• Prindi

Iseloomustus

Puuviljakasvatuse esmaseks väljundiks on kahtlemata värske toodang - õunad, ploomid, pirnid, kirsid jne. - mida saab realiseerida kas töötlemiseks või lauapuuviljana. Kuna kohalike puuviljade säilivusaeg on suhteliselt lühike ning turg headel saagiaastatel toodangust küllastunud, on äärmiselt oluline ka puuviljade töötlemine mahladeks, keedisteks jne.

Eestis kasvatatakse kõige rohkem õunapuid, arvukuselt teisel kohal on ploomipuud. Pirni- ja kirsipuid on vähem ja kahe viimatinimetatu puhul saab tööstuslikust tootmisest vaevalt rääkida. Eripuu-viljakultuurina on viimasel ajal hakanud populaarsust võitma ka meie kliimas kasvatamiseks sobivad viinamarjasordid, kuid need jäävad ilmselt veel pikemaks ajaks üksnes hobiaednike kultuuriks.

Kuna erinevate puuviljakultuuride kasvatamise ja hooldamise kohta on ilmunud hulganisti erinevat kirjandust, esitame käesolevas faktilehes üksnes üldinformatsiooni, mille eesmärgiks on huvilisele esmaülevaate andmine puuviljandusest.

Õunapuud
Õunakasvatuse edukus oleneb üsna suurel määral aedade rajamiseks kasutatud istutusmaterjalist. Istikute kvaliteedinõuded on määratletud standarditega. Istikuid osta üksnes tunnustatud puukoolist!

Kuna õunaaed kasvab samas kohas 30-40 aastat ja kauemgi, on eriti oluline selle õige asukoha valik. Eriti tuleks silmas pidada maa reljeefi, mullastikku, põhjaveetaset ja tuulekaitset. Valitud ala peaks olema kuivendatud. Äriaia rajamisel on soodne asukoht väga oluline, sest vähendab investeeringuga seotud riske.

Enne õunaaia rajamist tuleks koostada aiaplaan; samuti on vaja läbi kaaluda, milliseid sorte, kui palju, millistel pookealustel ja kui suure vahekaugusega puid kasvatada. Sortide valikul peab lähtuma aia otstarbest. Igal juhul peaksid ülekaalus olema pikema tarbimisajaga talisordid. Konkreetsest olukorrast lähtuvaid soovitusi oskab kõige paremini anda vastava eriala konsulent või teadur, aga ka kogemustega aiandustalunik.

Kuna rikkalikud saagiaastad (20-30 t/ha) vahelduvad väiksema saagi või hoopis õunteta aastaga, võib keskmiseks saagikuseks arvestada ligikaudu 10 t/ha.

Eestis on viimastel aastatel võetud suund madaltihedatele õunaaedadele, s.t. kasutatakse nõrgakasvulisi õunapuualuseid. Enamlevinud istutusskeemi puhul on ridadevaheline kaugus 4-5 m ja taimede vahe reas 1,5-2 m. Sellise istandiku rajamisel tuleb tähelepanu pöörata ka võraalusele pinnale. Ridadevahelisele alale rajatakse muru (mururiba laius 2 m) tallamiskindlate heintaimede seemnega: nii on hooldus- ning saagikoristustöid võimalik teostada ka vihmase ilmaga.

Eestis kasvatavate õunapuusortide saagivõime on pärsitud niiskuse ja toitainete puuduse tõttu ning osaliselt ka öökülmade tõttu õitsemisperioodil. Mitmetes Lääne-ja Ida-Euroopa maades kasutatakse õunapuude saagikuse tõstmiseks ja põuaste perioodide üleelamiseks tilkniisutus- ja väetussüsteeme. Tilkniisutussüsteemid aitavad kokku hoida tööjõu arvelt, samuti on võimalik täpselt välja arvutada istandikule vajalikku väetise- ja veehulka. Õunaaia tilkniisutussüsteem peab arvestama hetkel rajatavat pinda ning tulevikuplaneeringu suurust. Arvutuste põhjal võib väita, et alla 5 ha suuruse õunaistandiku puhul on võimalik juhtida kogu kastmis- ja väetusprotsessi ühe pumba, dosaatori ja filterüksuse baasil. Tilkniisutussüsteemi kasutamiseks on vaja piisavalt suure veetagavaraga järve, tiiki või muud veehoidlat.

Õunasaaki mõjutab pakaseline talv, ohtlik on ka õitsemisaegne tugev öökülm. Silmas tuleb pidada ka sortide eripära: ühed sordid kalduvad kergesti üle aasta vilja kandma, teised on üsna ühtlase saagikandmisega. Seda arvestades tuleks aeda istutada mitu sorti, et toimuks parem viljastumine ning saagikus oleks stabiilsem.

Peamisi õunapuid ohustavaid haigusi ja kahjureid on kirjeldatud raamatus “Õun aias ja köögis” (“Maalehe raamat”, 1999). Samas raamatus on kirjeldatud õuntele Eestis kehtestatud kvaliteedi- ja suurusnõudeid, millede koostamisel on lähtutud vastavatest Euroopa Liidu eeskirjadest. Talvel kipuvad noori õunapuid ohustama ka jänesed.

