• Prindi

Kartuli saagikus ja kvaliteet

Saagikus

Vaatamata sellele, et maksimaalne toorkaalu saak hektarilt, mida kartulikatsetes saadud on 120 t/ha, on Eesti aasta keskmised saagikused alla 20 t/ha. Kartuli saagikust mõjutab väga suuresti kasvuaasta ilmastik. Isegi kui kartuli kasvatamisel antakse kartulile piisavalt toitaineid, teostatakse taimekaitsetöid ja ka mullaharimine on tasemel, määrab siiski ilm selle, milline on väetiste kasutamisel kartuli toitainete kasutamise efektiivsus, ning kui suurt kahju teevad haigused ja kahjurid. Ilma piisava taimekaitseta võivad haigused ja kahjurid isegi kuni 75% saagist hävitada. Ka siis kui teostatakse piisavalt taimekaitsetöid, jääb väikene osa saagist siiski mõningate kahjulike organismide tõttu saamata, seega ei suuda ka taimekaitsevahendid täielikku kindlust tagada. Varasemate uuringute põhjal on leitud, et kõige enam vähendab saagikust see, kui kasvuaasta ilm on äärmiselt niiske.

Teadusuuringute põhjal on kindlaks tehtud, et näiteks lämmastikväetiste kasutamine väga märjal aastal ei avalda oodatavat mõju saagikusele, sest on leitud, et liigne niiskus ja lämmastikväetised võivad üksteise mõju nö lihtsalt tühistada. Vastupidiselt, kui on probleeme liigse kuivusega, on toitainete omastamine raskendatud, mis omakorda limiteerib saagipotentsiaali. Seetõttu on kuivadel aastatel vajalik lisaniisutust, et parendada toitainete omastamist, kui ka vältida hariliku kärna levikut, mis eelistab just kuivi kasvuaastaid. Liigsest kuivusest tingitud taimestressi tõttu surevad taimed enne, kui saak on koristusküps, mistõttu väheneb ka mugulate kuivaine- ja tärklisesisaldus. Samuti on stressis taim vastuvõtlik patogeensetele organismidele. Seega kasvuaasta ilmastiku jälgimine kasvuperioodi vältel ja kohandumine nende tingimustega on eelduseks headeks saagikuste saamiseks. Samuti on varajaste sortide saagikused üldiselt väiksemad kui hilisemate sortide saagikused, sest suurem osa assimilaate (vedelikud ja ained) koguneb mugulatesse juba kasvuperioodi alguses, mistõttu on nende kasvuperiood lühem ja seetõttu jäävad ka saagikused väiksemaks.

Kvaliteet

Mugulate kuju ja silmade sügavus

Vaatamata sellele, et mugulate kuju on enamasti sordiomane tunnus, on seda keskkonnatingimustega ja agronoomiliste võtetega võimalik siiski ka mingil määral mõjutada. Enamasti on mugulad ümmargused, munajad, elliptilised (otstest kitsamad), ovaalsed või piklikud nagu nõuab tänapäevane turg. Samuti on oluline, et silmad oleksid võimalikult madalad ja koorelähedased, mis aitavad vähendada koorimisest tulenevaid kadusid.

Mugulate koore ja sisu värvus

Mugulate kui ka õite roosad, punased, sinised ja lillad värvused on põhjustatud antotsüaanidest, millede antioksüdantsed omadused on tänapäeval hinnatud. Kollane ja oranž värvus on tingitud karotenoididest, mis on samuti antioksüdandid. Seega sorte, mis sisaldavad antotsüaane ja karotenoide, peetakse toiteväärtuse poolest paremaks.

Kartuli toiteväärtus

Mugulate toiteväärtus on üsna varieeruv, erinedes sorditi, kuid isegi sama sordi ja taime piires võivad toiteväärtused erinevad olla. Keemiline koostis on mõjutatud kasvuperioodi keskkonnatingimustest kui ka hilisemast mugulate säilitusperioodist. Umbes 75% kartuli kuivainest moodustavad karbohüdraadid (süsivesikud), mis on peamised energiaallikad.
Kartul on heaks C-vitamiini, B6 ja B1 vitamiinide allikaks ning samuti varustab kartulimugul kaaliumi, raua ja magneesiumiga. Keedetud kartulite energiasisaldus on umbes 75 kcal, mis on poole vähem kui riisil ja pastal ning kõigest kolmandik saia energiasisaldusest. Samuti puudub kartulimugulates peaaegu täielikult rasv. Seega on keedetud kartulit võimalik süüa suures koguses, enne kui päevane energiavajadus saab tagatud. Siiski kui kartulit küpsetada õlis, tõuseb energiasisaldus märgatavalt imendunud ja pindmise rasva tõttu. Kartulimugul on ka üks rikkamaid antioksüdantide allikaid inimtoidus ning samuti on ta tähtis toorkiu allikas. Kõik see koos energiasisaldusega teeb kartulist maailmas ühe tähtsaima toidukultuuri.

