• Prindi

Iseloomustus

Karusloomakasvatuse eesmärgiks on toota karusnahku. Viimastest valmistatakse peale parkimist kasukaid, kraesid, mütse jm., mida saab talvel külma kaitseks kasutada.

Karusnaha väärtus sõltub aastaajast, kõige väärtuslikumad on karusnahad tavaliselt talvel. Karja kujundamiseks on vaja valida põhikarja isas- ja emasloomad, järglasi saadakse üks kord aastas. Ajalooliselt väljakujunenud kogemuse alusel kasvatatakse karusloomi puurides. Loomade puuris pidamisel on vaja anda neile vajalikus koguses täisväärtuslikku sööta, juua, jälgida hoolikalt puuride puhtust. Saadavad karusnahad realiseeritakse kohapeal või saadetakse müüki Skandinaaviamaade Oksjonikeskustesse.

Eestis on olemas traditsioon ja mõningased kogemused järgmiste karusloomade kasvatamiseks:

  • Hõberebane (Vulpes vulpes) - Eestis tegeletakse selle karuslooma kasvatamisega alates 1928. aastast. Tegemist on kõige pikema tootmistsükliga karusloomaga: paaritus algab jaanuaris ja nahk sobib realiseerimiseks novembri keskpaiku. Emasloom annab pesakonnas keskmiselt 3 – 4 poega. Hõberebase nahk on hinnatud ja pidevas nõudluses. Huvitavad on aretuse tulemusena saadud mutandid, kuigi viimasel ajal ei ole need enam nii hinnas, sest värvimise tulemusena on võimalik saada erineva värviga nahku. Hinnatuimaks aretusrebaseks peetakse norra hõberebast. See hinnaline rebasetüüp on jõudnud ka Eestisse, seda kasvatatakse Vana-Kuustes asuvas OÜ “Rebaseaed”.
    Põhikarja peetakse eraldi asuvates puurides, noored loomad paigutatakse peale võõrutamist selleks ehitatud varjumajadesse. Kaasaegsematele nõuetele vastavalt tuleks ka põhikari paigutada varjumajadesse. Paaritusel on otstarbekas kasutada kunstlikku seemendust: see võimaldab kasutada kõrgekvaliteedilist tõumaterjali ja pidada karjas minimaalse arvu isasloomi. Farm on soovitav ümbritseda aiaga, et hoida ära kõrvaliste isikute ja hulkuvate loomade pääsemist territooriumile. Elumajast peab farm asuma piisavalt kaugel.
    NB! Farmide rajamisel tuleb jälgida keskkonnaohutuse nõudeid!
    Hõberebaste söötmisel on vajalik talle kindlustada õige ja kvaliteetne sööt vastavatel tootmisperioodidel. Talunikel on soovitav ühineda ja moodustada piirkondlikud söödaköögid, kus on loomadele võimalik vastavate spetsialistide juhendamisel tagada täisväärtuslik sööt. Hõberebaste söötmiseks kasutatakse lihatööstuse jäätmeid, söödakala ja –rappeid, teravilja, lisaks tuleb söödasegu rikastada energia-rikaste komponentide, vitamiinide ja mineraalidega. Puurides peetavad karusloomad peavad söödaga kätte saama eluks ja väärtusliku karusnaha kasvatamiseks vajalikud toitained.
    Kvaliteetse söötmise ja õige pidamise korral esineb hõberebastel väga vähe haigusi. Hõberebaseid peab kindlasti vaktsineerima lihasööjate katku vastu.
    Kogu kasvatamise ja paaritusperioodi kestel ei ole nende söötmine ja hooldamine töömahukas, sellega on võimalik toime tulla ühe perega. Kõige töömahukamaks perioodiks on nahastusaeg, mil on otstarbekas kasutada lisatööjõudu. Nahad kuivata-takse ja saadetakse peale esmast töötlemist müüki Oksjonikeskustesse.
    Optimaalseks loomade arvuks alustamisel on 50 põhikarja emaslooma. Finantsinformatsioonis sisal-duvad arvestused on tehtud lähtuvalt 50-st põhikarja loomast.
