• Prindi

Iseloomustus

Villased esemed
Kõige enam müüakse Eesti traditsioonilise käsitööna käsitsi valmistatud lambavillaseid kampsuneid, lambanahast mütse ja susse, aga ka sokke ja kindaid. Sedalaadi kauba valmistajaid on kõige rohkem, toodang on küllalt ühelaadne ja orienteerutud on valdavalt välisturisti maitsele. Kuna kudumise selgeks õppimine on näiteks sepatööga võrreldes lihtne, on seda ühel või teisel ajahetkel proovinud paljud kodustöötajad.
Kogenud kuduja valmistab nädalas keskmiselt kaks kampsunit, lõngakulu on keskmiselt 800-1200g kampsuni kohta. Kudujatele makstakse ühe kampsuni eest töötasuna 8–13 eurot, lambavillane lõng maksab olenevalt kvaliteedist kuni 13 €/kg. Töövahendina hangitakse vaid sobivas jämeduses vardad. Sedasorti kampsunite hinnad jäävad vahemikku 25–32 eurot. Viimane hind kehtib küll vaid kunstniku poolt kujundatud-valmistatud nn. piltkampsunite kohta. Odavamaid tüüpkampsuneid müüakse turgudel, tänavatel, praktiliselt kõigis müügikohtades.
Seoses rohelise mõtteviisi pealetungiga on järjest rohkem populaarsust võitnud ka taimedega värvitud, nn. kaitsemustritega kirjatud villased kampsunid-sokid. Nende valmistamine on juba tunduvalt töömahukam ja eeldab tunduvalt suuremat teadmistepagasit, eriti juhul, kui kampsuni valmistaja vajalikud taimed ise korjab ja lõngad värvib. Sedalaadi kampsunite valmistamine on tunduvalt töömahukam, neid müüakse kõrgema hinnaga kunsti- ja käsitöökauplustes.
Lambanahast valmistatakse mütse, susse, veste; naharibadest vaipasid, mis on kõik meie jahedas ja niiskes kliimas üsna nõutav kaup. Mütside-susside hinnad kõiguvad olenevalt müügikohast üsna tugevast: otse valmistajalt ostetuna maksab sussipaar keskmiselt 10€, sellal kui kunstikaupluse letil tuleb selle eest maksta juba kuni 25€.

Puitesemed
Puitesemete valmistamise traditsioon on Eestis ilmselt sama pikk kui villastelgi esemetel. Sajandi algul oli kümmekond sellist paika, kus puidust esemeid müügiks valmistati ning meistrid oma oskusi põlvest põlve edasi andsid. Üheks selliseks paigaks, kus puiduvabrikud on traditsiooniliselt asunud ja asuvad ka praegu, on Avinurme.
Puit on tohutuid võimalusi pakkuv, aga ka üsna mitmekülgseid oskusi eeldav materjal. Puidust võib valmistada suveniire, meie rahvakunsti esindusesemeid, põletuskirjadega kaunistatud õllekanne ja veimevakkasid, kibusid, karpe, aga ka praktilisemaid esemeid: turu-, pesu- ja piknikukorve, tünne, mänguasjakaste, erinevaid aluseid, pildiraame, mööblit jne.
Puitmaterjal on reeglina kättesaadav ja ka odav: pisiesemeid, puulusikaid, võinuge, puithelmeid jms. saab valmistada jääkpuidust. Pole vist vaatamisväärsust ja turistide huviobjekti, olgu selleks siis Taevaskoda, Suur Munamägi või Hiiumaa tuletornid, kus lisaks postkaartidele sedalaadi pudi-padi ei müüda. Enamasti on need kohalike käsitööliste poolt nuga ja liivapaberit abivahendina kasutades valmis nikerdatud. Põhjalikum ja läbimõeldud puutöö eeldab korralike tööriistade olemasolu ning baasoskuste omandamist.
Suur osa väikestest puidufirmadest müüb oma toodangu välismaale, ent on ka tooteid, mis on kohalikul turul üsna nõutavad, näiteks labida- ja kirvevarred, lillepotiümbrised, tünnid.

Sepised
Eestis on traditsiooniliselt valmistatud ka sepised. Sedalaadi esemete valmistamine eeldab metallitöö tundmist, reeglina tegelevad sepistega kunstniku haridusega meistrid. Eesti turul pakutakse hulganisti sepistatud kardinakonkse, küünlajalgu, kaminavõresid, skulptuure jm. Sepatöö on raske ja seda pole võimalik teha ilma vastavaid tööriistu ja seadmeid omamata.

