• Prindi

Ajalugu

Lambakasvatus on olnud Eesti põllumajanduses küllalt olulisel kohal 20. saj. algusest, mil lammaste arv ulatus 745 tuhandeni. Just sellel ajal toimus eesti maalamba baasil eesti tumedapealise lambatõu väljakujundamine šropširi, hampširi ja oksforddauni jääradega ning eesti valgepealise lambatõu formeerumine ševioti jäärade abil.

Lambakasvatus sobib Eesti tingimustesse väga hästi. Eriti kasulik on lammaste pidamisega tegeleda raskesti haritava maaga piirkondades (Lõuna- ja Kagu-Eesti kuppelalad, loopealsed ja rannaäärsed alad). Soised alad on ainsad piirkonnad, mis lammaste kasvatamiseks ei sobi.

Seoses põllumajandus- ja maareformiga on lammaste arvukus Eestis praeguseks väga tugevalt langenud (seisuga 1. jaanuar 1999 oli Eestis 32,4 tuhat lammast). Eestis tegeleb lamba- ja kitsekasvatuse edendamise ning populariseerimisega Eesti Lambakasvatajate Selts.

Eesti rohumaade pind võimaldaks kasvatada vähemalt ca 1 miljon lammast. Alates 1999. aastast makstakse lambakasvatajatele ka riiklikke toetusi, nn. utetoetust, mille eesmärgiks on konkurentsivõimeliste lambafarmide väljakujundamine ja tootmise laien-damine. Lambakasvatus moodustab mahepõllunduse ühe loogilise osa ning nii tuleks seda ka propageerida.

Siiani on nõudlus lambaliha järele olnud suurem kui pakkumine. Eesti Lambakasvatajate Seltsi eesmärgiks on eksportida 2010. aastal lihalammastena välisturule vähemalt 25% üleskasvatatud noorlammastest (arvuliselt 30 000–35 000 lammast).
Väljapoole Eestit oleks võimalik müüa ka lambanahkasid, sest erinevalt karusloomade nahkadest ei näe lambanahkade kandmises probleemi ka loomakaitsjad.