  • Sinirebane (Alpoex lagopus) on polaarrebase järglane, kelle nahk on pikaajalise aretuse tulemusena kujunenud hinnaliseks väärisnahaks. Sinirebase nahka kasutatakse ääristusena kapuutsidel ja talvejopedel, samuti valmistatakse neist mütse, kraesid jms. Viimasel ajal on sinirebase aretuse eesmärgiks olnud võimalikult suure karusnaha saamine. Tänapäeva reguleeritud söötmise ja suunatud aretuse tulemusena saadi Soomes rebasenaha pikkuseks kuni 1,4 meetrit. Selline nahk on suur, tihe ja raske, seda saab edukalt kasutada ääristusena jopedel ja kapuutsidel. Kasukate valmistamiseks sobib paremini norra-tüüblilise sinirebase nahk: see on tunduvalt siidjam ning kergem.
    Sinirebase kasvatamisega tehti Eestis algust 1930-ndatel aastatel. Karusloom toodi sisse Soomest ja ta kohanes siin hästi, hakates kiiresti andma nii häid järglasi kui head karusnahka. Sinirebase tootmistsükkel on hõberebasest lühem: tema paaritus algab veebruari lõpust ja nahastamist saab alustada valikuliselt juba novembri teisest poolest. Sinirebane on hõberebasest tunduvalt viljakam, pesakonna keskmine suurus on 7 – 9 poega. Ka sinirebase paaritusel on soovitav kasutada kunstlikku seemendust.
    Pidamistingimused ja puuride suurus on analoogne hõberebastega, samuti tingimused farmidele: farm peab olema ümbritsetud aiaga ja elumajast kaugemal.
    Sinirebase söötmine on hõberebase söötmisest mõnevõrra erinev: sinirebane on nõudlikum energiarikaste toitainete suhtes, neid lisatakse talle tavaliselt taimsete õlidena. Muus osas on ratsioon sarnane hõberebase söödaratsiooniga.
    Ka haiguste osas on pilt analoogne, siiski võib poegadel võõrutuseelsel perioodil esineda seedehäireid ja vitamiinipuudust. Analoogselt hõberebasega on vajalik lihasööjate katku vastane vaktsineerimine.
    Ka sinirebaste hooldamine ja söötmine ei ole töömahukas, lisatööjõudu võib vaja minna nahastusperioodil. Sinirebaste nahad realiseeritakse Oksjonikeskuste kaudu.
    Optimaalseks loomade arvuks alustamisel on samuti 50 põhikarja emaslooma.
    Rebasekasvatusest on arvestuste kohaselt võimalik saada iga investeeritud krooni kohta kattetulu 1,37 krooni. Kuid tuleb meeles pidada, et kogu edukus ja tulukus sõltuvad muretsetud tõumaterjali aretusväärtusest ja karusloomakasvataja algteadmistest. Kasvatamisega alustamine eeldab vähemalt pooleaastast teoreetilist ettevalmistust, millele järgneb tsüklite kaupa praktiline väljaõpe. Kogu ettevalmistus võib väldata ligi aasta.
  • Naarits (Mustela vison). Naaritsakasvatusega tehti algust Eestis 1930-ndate lõpul. See karusloom võitis kiiresti suure poolehoiu oma karusnaha erine-vate värviliste tüüpide esinemise tõttu. Naarits on kasvult väiksem, tema söödakulud on väiksemad kui rebastele tehtavad söödakulud. Naaritsanahka hinna-takse kasukate, mütside, kraede jne. valmistamisel.
    Selle karuslooma tootmistsükkel algab märtsi algul paaritusega, nahastuseks sobib alates novembri teisest dekaadist.
    Naaritsat peetakse puurides, mis asuvad varjumaja all. Põhikarja emas- ja isasloomad on ühekaupa, noorloomi paigutatakse peale võõrutamist kahekaupa. Enne nahastust paarid lahutatakse, eraldades tõunoorloomad, nahastuseni peetakse neid ühekaupa. Taludes pidamisel sobib alustada 500 põhikarja emasloomaga. Söötmise, hooldamise ja puhastusega tullakse toime ühe pere jõududega, nahastuse perioodiks võetakse tavaliselt lisatööjõudu.
    Analoogselt rebastega on oluline söödaratsiooni jälgimine. Söötmine peaks toimuma piirkondlike söödaköökide kaudu, kus valmistatav sööt on enamasti kõige kvaliteetsem ja täisväärtuslikum. Ka naaritsa söödas on võimalik kasutada nii liha- kui kalatööstuse jäätmeid, jahu, lisama peab energiarikkaid komponente ja mineraale ning vitamiine. Kõikide karusloomade puhul on oluline, et sööt vastaks oma koostiselt nende arenguperioodile: ainult sellisel juhul saab kõrgeväärtusliku karusnaha ja sellest tulenevalt maksimaalset kasumit.
