• Prindi

Iseloomustus

Eestis kasvatatakse valdavalt kolme kohalikku hobusetõugu. Nendeks on:

  • eesti raskeveohobune;
  • eesti hobune;
  • tori hobune.

Lisaks moodustavad eraldi grupi sporthobused ja ristandid.

Hobuseid kasutatakse esmajärjekorras ratsahobustena turismitaludes ja ratsabaasides, kohati ka põllutöödel. Hobused on omal kohal ka meditsiinis: hippoteraapia ehk ravi hobustega aitab ravida kroonilisi närvihaigusi, autiste, vaimsete ja füüsiliste puuetega lapsi. Mujal maailmas on populaarne ka invasport hobustega.

Hobune vajab võrreldes teiste põllumajandusloomadega rohkem õhku, tall peab olema hästi ventileeritud. Talli on teistest loomapidamishoonetest raske ümber kohandada, kuna võrreldes teiste põllumajandusloomadega vajab hobune hoonet, mis on tavapärasest 1-1,5 meetrit kõrgem. Hoone muutmiseks hobusele sobivaks tuleb lage sageli tõsta, see tähendab ka suuremaid väljaminekuid.

Külma hobune ei karda, küll aga ei talu ta niiskust ja halba mikrokliimat. Eriline on ka hobuste pidamissüsteem: latrid ja boksid peavad olema ehitatud nii, et hobune ei puutuks kokku ei oma liigikaaslaste ega ka teiste loomadega.

Söötmist ja sõnniku eemaldamist ei saa 100%-liselt mehhaniseerida, sest igasugune tehnika tallis võib osutuda hobustele üliohtlikuks: ehmudes lõhkuma hakkav hobune võib vigastada oma jalgu. Jalgade vigastamise võimalust tuleb vältida ka latrite ja bokside õige konstruktsiooniga.

Meie kliima tingib vajaduse hoida hobuseid novembrist kuni aprillikuuni tallis. Erandiks on vaid Saaremaa ja Vilsandi, kus pehmed talved ja mereline kliima lubavad hobuseid pikemalt väljas pidada. Meie kliima toob kaasa ka treeninguga seonduvad probleemid: 2/3 aastast vajaksid hobused treenimiseks maneeži.

Ühe hobuse ülalpidamiskulud on sõltuvalt tema kasutamisest 45-130 €/kuus. Boksi rentimise eest (sisaldab ka hobuse söötmist ja hooldamist) küsitakse olenevalt piirkonnast 40-220 €/kuus. Paljud hobusekasvatajad pakuvad hobuste hobipidajatele nn. boksiteenust ning sel moel saadav lisasissetulek annab neile võimaluse rohkem aega pühendada aretustööle.

Keskmises töös olev hobune (nt. ratsahobune) vajab 2500–3000 söötühikut aastas. Ümberarvutatuna tähendab see 2,5 tonni heina. Vankrihobusele (märale) tuleks ööseks anda ka põhku. Lisaks vajab hobune jõusööta (muljutud kaer), mida kulub 750 kg kuni 2 tonni. Hobune tarbib aastas 3-4 tonni haljassööta (karjamaarohi).

Esimesel eluaastal vajavad noorhobused normaalseks arenguks keskmiselt 1200-1300 söötühikut ning 140-145 kg seeduvat proteiini. Kiirustüübilised hobused vajavad esimesel eluaastal vastavalt 1000 söötühikut, sammuhobused 1400-1600 söötühikut ja 150-190 kg seeduvat proteiini. Teisel eluaastal tuleb noorhobustele anda 3250 söötühikut ja 330 kg seeduvat proteiini. Kerget tüüp sammu-hobused (universaalsed, tori) vajavad vastavalt 2800 söötühikut ning 280 kg seeduvat proteiini. Söötühikute ja proteiinide keskmiseks suhteks võib pidada 1/10, hobuse esimesel eluaastal kulub proteiini rohkem.

Raskeveohobused vajavad keskmiselt 3400 – 4200 söötühikut aastas, millele lisandub 350-430 kg seeduvat proteiini. Konkreetse söödaratsiooni koostab söötmiskonsulent lähtuvalt hobuse tõust, vanusest, kasutusotstarbest ja pidamistingimustest.

Hobuste väljaõpetamisega võib alustada juba esimesel eluaastal. Odavam variant on treening grupis; gruppi võib kuuluda 30-40 hobust, võimaluse korral eri soo- ja vanuserühmad ühes grupis. Teisest eluaastast alates on noorhobuste treening individuaalne.

Rakkehobuse treening algab talvel, kasutatakse rege (see ei kolise ega hirmuta noort hobust). Rakkehobuse treening kestab olenevalt looma iseloomust 2-3 päeva kuni paar nädalat.

Ratsahobustel algab treening majanduslikust küpsusest. Ratsahobuste treening on individuaalne ning seda korraldatakse sõltuvalt sellest, mida antud hobusega tahetakse saavutada. Elementaarõpe kestab vähemalt 2-4 kuud ning sisaldab treeningut kordel ja lihtsamaid hüppeid, sadula ja ratsaniku kandmise õpet. Välismaalane ostab alati juba väljaõppe saanud hobuse, kuna täispakett on tema jaoks odavam.

Bioloogiline küpsus ehk suguküpsus saabub tori hobusel korraliku söötmise ja heade pidamistingimuste korral 2,5–3 aastaselt, eesti hobusel 3-3,5 aastaselt. Ardenni hobuseid (märasid) võib korraliku söötmise ja heade pidamistingimuste korral paaritada 2–2,5 aastaselt, muidu lähevad nad liialt rasva. Täkkude bioloogline küpsus saabub kõigil tõugudel märadega võrreldes umbes aasta hiljem.

Hobune on väga tundlik söödamürgistustele: ääretult ohtlikud on hallitanud hein ja kaer, toksiinid jms. Põhu puhul tuleb olla kindel, et seda pole töödeldud umbrohutõrjevahenditega. Sisseostetud heinte ja kaerte ning põhu puhul tuleks eelistada maheviljelejate toodangut.

Hobusesõnnik on hea väetis mahepõllundusele, kasvuhoonetele, lillekasvatustele. Samuti kasvatatakse hobusesõnnikul šampinjone. See võiks omakorda kujuneda lisasissetulekuallikaks ja võimaluseks tühjalt seisvaid hooneid ära kasutada.