• Prindi

Iseloomustus

Eestis on palkmajade ehitamisel välja kujunenud pikaajalised traditsioonid. Praegu võib eristada käsitsi, pooltööstuslikku ning täistööstuslikku ehitamist. Võtted on suures osas samad, erinevuseks on vaid see, et tehases valmistatakse nn. frees-palkmaju.

Ehitustegevuse esmaseks väljundiks on puit(palk)hooned. Kuna ehitamiseks valitakse vaid kvaliteetseimad osad palgist/prussist, siis on probleemiks küllalt suured puidujäägid ja kaod (käsitsi tehtavate majade puhul keskmiselt 20%, freespalkmajade puhul 40-60%). Jääkidest ehitatakse laste mänguväljakuid, kaubaaluseid; peenem puit sobib kergehituseks, mänguasjade valmistamiseks, materjaliks niker-dajatele - kasutusvaldkond sõltub ehitaja/tootja ettevõtlikkusest ja fantaasiast. Lihtsaim võimalus on puidujääkide turustamine küttematerjalina.

Palkmaju ehitatakse peaaegu eranditult okaspuust (männist ja kuusest), ainult saunade ehitamiseks on kasutatud ka haaba. Ehitamisel tuleks arvesse võtta järgmisi asjaolusid:

  • kuusk kõverdub kuivades rohkem kui mänd;
  • kuuse kahanemine on mahult väiksem;
  • kuusepuit peab männiga võrreldes paremini vastu seal, kus puitu ähvardab vesi (nt. katus, maja välisvooder);
  • kuusepuit vettib vähem: puu kuivamisel jäävad männi poorid (avaused rakuseintes) avatuks, kuusel need sulguvad;
  • mänd on tavaliselt suurema koondega kui kuusk;
  • männil piisab mõnekümnest päevast, et palgid siniseks muutuksid, kuusk aga peab vastu paar aastat.

Traditsiooniliselt on ehitamiseks kasutatud palgipuud maha võetud talvekuudel. Talvel lõigatud palk on mädanemiskindlam, samuti ei lõhene palk nii palju kui teistel hooaegadel lõigatud palgid. Tänapäeval sellele enam nii suurt tähelepanu ei pöörata. MTÜ Vanaajamaja on vanadelt meistritel ja raamatutest uurinud puu õige langetamise aja kohta: talvekuudel palgipuude langetamine on ehitusmeistrite seas üldteada tava, seda on meie esivanemad järginud aastasadu. Talvel maha võetud puit peab kõige paremini vastu, kuna selle tärklisesisaldus on väiksem ja palgid ei lähe nii kiiresti mädanema (ei ole seentele ja putukatele nii ahvatlevad).

Ideaalne tööde järjekord võiks olla järgmine: ehituspalk raiutakse talvel, kooritakse ja/või tahutakse kevadel; seejärel virnastatakse palgid korralikult ning lastakse paar kuud seista (tuulele avatult ja vihma eest kaitstult), ehitustöödega alustatakse juunis-juulis. Selline ajajaotus kehtib eelkõige käsitsi ehitatud majadele, tööstusliku tootmise puhul kasutatakse reeglina kiirkuivateid ja taolistest nõuetest ei peeta nii kindlalt kinni.

Mida kauem (sobivaim aeg 2…4 aastat) on puit looduslikult (päikese, vihma, tuule eest varjatult) kuivanud, seda parema ehitusmaterjaliga on tegemist. Mida kõveram materjal, seda raskem on ehitada.

Kõige odavam on ehitada metsakuivast puust, aga sellise materjali töötlemine on ka kõige raskem. Algajad ehitajad ei oska sageli arvestada, et kuivades puidu maht muutub ning 1 m seina võib kahe aasta jooksul vajuda 3…4 cm.

19. sajandil ehitati suurem osa elu- ja peaaegu kõik abihooned kivide peale - iga nurga alla asetati nn. nurgakivi. Maapinna ja esimese palgirea vahe täideti väiksemate kivide, savi, liivaga. Kõrvalhoonetel jäeti vahe tihtipeale hoopiski täitmata. Kuna maapind oli niiske, kippusid alumised palgiread mädanema.

Praegusel ajal tuleks puithooned siiski vundamendile ehitada. Niiskuse mõju vähendamiseks tuleks aluspalk panna mõned sentimeetrid üle vundamendi serva. Palgi ja vundamendi vahele pannakse 2…3-kordne tõrvapapp, selle peale omakorda 5…7 cm paksune tõrvaga immutatud või võõbatud plank, ning alles selle peale esimene palgirida. Nii on mädanemise korral lihtne planku vahetada.

Palgid tuleb koorida ja/või tahuda/freesida. Ehitus-töödel kasutatavate tööriistade valik oleneb sellest, kas tegu on käsitsitöö või tööstusliku tootmisega. Põhjalikumaid andmeid selle kohta leiab MTÜ Vanaajamaja koduleheküljelt: http://www.hot.ee/ragnerl/vanaajamaja/.

Ehitustehnika oleneb hoone otstarbest: mida keerukamad võtted, seda vajalikumad on eelnevad töökogemused ja suurem täpsus. Paljusi traditsioonilisi ehitusvõtteid tänapäeval enam ei kasutatagi.

Üks keerulisemaid etappe palkmaja ehituses on uste-akende panek. Kuna materjal kuivab edasi ka pärast maja valmimist, ei saa aknaid või uksi otse palkide-prusside külge kinnitada.

20. sajandil alguses kasutati traditsioonilise katusematerjalina kõige enam laastu ja sindlit, varem aga õlge. Tänapäeval kasutatakse ka mitmesuguseid tehismaterjale (eterniit, plekk jne.), kuid nende materjalide sobivus puitpalkmajadele on siiski küsitav.

Parimaks laastumaterjaliks loetakse kuuske, järgnevad haab ja mänd. Korralik laastukatus peab vastu kuni kolmkümmend aastat, korralikult tehtud maja enda eluiga võib ulatuda üle saja aasta. Eesti vanim ristpalkehitus, Ruhnu Maarja-Magdaleena kirik, pärineb 1644. aastast.

Ühe 5x6m mõõtmetes puithoone (nt. saun) ehitamiseks kulub keskmiselt 20 tihumeetrit puitu. Käsitsitöö puhul kulub kahel mehel taolise hoone ehitamiseks (koos vaheseintega) 20…30 päeva. Tööstusliku ehitustöö puhul lüheneb see aeg tunduvalt.

Ümarpalkmajade ehitamiseks kasutatava materjali läbimõõt kõigub vahemikus 8…16 cm, tahutud palkide puhul on sobiv jämedus (enne tahumist) 22…28 cm.