• Prindi

Iseloomustus

Hetkeseisuga on Eestis olemas esimesed kogemused nelja metsamarja kultuuris kasvatamisega:

  • Mesimurakas (Rubus arcticus L), mis kasvab metsikult peamiselt Eesti põhjaosas, sageli loodus- ja maastikukaitsealadel. Muraka püsileiukoht on Soomaa Rahvuspargis. Eestis alates 1958. aastast looduskaitse all!
    Murakat loetakse Euroopa parimaks marjaks. Kõige enam kasutatakse murakat toorainena alkoholitööstuses. Mesimuraka likööri toodetakse üksnes Soome Vabariigis ja seni on ka tootmisistandikud ainult Soomes, üksikud istandikud asuvad ka Rootsis. Mesimuraka marjadest toodetud želee on delikatesstoode, mida turustatakse ainult kallites suveniirpurkides või Finnairi lennukites pakutavate söögikordade juurde. Mesimuraka kuivatatud lehtedest ja vartest valmistatakse Soome taludes teesegusid.
    Eestis alustati esimeste mesimuraka kasvatamise katsetega 1994. aastal EPMÜ Aianduse Instituudis. Eesti kultuuris kasvatatud mesimuraka saagikus on jäänud väikeseks ja haigused on taimed kiiresti hävitanud. Eestis võiks mesimurakat kasvatada dekoratiivtaimena.
    Istandiku rajamisel tuleb tähelepanu pöörata tolmeldamisele: kui põld asub kohas, kus looduslikud tolmeldajad puuduvad, tuleks sinna õitsemise ajaks tuua mesipuid. Väga oluline on umbrohutõrje: otstarbekas on teha korralik tõrje ja katta peenrad musta kilega. Olenevalt mullaviljakusest võib sügisel anda mineraalväetiseid (P- ja K-väetised, 50-80 kg/ha). Mais ja juunis istutatud murakad viljuvad järgmise aasta suvel. Istutamisel tuleks taimede vaheks jätta 33cm, seega tuleb 3 taime meetrile; hektarile kulub 27 000 taime.M
    esimurakas on isesteriilne, koos tuleb kasvatada mitut sorti. Olenevalt kevadest kestab korjeaeg juuli algusest augusti lõpuni. Suurema saagiga korjed on juulikuus. Üks inimene jõuab tunnis korjata 1-4 kg marju.
    Kasvupindade osas on konkreetseid soovitusi raske anda: kuna muraka saagikus on ebakindel, kasvatatakse neid ka Soomes küllalt väikestel tootmispindadel.T
    ootmisistandike rajamisel on probleemiks muraka õitsemise varane algus (12. mai paiku), mil on veel suur öökülmaoht ning tolmeldajaid liiga vähe. Samuti tuleb murakad vähemalt 6–12 tunni jooksul pärast korjamist külmutada: muidu ei säili marjade aroom, mis oluline likööri tootmisel. Seega on vajalik külmutusseadmete olemasolu. Haigustest on probleemiks ebajahu-kaste, mis võib hävitada suurema osa saagist.
     
