• Prindi

Ajalugu

Eesti aladelt pärinevad esimesed usaldusväärsed andmed hobuste arvu kohta 1876. aasta loendusest, mille kohaselt oli Eestimaa kubermangus 54 206 hobust ja 17 hobuste aretuse erakasvandust. Ühes neist kasvatati ratsahobuseid, kahes veohobuseid, ühes tööhobuseid ja kolmeteistkümnes segatõuhobuseid. Plaanipärane hobusekasvatus algas aga juba 1855. aastal, mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvatused. Esimesena, 1856. aastal, alustas tööd Tori Hobusekasvatus.

1919. aastal toimus Eestis maareform, mille käigus jagati mõisate maad talunike vahel ära ning tekkis hulganisti uusi keskmise suurusega taslusid ja väiketalusid. Kõige rohkem oli 10-29 hektarilisi talusid, kus peeti keskmiselt kahte tööhobust. Maareformist tulenev sotsiaalne tellimus viis hobuste arvu suurenemisele ja universaalse tori tõu välja kujundamisele kahes tüübis:

  • TA- tori raskem;
  • TB- tori kergem.

Peale selle kasvatati Eesti Kaitseväele kohalikke ratsahobuseid. Eesti Vabariigi loomisest kuni 1927. aastani kasvas hobuste arv Eestis 167 000-lt 229 000-le ja osteti sisse ka väärtuslikku tõumaterjali kõikidele kohalikele tõugudele.

1949. aastal viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine ning talud kadusid. Ka hobuste arv vähenes Nõukogude perioodil oluliselt: 1939. aastal oli hobuseid 218 000, 1989. aastal 9900. Taasiseseisvumise järel läbi viidud põllumajandusreformide käigus sattus löögi alla ka hobusekasvatus: 1999. aastaks oli hobuseid järele jäänud umbes 3900. Tänaseks on see arv tõusnud 4200-le.

1990-ndatel aastatel algas talude taasrajamine ning sellega koos on hakanud suurenema vajadus hobuste järele. Maapiirkondadesse on tekkinud hulganisti turismitalusid, kus pakutakse ratsateenust. Hobuse omamine on muutunud edukamate inimeste jaoks prestiiži näitajaks. Kõik see peaks kaasa aitama hobusekasvatuse arendamisele Eestis.

Võib täheldada teatud spetsialiseerumist: ratsateenuse osutajad ise enam hobuseid ei kasvata, Põhja-Eestis ostetakse näiteks nii hobused kui ka sööt sisse Lõuna-Eestist, kus need on odavamad. Küllalt levinud on ka hobuste sisseostmine Lätist (kohalik tõug), nende väljaõpetamine kohapeal ning seejärel välismaale edasimüümine. Sedalaadi tegevus on küllalt rentaabel, sest kui väljaõpetamata hobune läheb maksma 639-1278 eurot, siis väljaõppe saanud looma võib edasi müüa juba 1917–2556 euro eest.

Eestis kasvatatud ratsahobuseid ostetakse Saksamaal ja Soomes. Rootsis on populaarsed vankrihobused (tori universaaltõug). Arvestades asjaolu, et Saksamaa on juhtiv hobusekasvatusriik, võib öelda, et see on suur tunnustus meie hobusekasvatajatele.

Eesti ratsasportlased suhtuvad kohalikku sporthobusesse eelarvamusega, kuigi see on alusetu, sest viimase kümne aasta jooksul on hobusetüüp ja välimik sedavõrd muutunud, et pole enam võimalik eristada hannoveri ja kohalikku tori hobust. Seega võiks Eesti hobuseid ka spordis edukalt kasutada.

Eestis toetab ja teenindab hobusekasvatusalast tegevust, säilitab ja täiustab Eestis kasvatavate hobuste genofondi, viib läbi tõuaretus- ja hobusekasvatusalast teadustööd ning koordineerib hobusekasvatust Eesti Hobusekasvatajate Selts (EHS), mis asutati 1992. aastal. Selts peab tõugude viisi tõuraamatuid, töötab välja tõuaretusalaseid juhiseid ning annab hobusekasvatajatele erinevates küsimustes nõu. EHS korraldab hobusekasvatusalast koolitustegevust ja hobusekasvatust propageerivaid üritusi.
Eesti Hobusekasvatajate Selts täidab järgmisi funktsioone:

  • paaritus-, sünni-, põlvnemis- ja tõutunnistuste vormide ja algarvestussüsteemide väljatöötamine;
  • “Tõuhobuste hindamise eeskiri Eesti Vabariigis” väljatöötamine;
  • Eestis kasvatatavate aretusplaanide väljatöötamine (nende baasil väljastatakse sugutäkkude kasutamise litsentse, korraldatakse suguhobuste valikut, reguleeritakse parandajatäkkude kasutamise korda);
  • EHS-i täkkude ja sperma kasutamise ning väljaandmise korra ja lepinguvormide kehtestamine (vastavalt “Põllumajandusloomade tõuare-tusseadusele”);
  • eesti hobuse, tori hobuse, eesti raskeveohobuse ja sporthobuste aretustöö korraldamine, tõukomisjonide moodustamine;
  • jõudlusvõime määramine sellealastes väljakujunenud keskustes.

Tõuhobuste hindamisandmete jäädvustamiseks, võrdlemiseks ja teadustöö tegemiseks on koostatud arvutiprogramm. Programmi vastu on huvi tundnud Saksamaa hobusekasvatusspetsialistid.

Hobuste sisse- ja väljaveokorda reguleerib Eestis “Põllumajandusloomade tõuaretusseadus”, mis kehtestab ka vastavate litsentside väljastamise korra.

Oma väikese arvukuse (80 mära ja 7 täkku) ja erineva suunitlusega kasutusotstarbe tõttu on kõige raskemas olukorras eesti raskeveohobune. Eesti hobuse tõug on samuti väljasuremisohus: aretuses on neid kokku vaid 500. Saaremaale plaaniti selle hobusetõu turvakaitseala loomist, kuid kahjuks ei suuda hobusekasvatajad mereäärsete karjamaade ja laidude ostmisel välismaalastega hinna osas konkureerida. Oleks vajalik sekkumine riiklikul tasandil. Hetkel toetab riik puhtatõulise eesti hobuse aretust ühekordsete toetustega summas 40–96 eurot.

Tori hobune on kõige enam muutunud ja omandanud viimaste aastate jooksul igati sportliku välimuse. Hea ja korraliku põlvnemisega tori hobune on kahtlemata parem kui kahtlase päritoluga sporthobune või ristand, seega on vajalik edasine töö tori hobuse kui kaubamärgiga.