• Prindi

Ajalugu

Maasikas
Ajaloolistele materjalidele toetudes võib öelda, et maasikaid hakati aedades kasvatama keskajal. Venemaale jõudsid maasikad kultuurina 17. sajandil, suureviljalisi aedmaasikaid hakati kasvatama 19. sajandi esimesel poolel. Samal ajal hakati aedmaasikat kui laua- ja töötlemismarja kasvatama ka Eestis. Esimese põhjaliku ülevaate maasikaliikidest ja -sortidest annab J.G. Spuhl-Rotalia oma raamatus “Kodumaa marjad”. 1929. a. põllumajandusloenduse andmeil oli maasikaistandike pindala Eestis 83 ha, 1939. aastal 84 ha. Kõige rohkem maasikaid kasvatati Tartu-, Petseri- ja Harjumaal.
1993. aastal oli maasika kasvupind Statistikaameti andmetel 266 ha, 1996. aastal 336 ha, 1999. a. 580 ha, 2000. juba 1050 ha.

Maasikakasvatuse osakaal marjakasvatuse tootmispinnast on iga aastaga suurenenud. See on ka ootuspärane, kuna maasikakasvatus annab väiketaludele ja tootjatele igati soodsa võimaluse lisasissetuleku teenimiseks, lisaks on loodud toimivad turustussüsteemid.
 
Vaarikas
Muistses Eestis korjati vaarikat looduslikelt aladelt. 18. sajandil hakkasid marjakultuurid levima kloostrite, kirikute ja mõisate aedades. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses hoogustus Eestis marjaaedade rajamine, asutati esimesed ärilised puukoolid. 20. sajandi algul kasvatati vaarikat Eestis üldiselt veel vähe. Esimene ametlik standardsortiment koostati 1939. aastal ja sinna kuulus 6 vaarikasorti. 1939. aastal oli vaarika pind Eestis 114 ha ja keskmine hektarisaak 5 tonni.

1939. aasta erakordselt külmal talvel hävis enamik vaarikaistandikke. 1970. aastal oli vaarika pind 75,4 ha, millest enamik asus eraaedades, suuremad vaarika kasvupinnad asusid Tallinna ümbruses, Harjumaal ja Viljandimaal. 1993. aastal oli vaarika kasvupind Statistikaameti andmetel 93 ha, 1996. aastal 99 ha ja 1999. a. 120 ha. Vaarikakasvatus edeneb ennustatust aeglasemalt. Põhjuseks on ilmselt meie ilmastikust lähtuv ebastabiilne saak ja vaarikate suhteline külmaõrnus.

Maasika- ja vaarikakasvatust aitaksid veelgi arendada järgmised meetmed:

  • sortide valiku parandamine (eriti vaarika osas), puudus on hea talvekindlusega vaarikasortidest;
  • tervendatud istutusmaterjali tootmise ja kontrolli süsteemi käivitamine;
  • kvaliteetse lauamarja tootmise võimaluste selgitamine;
  • riigipoolne toetus tootmise käivitamiseks ja suuremateks investeeringuteks;
  • konsulenditeenistus, õppepäevad, erialased väljaanded jms.

Kui võrrelda maasikatootmise omahinda Eestis ja Euroopas, siis selgub, et Eestis on see sõltuvalt kasutatavast kasvatusviisist ca 1,5–2,5 korda odavam, see loob Eesti marjakasvatajale eelise konkurentsis välisturgudega. Eesti marjatootja jaoks on perspektiivne ka meie asetsemine suhteliselt soodsas transiitsõlmes, mis võimaldab marju suhteliselt lihtsalt turustada nii läände kui ka itta.

Maasika- ja vaarikakasvatuse eelised on järgmised:

  • edukas viljelemine on võimalik ka väikestel pindadel;
  • annab kiiresti kasumit;
  • tootmise järk-järgulisel laiendamisel ei ole vaja teha väga suuri investeeringuid;
  • turg on olemas;
  • sobivad kliima ja mullastik;
  • parandab tööhõivet maapiirkondades;
  • võimalik ekspordiartikkel ja lisasissetulekuallikas.