• Prindi

Iseloomustus

Pärlkana (Numida meleagris)
Pärlkanade positiivseteks joonteks saab lugeda elujõulisust, vähenõudlikkust pidamistingimuste osas ning resistentsust paljude linnuhaiguste ja parasiitide suhtes. Pärlkanade üleskasvatamisel ja pidamisel esineb lindude hukkumisi harva. Noorpärlkanade säilivusprotsent on 94…98, täiskasvanuil sageli isegi 100. Linnud taluvad hästi temperatuurikõikumisi ja ei karda külma.
Pärlkanad kasvavad kiiresti, tapmiseks sobiva kehamassini jõuavad nad 10…12-nädalaselt. 12-nädala vanused pärlkanad (broilerid) kaaluvad 750…950 grammi, aastaste lindude kehamass on 1500…1750 grammi. Pärlkanad hakkavad munema keskmiselt 8…9 elukuul, keskmiseks munatoodan-guks võib arvestada 90 muna kana kohta aastas.
Pärlkanade pidamiseks sobivad kõik kanade või broilerite pidamiseks ettenähtud lindlad. Pärlkanu soovitatakse pidada teistest linnuliikidest eraldi, samuti tuleks arvestada, et pärlkanad on säilitanud lennuvõime. Tibud on tundlikud niiskuse suhtes, seetõttu peab allapanu alati kuiv olema.
Pärlkanadele antakse kanadele sobivat jõusööta ning 1 kg juurdekasvu saamiseks kulub umbkaudu 3,3 kg sööta. Sobivat söödaratsiooni aitab koostada linnu-kasvatusnõustaja.
Pärlkanabroileri liha on õrnem kui kanabroileri liha ja meenutab maitselt metslinnuliha (punase lihaga linnud: nt. teder, metsis). Pärlkanaliha oleks võimalik turustada toitlustusasutustele.
Pärlkanamunad on väga tugeva koore ja pikaajalise säilivusega: normaaltingimustes kuni kuus kuud.

Jaanalind (Strutto camelus)
Jaanalind on tänapäeva suurim maakeral elav lind. Jaanalind ei oska lennata ning metsikult leidub teda ainult Aafrikas. Tänu heale kohanemisvõimele talub ta üsna hästi nii kuumust kui külma. Eestisse toodi esimesed jaanalinnud 1997. augustis Vilsandile.
Täiskasvanud jaanalind kaalub 130-150kg, kusjuures isaslind on raskem kui emaslind. Eluiga on keskmiselt 50-60 aastat, produktiivne eluiga 25-30 aastat. Emaslinnud munevad tavaliselt 40-70 muna aastas, maksimaalselt 100 muna. Munemise intensiivperiood kestab aprillist septembrini. Muna kaalub 1,0-1,5kg ja tibu 700-800g. Jaanalind kasvab päevas umbes 1cm. 12-14 kuu jooksul saavutavad nad oma täie kõrguse: 2,0-2,5 m. Suguküpseks saavad emaslinnud umbes 2- ja isaslinnud 3-aastaselt. Probleemideta elavad täiskasvanud linnud üle kuni 15°C. Talvetingimustes on vajalik isoleeritud lauda olemasolu kaitsmaks linde tuule ja külma eest. Pojad ja kuni 6 kuu vanused noorlinnud vajavad ekstra soojendamist (vastkoorunud tibud 35 °C). Jaanalinnud söövad kõike, aga peamiselt on nad karjamaal söödetavad linnud. Tarad, kus linde peetakse, peavad olema 2m kõrgused ja seal peaks olema võimalus nn. “liivasupluseks”.
Liha saamise eesmärgil tapetakse jaanalinnud 12-14 kuu vanuselt, kui nende eluskaal on 100kg (liha väljatulek on umbes 1/3 eluskaalust). Liha on tume, pehme, vähese rasvasisaldusega. Eriti väärtuslik on nahk, isegi jalanahk.

Muskuspart (Cairina moschata)
Muskuspardid on Lõuna- ja Kesk-Ameerikast pärinevad lihalinnud. Eestis alustati muskuspardi kasvatamist 1981. aastal. Peamisi muskuspardisaadusi on kolm: pardiliha, munad ja pardimaks.
Muskuspardid on suured linnud: täiskasvanud isaspart kaalub 4,5-5kg, emaspardid 2,5-3kg. Muskuspardid alustavad munemist 6-9 kuu vanuselt, aasta munatoodang on 60-120 muna. Lihaparte võiks Prantsusmaal läbiviidud uurimuste põhjal realiseerida juba 6-8-nädalaselt: selles vanuses kaaluvad pardid 1,6-3kg, söödakulu 1kg juurdekasvu saamiseks on kõigest 2,6-2,8kg. Kuna selles vanuses tapasaagis on madal, tuleks siiski oodata ja isaspardid realiseerida lihaks 11-12-nädalaselt, emaspardid 10-11-nädalaselt. Selles vanuses kaalub lihakeha keskmiselt 2-3kg. NB! Pardid kasvavad kiiresti kuni 10-nda nädalani, seejärel nende kasv aeglustub ja söödakulu suureneb oluliselt.
Eestis on muskuspartide kaal 10-nädalaselt keskmiselt 2,2kg, mida tuleb ekstensiivse pidamise korral pidada täiesti rahuldavaks. Intensiivse tootmise korral tuleks parte pidada kanabroileritele sobivas lindlas (ka puurides). Sobiv asustustihedus on sel juhul 3-4 parti/m2. Lindude sobivaks suhteks põhikarjas on 1 isaspart 4-6 emaspardi kohta.
Väiketootmise ja lindude ekstensiivse pidamise puhul võib linde pidada karjamaadel.
Muskuspartidele antakse segajõusööta, emaspardi tarbitav keskmine söödakogus munemisperioodil on 110-150 grammi päevas. Hästi sobib broileritele mõeldud jõusööt.
Muskuspardi ristamisel kodupardiga saadakse hübriidid, nn. mullardid. Mullardite liha on väga maitsev ja sisaldab vähe rasva. Lisaks lihale saadakse mullarditelt nende spetsiaalse nuumamise korral väga kvaliteetset pardimaksa. Maks kaalub 500-700 grammi (rekordmaks 1000 grammi); nuumamisel kulub 100g maksa saamiseks umbes 3kg sööta (maisi). Pardimaks on delikatess, mida oleks võimalik realiseerida toitlustusasutustele.
Munad kasutatakse valdavalt tibude hautamiseks.

