• Prindi

Vesi

Vett vajab elusorganism õhuhapniku kõrval kõige enam. Ükski keharakk ei saa veeta oma ülesandeid täita. Kuna organism suudab omastada ainult vees lahustunud toitaineid ning seedimine ja ainevahetusprotsessid saavad toimuda üksnes vett sisaldavas keskkonnas, siis on veel lahustajana ja transpordivahendina organismis oluline roll. Vesi kergendab ka sööda mälumist. Vee tähtsaks ülesandeks on kehatemperatuuri säilitamine. Tänu vee aurustumisele nahapinnalt ja kopsude kaudu, säilib kehatemperatuur normaalsena isegi siis, kui õhutemperatuur ulatub 40-50 soojakraadini. Vesi seob organismi tervikuks, mistõttu tal on närvisüsteemiga võrdväärne osa.

Organismi normaalseks elutegevuseks on tähtis, et kehas oleks kindel kogus vett. Vee puudusel tekivad korratused ainevahetuses, sööda seedimine ja toitainete imendumine on häiritud, veri pakseneb, keha temperatuur tõuseb. Sellises palavikulises olukorras suureneb keha rasvade ja valkude lagunemine. Kui vee puudus vältab pikka aega, kahaneb loomadel söögiisu ja tekib iseäralik vastikus kuiva sööda vastu. Vee puudust talub organism halvemini kui sööda puudust. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu, kaotab ta aga 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma.

Loomorganismi veesisaldus vanusega muutub, täiskasvanud veise kehas on 55-60% (550 kg-se eluskaaluga lehma kehas seega 303-330 l vett), vastsündinud vasika kehas isegi 75% või rohkemgi vett, nuumatud looma kehas 50-55%.

Kõik söödad sisaldavad teatud koguse vett. Isegi need, mis käega katsudes tunduvad kuivadena. Vett on rohkesti:
• juurviljades 85-90%;
• haljasrohus, kartulis  75-85%;
• silos 40-80%.
Vähe on vett:
• terades, seemnetes, 14%;
• heintes, põhkudes 17%;
• loomsetes söötades (kala-, verejahu, lõssipulber jt) 10%.
Veerikkaid söötasid (haljasrohi, silo) nimetatakse ka mahlakateks söötadeks. Söötades leiduva vee arvel katavad loomad osa oma päevasest veetarbest.

Söötade veesisalduse teadmine on mitmeti tähtis. Et vesi ei ole loomadele energia- ega ka toitainete allikaks, tuleb veerikkaid söötasid anda suuremates kogustes, et katta loomade toitainete- ja energiavajadust. Selleks et piimalehm saaks päevas näiteks 4 kg sööda kuivainet, tuleb talle sööta 5 kg kuiva heina, mis sisaldab 17% vett ja 83% kuivainet (5 × 0,83 = 4,15 kg) või 20 kg haljasrohtu, milles on 80% vett, 20% kuivainet (20 × 0,20 = 4,00 kg).

Veesisaldus mõjutab ka söötade säilivust. Mida veerikkamad söödad, seda kiiremini nad riknevad.
Söötade paremaks omavaheliseks võrdlemiseks ja arvutuste lihtsustamiseks, on kõikides uuemates söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites söötade toiteväärtust puudutavad andmed toodud kuivaines (metaboliseeruva energia sisaldus, keemiline koostis, aminohapete, mineraalelementide sisaldus). Ka söödaratsioonide koostamisel on arvestuse aluseks toitainete ja metaboliseeruva energiasisaldus sööda kuivaines, mitte aga naturaalses söödas.

Meie oludes on vesi seni olnud loomadele kergesti kättesaadav, suhteliselt odav, mistõttu ta pole kriitiline toitefaktor. Tavaliselt loomad ei joo vett vajadusest rohkem. Kui nad saavad liiga kuivainerikkaid söötasid, siis janu suureneb, samuti on veetarve suurem kõrge välistemperatuuri korral. 1 kg sööda kuivaine kohta vajavad:
• sead -  7-8 l vett;
• lehmad -  4-6 l vett;
• hobused -  3-4 l vett;
• lambad -  1,5-2 l vett.

Seega vajavad sead suhteliselt vesisemat sööta (või kuivsöödale lisaks rohkem vett) kui veised ja hobused, kõige kuivem sööt peab olema lammastel.

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)