• Prindi

Toiteväärtuse hindamine

Et söödad toiteväärtuse poolest erinevad märgati juba ammu, kuid selle põhjusi ei osatud kaua aega seletada. Hakati otsima sellist ühist alust või ühikut, millega saaks söötade väärtust mõõta ja söötasid omavahel võrrelda. Põhjalikumalt hakkas selle küsimusega tegelema saksa teadlane Albrecht Daniel Thaer (1752-1828), kes avaldas 1809 a raamatu "Ratsionaalse põllumajanduse põhijooni", kus ta võrdles rea söötade väärtust aasaheina väärtusega. Lihtsate võrdluskatsete tulemusena leidis ta, et
• 100 naela aasaheina väärtus on võrdne 200 naela kartuliga;
• 200 naela kaerapõhuga;
• 200 naela haljasrohuga;
• 90 naela ristikheinaga;
• 50 naela kaerateradega;
• 40 naela rapsikoogiga jne.

Sajale naelale aasaheinale vastavat asendusarvu hakati nimetama heinaekvivalendiks. Seega mida suurem heinaekvivalent, seda halvem sööt.

Heinaväärtusteoorial ei olnud siiski väga pikka iga, sest oli selge, et heina enda väärtus ei olnud kuigi püsiv ja sellise kõikuva väärtusega ühikuga oli raske söötasid omavahel võrrelda. Saksamaal oli lühemat aega kasutusel veel nn rukki väärtus, Taanis kasutati kuni 1886 a-ni viliühikut (1/3 teravilja, 1/3 kliisid, 1/3 srotte). Nende naturaalsete ühikute kasutamine lõppes XIX sajandi II poolel, mil Saksamaal Göttingeni lähedal Weende katsejaamas töötati välja söötade keemilise analüüsi skeem ning söötasid hakati hindama keemilise koostise alusel. Selle skeemi järgi analüüsitakse põhiosas söötasid ka tänapäeval.

Meil Eestis hakati põhjalikumalt kohalikke söötasid selle skeemi järgi analüüsima 1921. a Tartu Ülikooli Raadi katsejaamas. Esimesed kohalike söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelid ilmusid 1954 a professor August Muuga poolt koostatuna. Tabelites oli andmeid 3159 söödaanalüüsi kohta.

Keemilise koostise arvud iseloomustasid märksa täpsemalt ja objektiivsemalt söötade toiteväärtust, kuid uurijad ei leppinud siiski ainult nende arvudega. Söötade keemiline koostis näitas küll, kuipalju üks või teine sööt mingit toitainet sisaldab, kuid ei näidanud kuidas loomorganism neid toitaineid seedib ja omastab.

Edasi hakatigi samas Weende katsejaamas tegelema söötade seeduvuse uurimistega. 1874. a. anti Emil Wolff`i poolt välja seeduvate toitainete tabelid ning söötasid hakati hindama kolme arvuga - seeduv valk, seeduv rasv ja seeduvad süsivesikud.

Kuna kolme arvuga söötade hindamine oli tülikas, pakkus Julius Kühn välja nn. süsivesikute ühiku (SVÜ). SVÜ = seeduvad süsivesikud + (2,4 × seeduv rasv) + (5 × seeduv valk). Varsti hakati SVÜ-d nimetama seeduvate toitainete summaks (STS). Tänapäeval toimub STS arvutamine järgmise valemi järgi:
• STS = seeduv proteiin + (2,3 × seeduv rasv) + seeduvad süsivesikud. Seda ühikut kasutatakse mõnedel juhtudel Saksamaal ja teistes Kesk-Euroopa riikides ka tänapäeval sigade söötmisalastes arvutustes.

• USA-s võeti kasutusele TDN (total digestible nutriens).

TDN = seeduv proteiin + (2,25 × seeduv rasv) + seeduvad süsivesikud.

XIX sajandi lõpul, XX sajandi algul täiendati söötade toiteväärtuse hindamise süsteemi veelgi, kuna oli selge, et ka STS ei iseloomusta söötade toiteväärtust lõplikult. STS näitas küll kuipalju söötades sisalduvatest toitainetest loomorganismis seedub, kuid ei näidanud kuidas loomorganism neid seedunud toitaineid kasutab toodangu moodustamiseks. Söötmispraktika ja katsed olid aga veenvalt tõestanud toodangu sõltuvust söötmisest.