Tänapäevase äriõunaaia suuruseks peaks olema vähemalt 10 ha. Sel juhul on rahaliselt otstarbekas osta ka vajalikku tehnikat.

Ploomipuud
Äriotstarbeline ploomikasvatus Eestis on seotud riskiga kahel peamisel põhjusel. Esiteks on meie talved ploomipuudele sageli karmid, kahjustades või koguni hävitades suure osa puudest, mistõttu aiad võivad jääda aastaks või kauemakski saagita. Teiseks põhjuseks on turu olukord, kus sortide ebaõige valiku (väikesed ja pehmed viljad, lühike säilimisaeg) puhul ei ole võimalik saaki kogu mahus maha müüa. Turustamise seisukohast on kõige parem kasvatada varajasi ja keskvarajasi ploomisorte. Endale sobivad leiate puuviljakasvatuse konsulendiga nõu pidades.

Ploomipuu ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlik ning kasvab ja annab saaki isegi rasketel savi- ja kergetel liivmuldadel. Puude normaalse kasvu ja saagikuse tagamiseks tuleks maa enne istutamist sügavalt harida ja väetada.

Ploomipuude vahekaugus istandikus oleneb mitmest teguritest. Suuremas tootmisaias on oluline selline paigutus, mis võimaldab mehhaniseeritud mullaharimist. Selleks sobiv reavahe on enamasti 5 m. Puude vahe reas oleneb sordi kasvutugevusest ja on tavaliselt väiksem kui reavahe, seega 2,4–4 m. Sobiv istutusskeem on seega 5-6 x 2-4 m. Ühele hektarile mahub sel moel 500–800 puud.

Ploomipuud hakkavad vilja kandma tavaliselt 4-5 aasta vanuselt. Saagi suurenedes kasvab ka puude vajadus väetiste järele. Täiskandeeas ploomipuid tuleb noorendada (kärpimine külgoksale). Noorendatud puud on madalamad, annavad kvaliteetsemat saaki ja on talvekindlamad. Kandvad ploomipuud annavad rikkalikku ja regulaarset saaki üksnes siis, kui aastased juurdekasvud on 20-30 cm pikad. Rikkalikku saaki kandvad ploomipuud vajavad kindlasti ka toestamist.

Peamisi ploomipuid ohustavaid haigusi ja kahjureid on kirjeldatud raamatus “Ploom aias ja köögis” (“Maalehe raamat”, 1999).

Pirnipuud
Turule orienteeritud pirniistandikud Eestis puuduvad. Üksikuid puid kasvatatakse vaid koduaedades, sortidest on parim “Pepi”, kuna see kannab vilja ilma teise pirnisordi tolmuta.

Kirsipuud
Kirsipuude äriline kasvatamine on küllalt riskantne: arvestama peab võimlike seenhaiguste, lindude rüüstega, lisaks maguskirsside külmakartlikkusega. Enamik kirsisorte hakkab vilja kandma 4…5 aastal pärast istutamist. Hapukirsipuude eluea pikkus on tavaliselt 20…25 aastat, maguskirssidel 30…40 aastat. Hapukirsipuude saak võib olla 12-20 kg puu kohta; maguskirssidel 25-30 kg.

Kirsipuude istutamisel on vaja teada, kas istutatav sort on oma õietolmuga iseviljastuv või mitte. Viimasel juhul, samuti siis, kui viljastumisest oma tolmuga saagi saamiseks ei piisa, tuleb aeda istutada ka niisuguseid sorte, mille õietolm on võimeline viljastama oma õietolmuga mitteviljastuvaid sorte ja mille massilise õitsemise ajad ühtivad.

Kirsiaiad tuleb rajada valgusrikastele ja tuulte eest varjatud nõlvadele. Üldiselt ei sobi kirsipuude (ka teiste viljapuude) kasvatamiseks kinnised orud ja nõod, kuna neisse kogunevad külmad õhumassid rikuvad õiepungi ning õisi. Samas ei ole kirsid nii külmaõrnad kui ploomid: kirsipuu maapeale osa külmub alles siis, kui temperatuur on –40°C või madalam. Rohkem ohustavad kirsikasvatust järsud temperatuurikõikumised talvel ja kevadel ning öökülmad. Eriti ohtlikud on õitsemiseelsed ja –järgsed ning õitsemisaegsed öökülmad, mis võivad rikkuda õisi ja isegi noori vilju. Just kevadised öökülmad põhjustavad kõige sagedamini kirsisaagi ebaõnnestumist.

Mullastiku suhtes ei ole kirsipuud eriti nõudlikud, kuid ei kannata põhjavett. Suurte tööstuslike kirsiaedade rajamiseks sobivad Lõuna-Eesti nõrgalt leetunud liivsavi- ja savimullad, mida tuleb enne istandiku rajamist siiski lubjata ja väetada. Samuti sobivad kirsikasvatuseks hästi sobiva kliimaga (öökülmadeta periood 170–190 päeva) ja mullastikuga Lääne-Eesti ja Saaremaa.

