ja kõiki vajalikke toitaineid piisaval hulgal ja sobivas vahekorras. Looduses ei ole aga ideaalseid söötasid, kus kõike loomale vajalikku oleks parajal määral ja tasakaalustatult. Selleks et rahuldada täielikult loomade toitainete ja energia vajadus, tuleb loomadele anda erinevaid söötasid s.t koostada sobivaid ratsioone, valmistada mitmesuguseid söödasegusid, lisada vajadusel söödale proteiini- mineraal-, vitamiin- ja teisi söödalisandeid. Loomaorganism saab söödas leiduvaid aineid kasutada seetõttu, et tal on võime neid oma keha aineteks ümber muuta.

Seega loomorganismi toitumine on tihedalt seotud loomade praktilise söötmisega ja sellest otseselt sõltuv. Et loomade pidamine edeneks, loomadelt oleks võimalik saada suuri toodanguid ja kehamassi juurdekasve, tuleks loomakasvatajal kõigepealt selgeks teha loomade toitumisõpetuse alused ja sellest lähtuvalt korraldada loomade praktiline söötmine.

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)