Keraamika
Keraamilised esemed on alati populaarsed olnud. Veel kümmekond aastat tagasi valmistasid savist kruuse, kanne ja vaase vaid suured keraamikatehased, tänaseks on turule tekkinud mitmeid uusi väiksemaid keraamikatöökodasid, mille omanikud ja meistrid pakuvad omanäolisi ning põnevaid tarbeesemeid ja suveniire.
Keraamikatöö eeldab tehnilisi oskusi ja head materjali tunnetust. Keraamiliste esemete valmistamise baasoskused peaks võimaluse korral kindlasti omandama meistri juures. Töövahenditest läheb vaja pottsepaketra (selle võib osavate kätega ja hakkaja huviline ise valmis teha), põletusahju, glasuure. Väikeste pottsepatöökodade puhul on masstoodang praktiliselt välistatud: pole ilmselt meistrit, kes suudaks käsitsi vormida äravahetamiseni sarnaseid kruuse või tasse.
Savist võib valmistada nii suuri kui ka väikeseid esemeid alates suurest supitirinast lõpetades munapeekri või keraamilise päkapikuga. Sinna vahele mahuvad erinevad vaagnad ja taldrikud, tee- ja kohvikannud, küünlajalad, vaasid jms.
Kvaliteetset keraamikasavi on võimalik osta Saksamaalt, seda müüakse ka suuremates kunstitarvete kauplustes.
Keraamiliste esemete valmistamisprotsess alates kedra pealt tulekust kuni glasuurimiseni võtab aega paar nädalat. Valmisvormitud esemed peavad kõigepealt kuivama, seejärel lähevad need põletusahju ja siis glasuurimisele. Töötsükli pikkust arvestades pole midagi imestada, et unikaalsete esemete eest küsitakse üsna kõrget hinda. Nii maksab näiteks kiviaegset augupõletustehnikat kasutades valmistatud pisivaas keskmiselt paarkümmend eurot.

Punutised
Punutiste valmistamine on tegevus, mida viljeletakse nii hobina kui ka lisasissetuleku saamiseks. Selles ei ole tegelikult midagi uut: kunagi valmistati kõik kodus vajaminevad korvid ise.
Korvipunumine eeldab tehnoloogia tundmist, häid ja kvaliteetseid materjale (vitsad, laastud) ning keerukamate esemete valmistamisel ka vormide ja aluste olemasolu. Punutakse kõikvõimalikke esemeid: korve, lambivarje, lillepotiümbriseid jms. Huviline leiab esmateavet punutiste ja nende valmistamise kohta V.Taubeli raamatust “Vitspunutised”.

Tekstiil
Ka rahvapäraste tekstiilesemete, linikud, rahva-riided jms, valmistamine on Eestis traditsiooniline tegevus. Viimasel ajal on nende osakaal võrreldes muude toodetega veidi vähenenud. Lihtsamate tehnikate omandamisega saab hakkama igaüks, ka vastavasisulist õpikirjandust on välja antud piisavalt. Kättesaadavad on ka erinevad materjalid.
Omaette grupi moodustavad rahvariided: nende valmistamine eeldab põhjalikumat ettevalmistust, lisaks erinevatele käsitööoskustele (punus, heegel- ja niplispitsid, pilutamine, tikkimine, kangakudumine) ka põhjalikke teadmisi eri maakondade rahvariietest ja Eesti folkloorist. Rahvariideid valmistatakse reeglina tellimustöödena.
Kadunud pole ka endisaegne kangakudumiskunst, jälle on au sisse tõusnud telgedel kootud vaibad ja gobeläänid. Lihtsamakoelise kaltsuvaiba kudumise saab küllalt kiiresti selgeks igaüks, sellal kui keerukamate mustrite kudumiseks on vaja juba eriväljaõpet. Probleemiks võib kujuneda kangastelgede soetamine: need tuleks lasta valmis teha meistril.

Nahkehistöö
Nahkehistöö on Eestit külastavate turistide hulgas eriti populaarne, seepärast pakuvadki paljud kunstikauplused ja suveniiride müügikohad suures valikus erinevaid nahkesemeid. Huviline leiab erinevaid ehteid, karpe, nahkpilte, nahaga töödeldud suveniirpudeleid jms.
Erinev on ka sedalaadi toodete kvaliteedi- ja hinnaskaala: alates keskpärasest ja ühenäolisest masstoodangust kuni väljapeetud autoritöödeni. Nahkehistöö eeldab kvaliteetseid materjale ja lisaks ka esmaseid nahatöötlemisoskusi.
 
Kokkuvõtteks
Lisaks ülalloetletud töövahenditele ja oskustele vajab käsitööle spetsialiseeruda soovija kahtlemata tööruume. Tihtipeale saab ära kasutada seni tühjalt seisnud garaaže, keldreid, pööninguid. Ka käsitöö tegemiseks vajalike oskuste omandamine ei ole kuigi raske: maapiirkondades pakuvad õppimisvõimalusi kursuste korras näiteks erinevad käsitöö- ja huvikeskused, kohalikud naisseltsid. Sedalaadi seltsid ja keskused aitavad liikmetel oma toodangut ka müüa, osaledes laatadel ja rahvakunstiüritustel.