Tööstusliku istandiku rajamisel on sobiv reavahe 5 m, puude vahe rea 4 m. Istutusskeemiks on 5-6 x 2-4, taoline skeem võimaldab istandiku hooldamist (väetamine ja harimine) traktoriga.

Esimeseks tööks enne istandiku rajamist on mulla happelisuse määramine ja happelise mulla lupjamine: nimelt ei kannata kirsipuud mulla kõrget happelisust, selle tulemusel langeb nende saak ja nõrgeneb juurdekasv. Samuti tuleb kirsiaia rajamiseks kasutatavat maa-ala enne istutamist korralikult väetada ja harida.

Kirsipuude võra kujundatakse oksi kärpides. Kärpimise kohta leiab juhiseid A. Jaama raamatust “Kirsipuu”. Kirsipuude levinumaid haiguseid ja kahjureid on samuti põhjalikult kirjeldatud A. Jaama raamatukeses “Kirsipuu”. Eraldi tuleks mainida linde (hallrästas, hoburästas, musträstas), kes kirsiistandikele pärast viljade valmimist tõsiseid probleeme kipuvad tekitama. Linnud tegutsevad aias parvedena, mistõttu nende kahjustus on ulatuslik. Nende vastu on parimaks abivahendiks puude katmine võrkudega (küll tõhusalt toimiv, kuid kulukas, tülikas ja aeganõudev). Samuti võivad probleemiks olla puude tüvesid meeleldi närivad jänesed.

Lisaks eelkirjeldatud kirssidele kasvatatakse Eestis ka viltjat kirsipuud, mis sobib nii ilu- kui ka viljapõõsaks. Viltjas kirsipuu hakkab kandma 3–4 aastat pärast istutamist, kasvueaks on keskmiselt 12–15 aastat, sobivates tingimustes rohkemgi. Saak põõsa kohta on 4–7 kg, rekord isegi 10 kg. Viljad sobivad eriti hästi mahla valmistamiseks ja veiniks.

Viinamarjad
Viimase kolmekümne aasta jooksul on Eestis populaarsust koguma hakanud viinamarjad. Sellele on ilmselt kaasa aidanud asjaolu, et istikud on muutunud tänu istikulaatadele kättesaadavaks ning levima on hakanud meie kliimaoludele sobivad sordid.

Enamik Eesti viinapuudest kasvab kütteta kasvuhoonetes, kuid Lätis ja Mitšurinskis aretatud sordid sobivad kasvatamiseks ka avamaal. Paremini sobivad viinamarjad Lääne-Eestisse ja saartele, aga ka Peipsi ja Lämmijärve äärde, kus öökülmavaba periood on pikem ning kliima pehmem.

Meie jahedas kliimas tuleb avamaal kasvatatavad viinapuud istutada kindlasti väga päikesepaistelisele kasvukohale, kuna seal on ka rohkem soojust. Teoreetiliselt ei tohiks viinamarjad Eestis valmida, kuid praktika näitab, et avamaasordid valmivad õigesti valitud kasvukohas isegi jahedal suvel. Ainus probleem on asjaolu, et jaheda ilma tõttu jäävad viinamarjad hapuks.

Euroopa viinapuu sordid ei taha suurt talvekülma: nende korgistunud üheaastased oksad taluvad lühiajaliselt -16 kuni -22°C. Viinapuudele on ohtlikud ka kevadised ja sügisesed öökülmad. Ärilistel eesmärkidel võiks avamaal kasvatamiseks valida talvekindlaid hübriidsorte, mis ei vaja talveks katmist. Osa neist sobib üsna hästi veini valmistamiseks. Kütteta kasvuhoonetes saab ilma kemikaalideta toota lauaviinamarju: kasvatamiseks tuleb valida jahukastekindlaid sorte.

Viinapuud kasvavad ka üsna kehval mullal. See peaks olema aga kergema lõimisega ja kiiresti soojenev (mitte liigniiske). Paremad valgu- ja soojusolud on hoonete lõunaseina ääres või lõunapoolsetel (isegi üsna järskudel) kallakutel. Peamisteks viinapuude kahjustajateks on meie oludes jahukaste, hahkhallitus, herilased ja linnud.

Viinapuud vajavad nii lõikamist kui ka toestamist. Saaki hakkavad nad andma kolmandast-neljandast kasvuaastast.

Sobivate sortide valikul ja kasvatamise tehnoloogiate osas annab huvilistele soovitusi Räpina Aianduskooli puuviljandusõpetaja Jaan Kivistik.

Viinamarjade tööstusliku kasvatamise kogemused Eestis puuduvad, küll aga on katsed näidanud, et siin kasvatatud viinamarjad sobivad lauamarjaks ja on kasutatavad ka veini valmistamiseks.