Allergeenid

Kartulit ei peeta üldiselt allergeenide allikaks. Küll aga võib allergilisi reaktsioone põhjustada see, kui tarbida toorest või vähe küpsetatud kartulit. Kartulimugulate küpsetamine enne tarbimist, vähendab allergilisust. Eelkõige on kartulist põhjustatud allergilisi reaktsioone täheldatud tundlikel lastel.

Rohelised mugulad

Rohelised mugulad on negatiivne kvaliteedinäitaja, mis vähendab mugulate kaubalisust. Peamised põhjused, miks mugulad roheliseks muutuvad, on ebapiisav muldkate ning tugevad vihmad kasvu ajal, mis paljastavad mugulad päikesele ning seetõttu hakkab mugulate pinnal toimuma klorofülli süntees. Vagude laiuse ja kõrguse suurendamine aitavad taolist riski vähendada, eriti kui on tegemist sortidega, millede saagikus on tavaliselt väga suur ning on oht, et mugulad ei mahu vakku ära. Samuti põhjustab mugulate roheliseks muutumist see, kui säilitusperioodil puutuvad mugulad kokku valgusega ning mille tulemusena glükoalkaloidide (solaniin) sisaldus mugulates suureneb, mistõttu neid mugulaid tarbida ei tohi.

Mugulate mehaanilised vigastused ja „sinikad“

Mehaanilised vigastused ja tumedate laikude (edaspidi lihtsustamiseks „sinikate“) teke on põhjustatud mugulate kasvuaegsest koristusest ning nende käitlemisest. Taoliste vigastuste vältimiseks tuleb kasutada seadmeid, mis mugulaid võimalikult vähe vigastaksid ning samuti vältida mugulate kõrgelt kukkumist. Kõige rohkem vigastusi (80%) saavad mugulad siis, kui neid pakendatakse. Eristada tuleb ka kas tegemist on väliste või sisemiste vigastusega, sest sisemisi vigastusi tavaliselt näha ei ole. Väliselt vigastatud mugulaid (kohati eemaldunud koor, lõiked, poolikud mugulad, lõhenemine, jne.) on lihtne koristus- või säilitusaegselt eemaldada. Sisemised vigastused tekivad enamasti koristusjärgsel käitlemisel ning need on jagatud 6 erinevasse klassi: 1) mugulate sisemine lõhenemine –  mis on peamiselt tingitud rakkude lõhenemisest. Värvimuutust üldiselt ei ilmne. 2) välimine purunemine – mille tagajärjel ulatub purunemine ka kooreni. Purunenud koha värvus on enamasti pruun mitte sinakas-must, kuna õhu juurdepääs läbi purunenud koha kuivatab koed enne, kui toimub täielik oksüdeerumine. 3) sisemine purunemine – on toimunud kudede purunemine, mille tagajärjel purunenud kude värvub ebaühtlast värvi. 4) valge laik – rakud on ilmselgelt kahjustatud, kuid need jäävad selliseks valkjaks. 5) sisemine lömastumine – rakud on lömastatud ning need muutuvad sinakas-mustaks. 6) sinikas – tüüpiline ja kõige harilikum vigastus, mille puhul pole ilmset rakkude vigastumist näha (kuigi enamasti on siiski ka rakud vigastada saanud) ning esineb tüüpiline sinakas-must värvus. Taoliste vigastuste tõttu muutuvad mugulad oluliselt vastuvõtlikumaks patogeensetele organismidele, mille tagajärjel hakkavad ka mugulahaigused levima.

Mugulate ensümaatiline pruunistumine (toortumenemine)

Mugulate ensümaatiline pruunistumine on tingitud mugulate mehaanilisest vigastamisest sh. ka mugulate lõikamisest ja koorimisest. Taolist ensümaatilist pruunistumist põhjustab peamiselt türosiini (aminohape, milles sünteesitakse valkusid) oksüdeerumine.  Erinevate keemiliste protsesside tagajärjel, mis tumenemisel toimuvad võib kahjustatud pind olla pruunikas, punakas-oranžikas ja lõpuks isegi kuni mustjas. Ensümaatilist tumenemist mõjutavad nii ilmastik kui ka mullastikust tulenevad tingimused. Toortumenemist suurendab enamasti sademeterohke kasvuaasta. Pruunistumise ulatumist ja türosiini aitavad vähendada, kui väetada taimi rohkema kaaliumväetisega. Kuigi arvatakse, et taolist tumenemist mõjutab ka lämmastik, siis tegelikult suurendab lämmastik seda väga harva. Samuti mõjutab esnümaatilist pruunistumist ka sort ise. Mitmed tänapäevased sordid on siiski sellised, milledel toortumenemist esineb vähe.

Koostanud Berit Tein, Eesti Maaülikool Taimekasvatuse ja rohumaaviljeluse osakond, 2014