Koduhani (Anser anser)
Hanekasvatuse esmaseks saaduseks on haneliha. Lisaks võib hanede udusulgedest valmistada sulepatju.
Hanemunad kaaluvad eri tõugudel 140-200 grammi, lihatõugu hanede keskmine kehamass 9-nädalaselt on 4,2kg (reini valge hani), 1kg juurdekasvule kulub samal tõul 4,2kg sööta.
Valdavaks tootmissuunaks on kogu maailmas liha-rasvahaned. Eestis ei tegeleta hanede kasvatamisega kuigi aktiivselt. Seni kasvatatavatel hanetõugudel on kõigil lisaks headele omadustele ka olulisi puudusi: suure munatoodanguga haned kasvavad aeglaselt, sellal kui lihahanede puhul on probleeme nende sigivusega.
Haneliha tööstuslikuks tootmiseks Eestis sobivad tõud tuleb veel välja selgitada. Seega on väikemajapidamises hanekasvatus omal kohal eeldusel, et olemas on pidev turg (toitlustusettevõtted).
Hanekasvatuse edukuse eelduseks on lindudele suplusvõimaluste tagamine nende suguperioodil. Samuti on hanede sigivus madal suurtes karjades, seega on neid soovitav pidada väiksemate rühmadena.

Jahifaasan (Phasianus colchicus)
Eestis haruldane ja vähelevinud kodulind. Hetkel leidub faasaneid vaid mõnes farmis: Räpinas, Läänemaal ja Saaremaal. Faasanikukk kaalub 1,2-1,8kg, emasfaasan 1,0-1,2kg. Leedus peetakse faasaneid eesmärgiga müüa need jahimajanditele sügisjahiks, sellal kui mujal maailmas (Prantsusmaal, Inglismaal, USA-s) peetakse faasanit ka põllumajandusliku lihalinnuna (faasanibroilerid). Eesti tingimustes oleksid ilmselt võimalikud mõle-mad variandid, teine küll vaid püsiva turu olemasolu korral (toitlustusasutused).
Faasanifarmides peetakse üks faasanikukk 7…10 emasfaasani kohta. Meie looduslikes tingimustes tuleb faasaneid pidada küllalt suurte solaariumidega lindlais. Solaariumid peavad pealtvõrguga kaetud olema: faasanid on lennuvõimelised. Sulupinda soovitatakse sugufaasani kohta arvestada 1m2, lisaks 3-4m2 solaariumipinda. Farmispidamisel muneb faasan kuni kolm korda rohkem kui looduses, keskmiselt 25-40 muna. Tibude puhul on esimesel kahel elunädalal sobivaks asustustiheduseks 25 tibu/1m2, 3-7 elunädalani 2-3, edaspidi üks noor faasan põrandapinna ühele ruutmeetrile. Kunstema-periood kestab 3-4 nädalat. Erialakirjanduses soovitatakse ka faasanitibude puurispidamist, kuid sel puhul võib esineda kannibalismi.
Täiskasvanud faasaneid söödetakse segajõusöödaga, mille koostis vastab ligilähedaselt munakanadele ettenähtud segajõusöötadele. Täiskasvanud faasanid tarbivad päevas 70…80g sööta päevas. Samuti söövad faasanid meeleldi mahlakat ja haljassööta.
Faasanitibudele võib esimesel neljal elunädalal anda kalkunitibudele ettenähtud segajõusööta, millele lisatakse peenekshakitud keedetud mune ja hästi peent haljasmaterjali. Meie tingimustes on sobivaks haljassöödaks peenestatud peakapsas, hiljem ka sibul, lutsern, nõges.
12-nädalased isasfaasanid peaksid kaaluma vähemalt 0,8-0,9kg, emasfaasanid 0,6-0,7kg, 16-nädalased vastavalt 1,1-1,2 ja 0,9-1,0kg.
Faasanikasvatuse põhisaaduseks põllumajanduslinnuna on delikatessiks peetav faasaniliha. Jahilinnuna loodusesse lastuna lisandub veel jahilõbu. Võib väita, et faasan on seda väärt, et tema kasvatamist Eestis laiendada.