Saksamaal, Möckerni põllumajanduskatsejaamas, hakati Oskar Kellneri juhtimisel uurima üksikute sööda toitainete mõju toodangule. Selleks toodanguks oli keharasv. Erinevatest sööda toitainetest tekkinud keharasva arvud taandas Kellner tärklisest keharasva tekke arvule ja tuletas söötade toiteväärtuse hindamiseks ühiku, mille nimetas tärklisväärtuseks (tv). Kellneri söötade tärklisväärtuse tabelid ilmusid 1905 a. avaldatud õpiku lisas ja sealtpeale võeti need mäletsejaliste ja hobuste söötmisel kasutusele peale Saksamaa veel Inglismaal ja mitmes Kesk-Euroopa riigis.

Eestis hinnati söötasid kuni 1990-ndate aastate alguseni endises NL-s kehtestatud kaera söötühiku (sü) abil. Tegelikult oli kaera sü tärklisväärtuse modifikatsioon: 1 kaera sü=0,6 tv-ga ehk 60% tv-st. Praktikutest loomakasvatajatele oli kaera sü paremini arusaadav kui tärklisväärtus.

Kellneri tv oli tuletatud katsetest nuumhärgadega, kus sööda hindamise aluseks oli rasva ladestumine kehha. Kahekümnenda sajandi algul aga hakkas üha enam levima piimakarjakasvatus, seega läks vaja sellist söötade toiteväärtuse hindamise ühikut, mis põhineks sööda toitainete kasutamisel piimatootmisel.

Piimatootmis-söötühiku väljatöötamisega tegeldi eelkõige Skandinaaviamaades, kus piimakarjakasvatus oli heal järjel. 1915. a. võeti kasutusele kõigis Skandinaavia riikides ühtne sü, mille aluseks oli 1 kg otra. Üks skandinaavia sü (odra sü) võrdus 1 kg keskmise väärtusega odra (terad, jahu) või vastava hulga muude söötadega, mille toiteväärtus piima tootmisel oli niisama suur kui 1 kg odral.

Odra sü tuli Rootsist Soome kaudu Eestisse ja oli meil kasutusel Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel perioodil. Seda kasutati ka Kesk-Euroopa riikides (Holland, Prantsusmaa, Šveits) söötade toiteväärtuse hindamisel.

1 odra sü = 0,70 tv ehk 70% tv-st.

Praeguseks on arenenud loomakasvatusega riikides loobutud varasematest söötade toiteväärtuse hindamise viisidest ning kasutusele võetud uued täpsemad ja konkreetsemad söötade toiteväärtuse hindamise viisid koos uute ühikutega. Eri maades kasutatakse erinevaid hindamise viise ning mõnedes riikides erinevad need isegi loomaliikide ja vanuserühmade järgi. Ühine kõigil neil hindamisviisidel on see, et nad põhinevad söötade energia sisaldusel. Ühtedes riikides on aluseks võetud omastatav e metaboliseeruv, teistes netoenergia. Sigade söötmisel kasutatakse ka seeduvat energiat. Nii seeduva, metaboliseeruva kui netoenergia leidmiseks kasutatakse eri maades erinevaid valemeid ja arvutusskeeme. Eestis on söötade üldise toiteväärtuse mõõtjana kõikide loomaliikide söötmisel kasutusel metaboliseeruv energia (vt "Energia").

Eeltoodut kokku võttes nähtub, et aegade jooksul on püütud söötade toiteväärtust mitmeti hinnata. Enamasti on eesmärgiks olnud sööda toiteväärtuse iseloomustamine ühe arvuga. Nüüdseks on aga kogetud, et praktikas on seda raske teostada. Sööda toiteväärtuse määravad ära kõik temas sisalduvad toitained - energia (toitefaktor), proteiin, mineraalelemendid, vitamiinid jt ained. Ka see, et eri loomaliigid kasutavad söötasid erinevalt, teeb asja keeruliseks. Iga loomaliigi söötmisel on vaja diferentseeritud söötade toiteväärtuse andmeid.

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)