• Prindi

Kartulikasvatuse agrotehnikad

Ettevalmistus
Harimine
Mahapanek
Väetamine
Taimekaitse
Kasvuaegne hooldamine
Koristamine ja säilitamine
Paljundamine
Kartuli maheviljelus

Ettevalmistus

Tootmises paljundatakse kartulit eelkõige mugulast, mis on kartulitaime maa-alune vegetatiivne osa. Seemnest, mis pärineb kartuli viljast marjast, paljundatakse kartulit eelkõige sordiaretuses. Mugulatest paljundamisel saadakse saaki oluliselt rutem ja varem kui seemnest paljundatud kartulilt, mistõttu ongi taoline paljundusviis kõige enam ka levinud.

Enne kartuli maha panekut tuleks endale kõigepealt selgeks teha, millisel eesmärgil ja otstarbel planeeritakse kartulit kasvatada. Sellest sõltub, milliseid sorte kasvatada, kartuli toitainetega varustamine ning kõikvõimalikud muud võtted alates mulla ettevalmistamisest kartuli kasvatamiseks kuni hilisema saagi hoiustamiseni. Enamasti määrab turg selle, millise kartulisordi järele on hetkel kõige suurem nõudlus. Sort määrab ka kartuli kvaliteedi ja kasutusotstarbe. Eestis kasvatatakse kartulit peamiselt 3 sektori tarbeks – värske kartuli sektor, töötlevasse tööstusesse ja seemnekartul tootmisesse. Kõigil neil sektoritel on omad kvaliteedinõuded, mille peamiselt määrab ära sort. Vaatamata sellele, et mõned sordid on universaalsed ning neid võib kasutada mitmel otstarbel, dikteerib ikkagi sektor selle, millise sordi järele on nõudlus kõige suurem. Samuti määrab saagivõime ja sordilt saadavate mugulate suurus selle, mis otstarbel kartulit edaspidi kasutatakse. Ka põllu valik, kuhu kartul planeeritakse maha panna on oluline faktor, mis mõjutab kartuli edaspidist kasutusotstarvet, sest mullaviljakus ja selle sobilikkus kartulikasvatuseks ning patogeensete (haigust tekitavad) organismide olemasolu mullas mõjutavad kindla sordi kvaliteeti ja saagipotentsiaali. Kui muld on patogeensetest organismidest saastunud, siis ei sobi see muld kartulikasvatuseks, kuna seemnekartuliga levitatakse patogeene edasi ka teistesse muldadesse. Haigused vähendavad saagikust ning samuti väheneb mugulate visuaalne kvaliteet, mis on eriti tähtis just värske kartuli sektoris kui ka töötlevas sektoris. Patogeensed organismid põhjustavad ka kõikvõimalikke mugulate kasvuhäireid, mis taaskord mõjutab mugulate kvaliteeti negatiivselt. Mahapanekuks kasutatava seemnekartuli kvaliteet määrab ka selle, millise kvaliteediga on oodatav saak. Kui seemnemugulad on haigustega nakatunud on tõenäosus saada haigustekitajatega nakatunud saaki ka oluliselt suurem. Kvaliteedi ja saagikuse langus avaldavad aga negatiivset mõju kartulikasvatamise kasumlikkusele. Lisaks jäävad patogeensed organismid edasi mulda, mis omakorda hiljem võivad nakatada ka terveid mugulaid. Seepärast on kartulikasvatuses väga oluline kasvatada kartulit pikkades külvikordades.

Külvikord

Pikad külvikorrad on olulised, et kontrollida haiguseid ja kahjureid, optimeerida põllukultuuride tootlikkust ning vähendada tootmiskulusid. Kõige enam ongi võimalik mugulahaiguseid kontrollida just mitmekesiste külvikordadega. Samuti avaldavad pikad külvikorrad positiivset mõju mulla omadustele. Kuna kartul on kultuur, mis vajab kasvuks palju toitaineid ning ka intensiivset harimist, siis külvikorrad kartulikasvatuses aitavadki mulda pärast kartulit taastada. Liblikõielised kultuurid külvikorras ei aita mitte ainult mulda toitainetega rikastada, vaid neil on ka mõningane võime suruda alla kartulimugulatele patogeenseid organisme. Siiski on leitud, et kui kartulit kasvatada mõne liblikõielise kultuuri järel, siis tema lämmastiku omastamine ja seetõttu ka tarve on palju suuremad, võrreldes sellega kui kartulit kasvatatakse pärast teravilju. Teraviljad külvikorras aitavad aga kartulile patogeensete organismide tegevust alla suruda ja häirida. Samuti on muud haljasväetistest põllukultuurid kartuliga samas külvikorras kasvatamiseks sobilikud, sest aitavad rikastada mulda toitainetega ja vähendada ka patogeensete organismide arvu mullas. Mullaviljakuse tõstmine pärast või enne kartulit on terve külvikorra seisukohalt väga oluline, sest kartul eemaldab mullast väga suurtes kogustes toitaineid.

