• Prindi

Proteiin

Kõiki taimedes ja loomorganismis leiduvaid lämmastikkusisaldavaid ühendeid nimetatakse ühise nimetusega - proteiin. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk. Valk on iga keharaku põhikomponent. Valgud seisavad organismi ainevahetuses kesksel kohal, kuna kõik eluprotsessid on seotud valgu ainevahetusega.

Loomorganism ei deponeeri valku varuainena sel määral nagu rasvu. Valk peatub organismis vaid rakuainena. Reservvalke mõnesugusel hulgal veres ja maksas siiski leidub. Piiratud valguvarud organismis ning asjaolu, et organismi valgutarvet ei ole võimalik katta ühegi teise toitainega (näit rasvade või süsivesikutega, kuna need ei sisalda lämmastikku), muudab valgu loomorganismi toitumise seisukohalt eriti tähtsaks toitaineks. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks (piim, munad, vill). Sellepärast peab iga loom saama päevas teatud koguse valku s.o sööda proteiini.

Valgud koosnevad aminohapetest. Üldse tuntakse looduses ligi 50 aminohapet, valgu koostises olevaid aminohappeid on 20-22. Loomorganismi toitumise seisukohalt jagunevad aminohapped asendatavateks (neid võib loom oma kehas ise sünteesida lämmastikkusisaldavatest ühenditest) ja asendamatuteks. Asendamatuid aminohappeid on produktiivloomade söötmisel 9 (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin). Neid loomad ise sünteesida ei suuda, vaid peavad saama söödaga. Et loomade metioniinitarbest võib umbes poole asendada tsüstiin, siis praktikas arvestatakse metioniini asemel väävlitsisaldavaid aminohappeid koos S-aminohapetena. Looduses suudavad asendamatuid aminohappeid sünteesida vaid taimed ja mikroorganismid. Just viimased ongi mäletsejaliste proteiinitarbe katmisel suured abimehed. Elunedes arvukalt mäletsejaliste eesmagudes (eeskätt vatsas), suudavad nad sünteesida kõrgeväärtuslikku loomset valku (oma keha baktervalku) ka mittevalgulistest lämmastikuühenditest, mida siis peremeesloom saab ainevahetuse käigus edukalt kasutada oma proteiinivajaduse katmiseks.

Tavalistes ratsioonides on asendamatuid aminohappeid enamasti piisavalt. Need, millest sagedamini puudu tuleb on: - lüsiin, metioniin+tsüstiin (S-aminohapped), treoniin ja trüptofaan. Neid nimetatakse kriitilisteks aminohapeteks. Kõige kriitilisem aminohape on lüsiin. Lüsiinivaesed söödad on teravili, kliid, mõned srotid (maisiidu-, päevalillesrott,) Lüsiin on vajalik lämmastikuainevahetuse reguleerimiseks. Lüsiini ja metioniini lisamine ratsioonile tõstab noorloomade ja lindude kehamassi juurdekasve, suurendab piimatoodangut, kanadel munatoodangut. Metioniin võtab osa rasvade ainevahetusest. Ta on vajalik rakkude kasvuks ja paljunemiseks. Trüptofaan võtab osa vereplasma uuendamisest, on vajalik hemoglobiini ehk verevärvniku sünteesis.

Kui ratsioonis on proteiini vajadusest vähem, kahaneb valgusisaldus veres, maksas, lihastes, nahas ja mujal. Valguvarude kahanemisega organismis halveneb noorloomade juurdekasv, lihased jäävad kiduraks, jalad nõrgaks, täiskasvanud loomadel viljakusenäitajad halvenevad, toodang väheneb, vastupanuvõime haigustele nõrgeneb. Proteiinivaegus võib tekkida kui loomi söödetakse ühekülgselt süsivesikuterikaste söötadega.

Proteiinitarve on suhteliselt suur noortel kasvavatel loomadel - vasikatel, põrsastel, lambatalledel, tibudel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt valgurikka lihasmassi arvel. Selle moodustamiseks kulub aga palju sööda proteiini.

Täiskasvanud loomadest vajavad proteiinirikkaid söötasid suure toodanguga piimalehmad, munakanad, sest nad eraldavad toodanguga kehast palju valku. Näiteks läheb 40 kg-se piimatoodanguga lehmal ainuüksi piimaga päevas kehast välja 1,1-1,3 kg valku (piimas on 3-3,3% valku). Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad proteiini vähem. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega.

Ka proteiiniliig söödas võib olla kahjulik. Sel korral püsivad loomad küll heas toitumuses, karv läigib, lehmad lüpsavad hästi ja noorloomad võtavad kaalus kiiresti juurde, kuid proteiini ülesöötmine ei ole loomadele tervislik ega majanduslikult kasulik. Liigse proteiini omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda.

Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid - tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest.

Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini.

Kuivaine proteiinisisalduse järgi jaotataksegi söödad:
•  väga proteiinirikkad: üle 40% proteiini kuivaines:

verejahu  94%
kalajahu  65-70%
sojasrott  50%
maapähklisrott  48%
rapsiskook  34-40%
puuvillasrott  40-42%
• proteiinirikkad: 20-40% proteiini kuivaines:
rapsiskook  34-40%
kaunviljad (hernes, uba) 25-29%
lõssipulber  36-38%
• rahuldava ehk keskmise proteiinisisaldusega söödad: 15-20% proteiini kuivaines:
hea karjamaarohi 16-20%
ristiku, lutserni rohi ja silo 16-22%
nisuterad 15,5%
nisukliid 17,5%
• napi proteiinisisaldusega söödad: 10-15% proteiini kuivaines:
oder, kaer, rukis, mais (terad) 10-13%
hea kõrreliste hein ja silo 11-14%
• proteiinivaesed söödad: alla 10% proteiini kuivaines:
maisi- ja vilisesilo 9-11%
kartul, juurvili 6-9%
vähemväärtuslik hein, põhk 4-5%

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)