• Prindi

Kartuli sordiaretus

Kartuli sordiaretusega Eestis tegeleb Eesti Taimekasvatuse Instituut, mis on loodud Eesti Maaviljeluse Instituudi ja Jõgeva Sordiaretuse Instituudi liitmise tulemusena. Sordiaretusega tegeleb just endine Jõgeva Sordiaretuse Instituudi pool. Kaasaegsed sordiaretajad peavad omama teadmisi tänapäevaste kultuuride/sortide, keskkonnatingimuste ja kartuli paljunemisbioloogia kohta. Samuti milline on uue sordi kasutusotstarve ja millised on kartuli metsikud eelkäijad. Lisaks ka millised on patogeensed organismid, mis võivad kartulit kahjustada ja milline on nende haiguste epidemioloogia. Täiendavalt on vaja ka geneetikaalaseid teadmisi, sest kartuli molekulaarne kaardistamine levib jõudsalt. Seega on edukate sordiaretajate teadmised väga mitmekesised. Kõige esmalt tegelesid kartuli kultuuristamise ja sordivalikuga Andide farmerid, kes valisid välja kartulid, millede mugulad olid vähem kibedad ja toksilised. Sellele järgnes edasine valik, mis põhines varasel valmimisel, sobilikul puhkperioodil ning vastupidavusel biootilistele (elusorganismidest tingitud) ja abiootilistele (keskkonnast tulenevatele) stressifaktoritele. Tänapäevane kartuliaretus sai alguse 1807. aastal Inglismaalt, mil Knight tegi esimese teadaoleva dokumenteeritud ristamise tollaste sortide vahel, kasutades selleks kunstlikku tolmendamist. Uued tänapäevased sordid peavad andma majanduslikku kasu läbi suurenenud saagikuste, mida oleks siis võimalik saavutada madalamate tootmiskuludega. Samuti peavad tänapäevased sordid olema nö sisseehitatud resistentsusega haiguste ja kahjurite suhtes, mis toob omakorda kaasa kasu ka keskkonnale, sest seeläbi on võimalik vähendada insektitsiidide ja fungitsiidide kasutust. Lisaks ka suurenenud vee ja toitainete kasutamise efektiivsus on positiivne omadus, mis aitab vett ja väetisi paremini kasutada. Kindlasti peavad uued sordid olema ka heade maitseomadustega ja tervislikud, mis on eriti oluline just tarbijate seisukohast lähtuvalt.

Koostanud Berit Tein, Eesti Maaülikool Taimekasvatuse ja rohumaaviljeluse osakond, 2014