Harimine

Mullaharimine on kartulikasvatuses üks tähtsamaid aspekte, sest hästi haritud muld loob tingimused suure ja kvaliteetse saagi saamiseks. Kartulikasvatuses on väga soovitatav kasutada kündi või kultiveerimist vähemalt 25 cm sügavuselt. Kui kartulile on eelnenud heintaimed, tuleks need mulda viia juba sügisel. Mulla sügavalt läbiharimine aitab vähendada ka umbrohtumust. Pärast kündi maa tasandatakse, misjärel on võimalik ajada vaod. Arvesse tuleks võtta seda, et iga mulda häiriv tegevus avaldab mõju mulla füüsikalistele, keemilistele ja bioloogilistele omadustele, mistõttu kehtib reegel, et vähem on rohkem. Seda enam, et kartulikasvatuse ajal tuleb mulda korduvalt häirida. Liiga niiske mulla harimisest tuleks hoiduda, sest on oht mulla tihenemiseks. Tihenenud mullas on häiritud juurte kasv ja areng ning samuti luuakse soodsad tingimused haiguste levikuks, sest mullas võib tekkida probleeme liigniiskusega. Tihenenud mullas on häiritud ka kartuli üleüldine kasv, sest toitainete omastamine on raskendatud. Samuti tuleks enne kartuli mahapanekut eemaldada vagude vahelt kivid ning suuremad kivistunud mullatükid, et vältida kartuli koristuse ajal mugulate vigastamist. Suuremad kivid, mis tulevad ilmsiks pärast kündi, tasuks ka juba varem eemaldada vältimaks seadmete vigastamist. Lisaks kivide ja suuremate mullatükkide eemaldamisele tuleks muld enne kartulit harida võimalikult peeneks ja õhustatuks, et mugulate mulda viimisel oleks neil hea otsekontakt mullaga. See loob eeldused varajasemaks tärkamiseks ning samuti nakatuvad mugulad õhustatud mullas vähem harilikku kärna (Streptomyces spp.). Hästi haritud muld suurendab herbitsiidide efektiivsust ning vähendab kasvavate mugulate roheliseks muutumist, kuna valguse juurdepääs mugulateni on takistatud. Kuid mulda ei tohi harida liiga peeneks, sest sellega lõhutakse mulla struktuursus. Patogeensete organismide ja kahjurite mullast tõrjumiseks on võimalik kasutada ka spetsiaalseid preparaate, millega töödeldakse mulda mõni nädal enne kartuli mahapanekut. Mitmeaastaste umbrohtude tõrjumiseks on, nii sügisel kui ka kevadel enne kartuli mahapanekut, võimalik kasutada herbitsiide. Vao laius ning kaugus üksteisest peaks olema võimalikult suur, et mugulatel pesa moodustumisel ruumi jätkuks ning nad kõik vakku ära mahuks.

Mahapanek

Võimalikult varajane kartuli mahapanek kevadel loob küll eeldused saagipotentsiaali maksimeerimiseks, kuid mõningatel muldadel ja kasvuaastatel tuleks kartuli mahapaneku aega edasi lükata, vältimaks mulla kahjustamist, mis võib kaasneda liiga märja mulla harimisega. Lisaks on liiga vara tärkavatel taimedel oht külmakahjustustele, sest kevadeti on ilmad väga muutlikud. Jahedas mullas tärkavad taimed aeglasemalt ning hilisem maapealne biomass jääb arengult tagasihoidlikumaks, mis omakorda piirab saagikust. Kui mugulad viiakse liiga sügavale mulda, võib see saagikusele negatiivset mõju avaldada, sest tärkamine hilineb ning samuti võib saagikoristusel seetõttu probleeme esineda. Kuid kui mugulad jäävad liiga pinna lähedale, võib samuti tärkamisega probleeme olla, kuna mullapind kuivab väga ruttu, mistõttu ei saa mugulad piisavalt niiskust. Lisaks sellele võib koristusel ilmneda, et kuna mugulad olid valguse eest vähem kaitstud, on paljud mugulad roheliseks muutunud. Keskmine soovituslik sügavus mugulate mahapanekuks võiks olla sõltuvalt mulla lõimisest 10-15 cm. Suurema ja varasema saagi saamiseks on soovitatav mugulaid enne mahapanekut eelidandada. Eelidandatud mugulad tärkavad kiiremini ning omastavad emamugulalt paremini toitaineid. Eelidandamine võiks alguse saada ligikaudu 38 päeva enne mugulate mahapanekut. Kõigepealt hoida mugulaid 36 päeva ööpäevaringselt 12-15 °C temperatuuri juures ning seejärel jätta mugulad 2-ks päevaks jahtuma, et mugulad ei saaks mahapanekul temperatuuride erinevusest šokki. Eelidandamine mõjub positiivselt saagikusele ning aitab leevendada kasvuaasta ilmastikust tulenevaid riske. Valgusrežiim võiks olla sarnane normaalsele päeva pikkusele samal perioodil. Kuna oluline on, et iduäratamise ajal saaks mugulad ka piisavalt valgust, et need välja ei veniks, siis on mugulaid soovituslik ladustada võimalikult hõredate kihtidena kastides, et oleks tagatud piisav valguse juurdepääs. Samuti peab olema piisavalt õhuniiskust, et mugulad liigselt ei kuivaks. Eelidandatud mugulad tuleb mulda viia ettevaatlikult, et idusid mitte lõhkuda. Mahapanekuaegselt vigastatud mugulad on vastuvõtlikumad mullatekkelistele haigustele. Hoidlas tuleks võimalusel haigusilmingutega mugulad juba varakult eemaldada ning vältida nakatunud mugulate kasutamist seemnemugulatena. Kui seda pole võimalik teha või haigustõrje preparaatide kasutamine osutub liiga kulukaks ja kättesaamatuks, võib seemnemugulaid lühiajaliselt (5 min) töödelda 55 °C kraadises vees, mis aitab samuti haigustekitajaid vähendada. Seemnemugulate keskmine suurus võiks olla vahemikus 35-55 mm ümarate mugulate puhul ning ovaalsetel mugulatel 30-50 mm. Kõige olulisem on, et kartulikasvatuses kasutataks korralikke ja kvaliteetseid seemnemugulaid.

