• Prindi

Ajalugu

Esimesed puuviljaaiad Eestis rajati kindlate (kirjalike) andmete põhjal mõisate juurde, kuid leiud arheoloogilistelt väljakaevamistelt annavad põhjust arvata, et tegelikult hakati esimesi viljapuid aedades kasvatama juba 13. sajandil kloostrite juures.

1822. aastal rajati Eestisse esimene puukool, kust sai osta viljapuude istikuid. Eriti hoogustus viljapuu- ja marjaaedade rajamine 20. sajandi esimesel poole; seda innustas Eesti iseseisvumine.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal arenes puuvilja- ja marjakasvatus väga jõudsalt. Eriti heal järjel oli see Lõuna-Eestis: nii oli 1925. aastal Viljandimaal keskmiselt 45,5 kandvat viljapuud talu kohta, mujal Lõuna-Eestis keskmiselt 30 viljapuud, sellal kui Põhja-Eestis oli puuviljandus märksa nõrgemini arenenud. 1939. aastal oli Eestis nt. 2 284 500 õunapuud, see arv on jäänud suurimaks meie ajaloos.

Samal perioodil eksporditi õunu ka välisriikidesse: peamiselt Soome, Saksamaale, vähem ka Inglismaale ja mujale. 1930-ndatel aastatel edenes puuvilja- ja marjasaaduste töötlemine siseturu tarbeks, suurenes veinitootmise maht. Õuntest valmistati karastusjooki, tehti džemmi ja marmelaadi.

Sõja ja karmide talvede tõttu hävis Eestis ligi 80% viljapuudest. Pärast sõda hakati aedu küll taastama ja 1970. aastal jõuti viljapuude arvult üsna lähedale sõjaeelsele seisule, kuid pärast seda hakkas viljapuude arv jälle vähenema.

Nõukogude plaanimajanduse tingimustes rajati küll hiidaedu, kuid nende suur pindala ei võimaldanud hooldus- ja koristustööde õigeaegset teostamist; tulemuseks oli vähekvaliteetne toodang, mille turustamise ja töötlemine oli seotud suurte raskustega.

Eesti taasiseseisvumise perioodil käis koos muu põllumajandusega alla ka puuviljakasvatus.

Viimastel aastatel on puuviljatoodang Eestis langenud, seda eriti õunte arvel. Aastatel 1993-1997 toodeti Eestis keskmiselt vaid 25 tuhat tonni puuvilja aastas. Põhjuseks on tootmispinna vähenemine õunapuude loomulikust vananemisest tingitud aedade likvideerimise tõttu, mis on paljuski põhjustatud omandireformi läbiviimise käigus toimunud muudatustest. Praegu toimub olemasolevate õunaaedade noorendamine koos väetamise ja taimekaitse intensiivistamisega.

Suhteliselt stabiilsena on püsinud ploomikasvatus. Tänu uutele sortidele ja katses olevale maguskirsi nõrgakasvulistele kloonalustele sobib maguskirsi istandikke rajada peamiselt Lääne-Eestisse ja saartele.

Rekonstrueerimist vajavad puuviljahoidlad (jahutus- ja külmutusseadmed, sorteerimis- ja pakkimisliinid). Aiandussaaduste toomise ja nende turukonkurentsi tõstmise seisukohalt oli olulisemaks saagikamate ja paremate omadustega sortide kõrgpaljundatud algmaterjali sisseostmine ning katsetamine, rakendusuuringud keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate väljaselgitamiseks ja kasutussevõtmiseks.

Puuviljakasvatusspetsialistide arvates on perspektiivne õunapuude kasvatamine nõrgakasvulistel kloonalustel, mis tagab konkurentsivõimelisema toodangu saamise. Uued meetodid puuviljakasvatuses vajavad lisainvesteeringuid.

Muldade sobivus, suhteliselt soodne kliima aiandussaaduste tootmiseks, odav tööjõud ning energia võimaldavad Eestis toota aiandussaadusi odavalt ja kvaliteetselt.

Seega võib üldiselt öelda, et Eesti asub tööstuslikult tasuva puuviljakasvatustsooni põhjapiiril. Suurtele investeeringumahtudele ja küllalt pikale tasuvusperioodile vaatamata võib öelda, et puuviljakasvatus on igati sobiv lisasissetulekuallikas väiketaludele. Hetkel Eestis toodetav puuviljakogus realiseeritakse siseturul, ka on meil hetkel piisavalt konservitööstusi, kus kvaliteetset toodangut suuremates kogustes kokku ostetakse. Välisturul müüdava odava ja küllalt kvaliteetse puuvilja, nt. õunaga, konkureerimise võimalused on küsitavad; peamiseks probleemiks on säilivus. Aastail 1994-1996 suudeti küll Statistikaameti andmetel väiksemaid koguseid õunu müüa ka välismaale, kuid lähiaastail ei ole ilmselt arukas ekspordi suurenemisele lootma jääda.

Puuviljakasvatust Eestis toetatakse SAPARD-i raames makstavate investeeringutoetuste kaudu