• Prindi

Ajalugu

Mesindusega tegeldi Eestis juba muinasajal: otsiti metsas puuõõnes elunevaid mesilasperesid ja võeti neilt meesaak, peeti nn. meejahti. Hiljem arenes sellest metsmesindus: mesilasperesid peeti kasvavate puude õõnsustes. Selliseid puid nimetati tarupuudeks. Tarupuudest on liivlaste ja lätlaste juures juttu juba Läti Hendriku kroonikas 1212. aastal. Arvata võib, et metsmesindust viljeldi XIII sajandil ka Eesti. Veel 1938. aastal leiti Kagu-Eesti metsadest 12 kasvavat tarupuud.

Mesindus hakkas Eestis jõudsalt arenema käesoleva sajandi alguses. Raamtarude kasutuselevõtt võimaldas tundma õppida mesilaspere bioloogiat ning suunata perede arengut.

1930-ndatel ja 1960-70-ndatel olid Eestis perioodid, mil mesilasperede arv ületas 100 000 piiri. Seega olid mesilaspered igas talus ja ka paljudes äärelinna majapidamistes.

1947. aastal asutati Vana-Vigalasse mesinduskool, mis hiljem tegutses pikka aega Rakvere rajoonis Arknal. 1972. aastal hakati mesindust õpetama Olustvere Sovhoostehnikumis, millest on nüüdseks saanud Olustvere Kõrgem Põllumajanduskool. Samuti on suurel hulgal ilmunud kirjandust mesilaste pidamise kohta.

Hetkel annab mesindus põhisissetuleku umbkaudu sajale talule, see tähendab, et nende mesila suurus on üle 100 mesilaspere. Suurimal Eesti mesinikul praegu 350 mesilasperet. Kutselised mesinikud toodavad ka suurema osa tarvitatavatest mesindussaadustest. Lisaks on Eestis praegu 180-200 poolkutselist mesinikku, kellel on 30-100 peret. Ülejäänud mesilaspered kuuluvad hobimesinikele. Kokku arvatakse Eestis olevat umbes 30 000 mesilasperet. Arvestades, et Eesti looduslik korjemaa võimaldaks pidada 140 000-160 000 mesilasperet, tuleks mesilaste pidamist igati propageerida.

Eesti Mesinike Liidu andmetel toodetakse Eestis aastas 400-500 tonni mett, 12-15 tonni õietolmu, 12-15 tonni vaha ja umbes 1 tonn proopolist. Viimaste aastate keskmine toodang mesilaspere kohta on olnud 18-20 kg pere kohta, paremates mesilates ka 35-50 kg/pere.

Mett imporditakse Eestisse 150-200 tonni aastas. Eestis tarbitakse koos imporditava meega ühe elaniku kohta 300 g mett aastas, arenenud riikides aga 1800 kuni 2000 grammi.

Mesindussaadused on ajast aega olnud väga hinnatud oma suurte raviomaduste tõttu. Paljudes riikides töötavad apiterapeudid ning mesindussaadustega ravimine ehk apiteraapia on tavameditsiini osa. Eestis on see hea vana unustusehõlma vajunud. Naabritel lätlastel ja soomlastel on sadu nimetusi meesalve ja kreeme sissevõtmiseks ning peale- määrimiseks. Valmistatakse erinevaid saunamee liike, erimeesegusid, mesilasvaha tooteid, meemähiseid, meetaruvaigu auru valmistamise tooteid, õlidega segatud mesi massaažiks, taruvaigu tooteid (seen-, viirus-, nahahaiguste ning vähi raviks), mesilasema toitepiima tooteid (ainevahetuse kiirendamiseks, noorenduskuurideks, tuberkuloosi raviks jms.), õietolmu - suira tooteid (kosutus-vahendid, paast), nõelamisravi – mesilasmürgi kasutamine jne. Mesindussaaduste kasutamine ravi otstarbeks ei kahjusta inimese näärmed, mida ei saa sugugi öelda sünteetiliste ravimite kohta.

Arvestades Eestis suhteliselt puhtana säilinud looduskeskkonda ning omapäraste hajaasustusega külasid on hoogu võtmas apiturism. See on mesinduse ja mesilassaaduste kasutamine turismi huviobjektina. Meejaht, tarumängud õpilastele, lastaialastele; mesinädalad, meetoidud, meesaun, matkad meetaimede juurde, apiteraapiad, mesinduse ajalooliste tarvikute näitus, tarupuud, erinevad klaasküljega pakktarud, paviljonid seest klaasseintega jms. — seda kõike on võimalik pakkuda väga erinevatele huvilistele. Apiturismi tooted võiksid olla ka Meepeod ning Meefestivalid, Jõulumee ~ meepäevade, meemesside üritused jms.

Mesindus pakub paljudele talunikele huvi võimaliku lisasissetulekuallikana, seega kõrvaltegevusena põhitootmisele. Samuti on mesilased hädavajalikud paljude kultuuride tolmeldamiseks.

Teretulnud oleksid mesinike ühistud, kus ühiselt meetootesarju välja töötataks, turustatakse ja tootmiseks vajalikke sisendeid hangitaks. Ühistegevus mesinike vahel võimaldab pakkuda mesindustooteid (tarvikuid, mesindussaadusi, kindlustust jms.) tunduvalt parema väljanägemise ning suurema kasuga kui seda üksi tehes.

Eestis toodetud mesi müüakse suuremas osas edukalt ära kohalikul turul ja võib öelda, et mee tarbimine kasvab aasta-aastalt. Kuna EL riikides toodetakse mett tarbijaskonna nõudluse rahuldamiseks liialt vähe, oleks Eesti looduspuhas mesi Eesti Mesinike Liidu hinnangul konkurentsivõimeline ka välisturul. Suureks abiks oleks riigi poolt:

  • mesilasperede, mesilate, mesinike registri loomine (taolise registri puudumine välistab hetkel mesinikele ikaldustoetuste maksmise);
  • Eesti Mesinduskeskuse töölerakendamine;
  • toetus ameerika haudemädaniku tõkestamiseks;
  • mesilashaiguste kontrolli, ravi ja profülaktika-süsteemi loomine;
  • mesinike ühistegevuse arendamine ja kutseliste mesinike koondamine ühtsesse organisatsiooni;
  • Mesinduse Arengukava riiklik tunnustamine;
  • riigipoolne toetus mesindushuviliste väljaõppe korraldamiseks.