  • Kännasmustikas (Vaccinium corymbosum) ja madal mustikas (V. angustifolium). Poolkõrge mustikas on kahe eelneva hübriid, mis sobib hästi tootmisistandike rajamiseks Eestisse.
    Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast pärit ja ka meil kultuuris kasvatatavad marjad erinevad kohalikust mustikast viljaliha valge värvuse ja magusa maitse poolest. Osade sortide marjad on ka oluliselt suuremad, kirsisuurused. Esimeste korjete suured marjad müüakse delikatessmarjadeks. Järgnevate korjete marjad müüakse enamasti läbi kokkuostjate töötlevale tööstusele.
    Kultuurmustikad kasvavad happelisel pH 4,0–4,8; (kuni 5,5); õhu-, huumusrikkal ja küllaldase niiskusrežiimiga mullal. Sellise happesusega on turvas, kuuse- ja männimetsa kõdumuld, Peipsi-äärsed alad ning Kagu-Eesti liivakivialade põllud. Juhul, kui kasvukoha muld pole piisava happesusega, on istutamisel soovitatav ühe istiku kohta arvestada 10 liitrit niisket turvast. Hektarile arvestatakse 6000 kuni 10000 taime. Väetamise vajaduse otsustab taimede kasv: tugeva kasvu korral pole väetamine otstarbekas. Sobivad väetised on kloorivabad sügisväetised NPK 2-10-20 + mikroelemendid kastmisveega varakevadel 15-20 g/m2, müügilolevad happelised kastmisväetised (Acid Plus). Vältida tuleb üleväetamist: üleväetatud taimed kasvavad külmade tulekuni ega jõua puituda.
    Mustikas ei talu kuivust: kasvuajal vajab põõsas 15-20 mm vett nädalas. Mis vihmast puudu jääb, tuleb kasvatajal juurde anda. Kõrge huumusesisalduse hoidmiseks on kasulik istandik multšida. Parema viljumise tagamiseks tuleks koos kasvatada vähemalt kahte mustikasorti.
    Haigusi ja kahjureid Eestis seni täheldatud ei ole. Probleemiks on lindude ja jäneste tõrje. Kaitseaiata või kuuseoksteta katmiseta kasvatamine ei ole võimalik.
    Kuna marju kannavad üheaastased oksad, tuleb põõsaste kasvu lõikamisega soodustada. Esimestel kasvuaastatel ei ole lõikamine vajalik, hiljem küll: vaid siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes.
    Marju hakkab mustikapõõsas kandma 4.-5. kasvuaastal. Keskmine saak on 2 t/ha, 6-10 aastani 7 t/ha. Ühe põõsa saak on 4-5 kg ja mõnedel sortidel (kõrged mustikad) isegi 10 kg. Koristusaeg algab Eestis umbes augustikuu keskel. Viljad valmivad ebaühtlaselt, seega on vajalik teha mitu korjet. Üks inimene jõuab korjata keskmiselt 4 kg marju tunnis. Ameerikas tehakse esimene korje käsitsi, edasi korjatakse masinaga.K
    ui talus hakatakse kasvatama ainult mustikaid, peaks praeguste arvestuste järgi mustikaistandike minimaalne kasvupind olema 3 hektarit. Samas on riski minimeerimise seisukohast otstarbeks kasvatada mitut erinevat marjakultuuri; nt. maasikakasvatuse kõrvalt piisab mutikaistandiku pinnaks ligikaudu hektarist. Mustikate tootmisistandiku kasutusaeg on 40 aastat ja enam, korrapärasel uuendamisel peaaegu piiramatu!
     
  • Pohl (Vaccinium vitis-idaea) on tooraineks likööride valmistamisel ja konservitööstusele, kus valmistatakse pohlasalatit eesti rahvustoidu verivorsti juurde. Erinevatel Euroopast pärit pohlasortidel on marjad ja nad on saagikamad.
    Pohli kasvatatakse tavaliselt peenras, kus on mitu rida taimi, ridade vahekauguseks 20 cm. Hektarile kulub orienteeruvalt 50000 taime. Reas kasvatamisel võib reavahe olla 90 cm ja taimede vahe 33 cm. Taimed vajavad huumusrikast, kohevat ja happelist mulda. Väetisetarve on väga väike. Mineraalmullal kasvatamisel tuleb pohlapõõsad multšida turba või saepuruga. Haigusi ega kahjureid oluliselt ei esine, kuid probleemiks on umbrohutõrje.
    Marjad tuleb korjata enne, kui need pehmenevad, sest pehmed marjad ei säili. Korjatakse käsitsi, orienteeruvalt 2 kg tunnis. Korjata võib ka “kammiga”. Eestis on pohla kasvatamine kultuuris alles katsetusjärgus.
     
  • Jõhvikas (Oxycoccus palustris) ja suureviljaline jõhvikas (Oxycoccus macrocarpus). Ka jõhvikatel on mitmeid kasutusvõimalusi toiduainetetööstuses.Jõhvikas kasvab happelisel turbamullal. Suurtootmiseks sobivad eriti hästi endised freesturbaväljad. Vajalik on niisutussüsteem. Väetisetarve on väike, 20-30 kg/ha N. Vajalik on ka fosforväetis (happelised väetised), 100 kg/ha. Kaaliumitarvidus on väike. Väetamine sõltub kasvukohast. Hektarile istutatakse umbes 40000–50000 taime. Jõhvikaid võib külvata ka seemnest, sellisel juhul on külvinormiks 20 kg/ha. Istutamiseks ja külviks sobiv aeg on aprilli lõpp. Vilja hakkavad jõhvikad kandma 5-6 aastat peale külvi, istutamisel 3-4 aastat peale istutamist.
    Olulisi haigusi ja kahjureid Eestis täheldatud ei ole.
    Eestis aretatud ja kultuuris kasvatatud sortide jõhvikad on erineva valmimisaja ja erinevate marjadega. Vaatamata sellele, et Eestis on jõhvikat kultiveeritud juba alates 1956. aastast, on tegelik jõhvikatootmine alles algusjärgus.

NB! Eesti ilmastik on väga kõikuv, seega on soovitatav metsamarjade kasvatamist alustada kombineeritult (mitu metsamarjakultuuri või aiamarjad): nii vähendatakse saagi ebaõnnestumisest lähtuvat riski. Kuna marjad küpsevad eri aegadel, ei tohiks probleeme olla ka saagi koristamisega. Metsamarjade kasvatamine on tegevus, mis sobib ka aiandusfirmadele.