    Naaritsad on vastuvõtlikud mõningatele viirushaigustele: plasmotsütoos, viiruslik enteriit. Viimase vastu on vajalik vaktsineerimine. Plasmotsütoosi kindlakstegemiseks tuleb võtta kõigilt tõuloomadelt vereproovid ja saata laboratooriumi uurimiseks. Nakatunud loomad tuleb tappa, sest vaktsiini ei ole.
    Ka naaritsanaha tootmisel tuleb kattetuluks 1,30 krooni iga investeeritud krooni kohta. Eeltingimuseks on siiski kõrgeväärtuslik tõuloom ja taluniku algteadmised.
    Kuna karusnaha turusituatsioon on üsnagi kõikuv, on riski hajutamise mõttes hea alustada lisaks karusloomade kasvatamisele veel mõne muu tegevusalaga. Võimalik on ka karusloomade kasvatamine põhitöö kõrvalt. Sellistel puhkudel ei ole põhikarja arv eriti suur, töö käigus saab omandada kogemusi ning tekib vilumus. Kui turusituatsioon püsib, võib mõne aasta möödudes loomade arvu suurendada ja pühenduda puhtalt karusloomakasvatusele.
  • Tšintšilja. Täiskasvanud tšintšiljad kaaluvad 500-800 g (emasloomad on suuremad kui isased). Nende kehasoojus on 39-39,5 C ja südamelöökide arv 200-350, hingamissagedus 45-80 korda minutis. Nii lõike- kui ka purihambad ei saavuta tšintšiljadel kunagi lõplikku pikkust, vaid kasvavad pidevalt eluaja jooksul. Seetõttu on närimiskivi või lehtpuuoksa (näit. õunapuu) olemasolu puuris loomakeste jaoks elutähtis.
    Tšintšiljad saavutavad suguküpsuse 7-9-kuuselt. Innaaeg kordub iga 30-50 päeva järel. Tiinus kestab tavaliselt 111 päeva. Tavaline pesakonna suurus on 2 poega, harvem 3-4. Tšintšiljapojad on hästi arenenud ja kaaluvad 30-60 g. Pesakond tuleks võõrutada 7 nädala vanuselt. Tšintšilja võib poegida 1-3 korda aastas. Keskmiseks poegade arvuks ühe emaslooma kohta  loetakse 2,5 poega aastas, kuid see sõltub suuresti pidamistingimustest ja looma tõuväärtusest.
    Tšintšiljad on suhteliselt haiguskindlad. Neil võib esineda soolesulgust, isutust, kõhulahtisust, pära- soole väljalangemist (põhjuseks ebakvaliteetne sööt, tavaliselt hein), fungust (karvkatte väljalangemine,  profülaktikaks lisatakse suplusliivale “fungi-stoppi”), silmaärritust, stressi, traumasid. Tšintšiljadel on suhteliselt õrn seedetrakt ja nad taluvad halvasti sööda koostise muutusi. Tšintšiljade toit koosneb kolmest komponendist - hein (timut, lutsern), jõusööt (soovit. Pedersen/Taani) ja puhas vesi. Heina võib anda piiramatus koguses. Jõusööda, mis sisaldab 18-20% proteiini, 2-3% rasva ja 15-18% kiudaineid, vitamiine jm., ööpäevane kogus peaks olema 20-30 g. Tiinetele ja imetavatele emadele on olemas spetsiaalne kõrgema proteiinisisaldusega jõusööt.
    Kõige tavalisem tšintšiljade puur on valmistatud tsingitud keevisvõrgust ja koosneb 6 boksist (6 ema + 1 isa). Iga boksi küljes on söödanõu, jooginippel ja liivanõu suplemiseks. Tšintšilja peaks saama iga päev vähemalt 15-20 min supelda liivas (spetsiaalliiv!). Optimaalne ruumi temperatuur on tõuloomadele 17,7 C ja noorloomadele 15 C ning õhu niiskusesisaldus 40%. (chinchilla.ee)
  • Küülik. Küülikud jaotatakse bioloogiliste iseärasuste järgi karusnaha- ja villaküülikuteks, karvkatte iseloomu järgi normaal-, lühi- ja pikakarvalisteks küülikuteks ning kehamassi järgi rasketeks, keskmisteks ja kergeteks küülikuteks.
    Küülik sööb peamiselt haljassööta, juurvilja, kartulit, silo, heina, teravilja, segajõusööta ja mineraalsööta, vähesel määral ka toidujäätmeid ja loomset sööta.
    Küülik poegib 2-3 korda aastas, intensiivsel pidamisel saadakse aastas 7-10 pesakonda.