• Prindi

Ajalugu

Iidsetest aegadest alates on ulukeid kütitud nende karusnaha pärast. Karusnahku on hinnatud kõrgelt ja oli aegu, kus põhjamaadel, nii Euraasias kui Ameerikas, olid karusnahad kaupade vahetamisel väärtuse mõõdupuuks. Eesti keeles meenutab seda aega sõna “raha”, mis on kujunenud gooti keele sõnast “skraha” ja tähendab tõlkes karusnahka.

Karusloomakasvatusega tehti algust Eestis käesoleva sajandi algul, kui toodi sisse esimesed hõberebased Kanadast Prints Edwardi saarelt Daltoni kasvandusest. Eestis on karusloomade kasvatamiseks ideaalsed klimaatilised tingimused. Talved on mõõdukalt külmad, suved mitte väga palavad ja paraja jahedusega sügised võimaldavad kasvatada hinnatava karusnaha.

1938. aastaks oli Eestis 60 karusloomakasvandust kokku üle 10 000 loomaga, neist 6500 hõbe- ja sinirebast. Korraldatud näitustel saadi kinnitust, et meie karusloomadelt saadavate nahkade kvaliteet vastab kõikidele maailmaturu nõuetele. Toimus ka suguloomade müük Kanadasse ja Rootsi. Plahvatuslikku arengut pidurdas raha puudus ja teadmiste nappus ja riikliku abi puudumine. Samas olid karusnahad ekspordiartiklina suhteliselt suureks valuuta allikaks.

Ka oli tänu odavamatele söötadele ja madalamatele palkadele naha omahind, millest umbes pool moodustas söötade maksumuse, tunduvalt madalam kui teistes riikides.
Nõukogude võimu aastail saavutas karusloomakasvatus Eestis märkimisväärse taseme, toimus ka intensiivne laiendamine. Majandite karusnahkade realiseerimine oli 1990. aastal järgmine:

  • hõberebasenahad 38 102 nahka;
  • sinirebasenahad 76 405 nahka;
  • naaritsanahad 187 921 nahka.

Antud hetkel on karusloomakasvatus Eestis praktiliselt lõppemas, sest enamus farme on pankrotistunud. Põhjusteks on:

  • maailmaturu konkurentsis allajäämine;
  • söötmise halvenemine;
  • finantsajendite vähesus ja puudumine.

Kujunenud olukord omakorda soodustab vahendite otsimist ellujäämiseks ja koostöövõimalust Skandinaaviamaadega.

Karusloomakasvatusel on Eestis tulevik olemas, kui järgitakse karusnaha kvaliteedi saavutamiseks ja säilitamiseks vajalikke nõudeid. Oluline on tõuloomade geneetiline kood, õigestivalmistatud täisväärtuslik ja tasakaalustatud sööt. Tõuaretusinspektsioon toetab rahaliselt karusloomade tõuaretustöö viimist kaasaja tasemele ja karusloomade tõuaretusprogrammi koostamist vastavalt Skandinaavias kehtivatele standarditele.

Karusloomakasvatajate/huviliste koolituseks eraldab vahendeid Põllumajandusministeerium. Ka Eesti Karusloomakasvatajate Selts näeb karusloomakasvatuse näol ühte soodsat alternatiivi Eesti põllumajanduses. Arenguplaan näeb ette piirkondlike söödaköökide välja ehitamise, kus toimub söötade valmistamine regioonis asuvatele farmidele. Söödaköökide ümbruses elavatel talunikelhuvilistel on vajalik välja ehitada farm, tuua sisse loomad ja alustada tööd. Soodustavaks teguriks on asjaolu, et vabariigi valitsusel on kujunemas positiivne seisukoht karusloomakasvatuse kui ühe alternatiivi suhtes põllumajanduses.