• Prindi

Iseloomustus

Mesilased toodavad mett, vaha, õietolmu, mesilasema toitepiima, taruvaiku ja mesilasmürki. Lisaks on mesilastest kasu kui putuktolmlevate taimede tolmeldajatest.

Eestis peetakse valdavalt kolme mesilastõugu:

  • Põhja-Euroopa tumemesilane: kohalik tõug, iseloomult tige ja rahutu. Hea talvekindlusega, talvine söödakulu vähene. Meetoodang on suhteliselt tagasihoidlik. Kõige paremini kohanenud kohalike oludega. Alustajale mesindushuvilisele väga vastupidav rass.
     
  • Kraini tõugu mesilane: enamasti iseloomult rahulik tõug, kuid esineb ka kergesti ärrituvaid liike. Hea talvekindlus ja meetoodang, peamiseks puuduseks on suur sülemlemistung.
     
  • Itaalia mesilane: puhtatõulisena iseloomult rahulik. Talvekindlus ei ole eriti hea, vajab kogenud mesinikku. Annab väga suurt toodangut, kuid kuna pere on suur ja tarvitab ka ise palju sööta, võib väikese korje korral meetoodang napiks osutuda.

Iga mesinik peab ise otsustama, milliseid mesilasi ta soovib pidada. Peresid ja mesilasemasid saab osta tõumesilatest, millede kohta saab andmeid Eesti Mesinike Liidust ja mesinduskonsulentidelt. Aeg-ajalt tuleb suguluspaarituse vältimiseks tõumaterjali muretseda väljastpoolt oma mesilast. Soovitatav on emasid vahetada 2-3 aasta tagant.

Mesila asukohaks peaks olema tõmbetuulte eest kaitstud maaala. Samuti ei tohi mesilasperesid paigutada kõrgepingeliinide lähedale ega alla, kuna lennumesilased võivad orientatsiooni kaotada ning teel tarru eksida. Ka ei sobi mesila asukohaks sooäärne niiske ala. Korjealad ei tohiks olla mesilast kaugemal kui 2 km, vastasel juhul sööb tarru tagasi lendav mesilane korjatud nektari lihtsalt ära.

Mesilased elavad tarudes. Eestis kasutatakse järgmisi tarutüüpe:

  • lamavtaru (kohalik kohandatud variant eesti taru);
  • korpustaru (mujal maailmas väga levinud).

Algajale mesinikule võiks esialgu soovitada lamavtaru kasutamist, kuid mitmed alustajad on õppinud edukalt mesindama ka korpustarudega.

Tarusid valmistatakse puidust, õlgedest või roost ja ka plastist. Üksikasjalikud andmed tarude ehitamiseks leiab raamatust “Mesilaste pidamine”, 1997. Kuna tarude ehitamine on üsna keeruline ja täpsustnõudev töö, võiks algaja mesinik tarud ikkagi osta. Tarude hinnad kõiguvad vahemikus 32 kuni 102 eurot. Kevadeti ja suvel oleks hea, kui mesinikul oleks sülemlevate mesilaste jaoks alati varuks paar tühja taru. Hästi hooldatud taru peab vastu 15-25 aastat.

Kõige otstarbekam on osta üle talve elanud mesilasperesid kevadel, aprillis või mai algul. Muretseda tuleks tugevaid ja keskmisi sülemeid. Keskmine sülem kaalub kolm ja enam kilogrammi. Samuti tuleks jälgida, et sülemis oleks olemas ema: kui sülem on kastis kobardunud ja rahulik, on ema olemas.

Üks pere annab 18–20…35-50 kg mett, keskmiseks toodanguks on 25 kg pere kohta. Ühe pere pidamiseks tuleb arvestada keskmiselt 3 ha korjemaad pere kohta. Kuna mesinik võtab enda tarbeks ära osa mesilaste kogutud meest, tuleb see perede ületalvepidamiseks asendada suhkrust valmistatud täiendussöödaga. Ühe pere talvesööda valmistamiseks arvestatakse keskmiselt 20 kg suhkrut.

Kuna mesindushooaja jooksul esineb sageli ajavahemikke, mil meekorje looduses õitsevate meetaimede puudusel katkeb, on hea luua mesila lähedale kunstlikud mesilaste korjemaad. Külvamisel tuleb jälgida, et meetaimed hakkaksid õitsema järk-järgult, mitte kõik ühekorraga. Head meetaimed on ristikud, mesikas, tatar, valge sinep (võib külvata koos herne või suvivikiga), harilik naistenõges, kurgirohi, iisop, suviraps jm. Läbimõeldud kultuuride valiku korral on võimalik neist kahekordselt kasu saada. Kuna ~80% korjet tuleb looduskeskkonnast, siis külvatakse enamasti taimi, millest inimene kindlat tulu saab ning lisaks, kui õhutemperatuurid ja -niiskused sobivad, ka nektarit. Head looduslikud meetaimed on pajud, remmelgad, vahtrad, paakspuu, türnpuu, ojamõõl, pajulilled, põdrakanep, äiatar, nõmm-liivatee, puned, kanarbik, võilill, pärn jpt.

Eestis mesilaid ei kindlustata. 2-3% mesilasperesid langevad igal aastal nugiste ja mesikäppade rüüste ohvriks. Mesilasperede ebaõigel kohtlemisel nad haigestuvad ja hukkuvad. Mitmed mesilaste haigused levivad peredega ja inventariga. Mesilashaigusi levitavad ka mesilased ise tuues taudi lähedal haiges-tunud mesilast. Samuti sõltub mesindus suurel määral ilmastikust.

Sagedamini esinevateks haigusteks on ameerika haudemädanik (karantiinitav nakkus), lubihaue (eriti levinud vihmastel suvedel), nosematoos ja varroatoos. Levinumad kahjurid on kärjekoid, sipelgad ja hiired (tungivad tarudesse sügiseti).

Vastava koolituse saanud inimene tuleb toime 120-150 mesilaspere hooldamisega. Algajal ei soovita tootmist nii suures mahus muidugi ette võtta.

Mitmed mett turustavad ettevõtted on juba leidnud võimalusi tavalisele meele lisaväärtuse andmiseks. Suuremates kauplustes müüakse mett, millesse on segatud pähkleid ja rosinaid. Lisandväärtust saab anda mesindussaaduste pakendamisega; eritoodete valmistamisega mesindussaadustest; vahatoodete, meesegude, suira ja õietolmutoodete, taruvaigu, mesilasema toitepiima toote jms. pakkumisega.