Väetamine

Väetiste ja väetamise vajaduse määrab mulla tüüp ja toitainete sisaldus selles, eelnevad kultuurid külvikorras, oodatav kasvuperioodi pikkus ning kasvatatav sort. Seetõttu pole võimalik anda ka kindlaid väetisekoguste soovitusi. Siiski võib väetisi kartulile anda samas koguses või isegi veidi rohkem kui maksimaalse saagi moodustumiseks vaja on. N liig võib saagikust siiski vähendada, raskendada pealsete hävimist, mis saagikoristuseks vajalik ning vähendada saagi kvaliteeti. Lisaks saagikusele mõjutab väetamine ka taime mugulate arvu, mugulate kuivaine sisaldust ning vastuvõtlikkust vigastustele, kuid vähe on tõendeid selle kohta, et optimaalsete väetisekoguste andmine mõjutaks kuidagi neid näitajaid. Väetisi võib anda ka eesmärgiga, et säilitada ja parendada mulla reservuaare, et toitainete eemaldamine pikema perioodi jooksul mulda ei kurnaks (eriti just P ja K). Vaatamata sellele, et P, K, Mg ja teiste elementide vajaduse saab mullaanalüüsidega päris täpselt määrata, pole N vajadust nii täpselt võimalik määrata, kuigi tavaliselt mõjutab just N taime kasvu kõige enam. Kartuli lisalämmastiku vajadus on väiksem, kui eelnevalt on kasvatatud liblikõielisi kultuure, mille tõttu on mullas palju N rikast orgaanilist ainet või kus eelnevale kultuurile on manustatud kõrgete normidega sõnnikut, virtsa või läga. Samuti vajavad lühikese kasvuperioodiga taimed vähem N kui pikema kasvuperioodiga taimed. Kartuli N vajadus on kõige suurem, kui ta järgneb teraviljadele või kehva kvaliteediga püsirohumaale, kui N varu on eelneva kultuuri poolt ammendatud või sügis-talvine periood on olnud väga sademeterohke. Kõige sagedamini manustatakse kartulile toitaineid mahapanekuaegselt. Samuti võib väetisi anda kasvuaegselt lehekaudsete väetistega, kuid toitainete omastamine lehestiku kaudu on piiratud, eriti kui taimed vananevad.

Kartuli taim vajab enam kui 14 erinevat mineraalset elementi – N, P, K, Ca, Mg, S, Cl, Fe, Mn, B, Zn, Cu, Mo, Ni. Optimaalseks taimekasvuks on neid elemente mullas tavaliselt ebapiisavalt, mistõttu antakse maksimaalsete saakide saamiseks täiendavalt väetisi. Nagu eelnevalt mainitud, sõltuvad väetiskogused maksimaalsete saakide saamiseks mulla tüübist ning selle toitainete varust, kasvuaja ilmastikust, agronoomilistest võtetest - aeg, asukoht ja väetise vorm, mida taimedele manustatakse, samuti sordiomadustest - kasvuaja pikkus ja kasvukiirus.

Lämmastik (N)
Lämmastik on kõige enam kartuli kasvu piirav toitaine, mõjutades peaaegu kõiki kasvufaase ja arenguetappe. N mõjutab maapealsete vegetatiivsete osade kasvu, suurendades lehepinnaindeksit ja relatiivset kasvu. N efektiivsus on kõige suurem just kasvu alguses, mil N lisamine aitab suurendada ja intensiivistada pealsete kasvu. Samuti lükkab N edasi valmimist, seega pikeneb kasvuperiood. Kõrged N-väetise kogused lükkavad edasi mugulate moodustumist, kuid lõppkokkuvõttes aitavad suurendada mugulate kasvu. Seetõttu on õige N väetise kogus ja andmise aeg väga oluline saamaks maksimaalset saaki. Mahapanekuaegselt tuleb kartulile anda piisavas koguses N väetist, et tagada taimestiku kiire areng, ilma seejuures lükkamata edasi mugulate moodustumist. Kasvuaegne väetamine on oluline lükkamaks edasi taimede vananemist, et tagada mugulate intensiivne kasv võimalikult pikaks perioodiks. See, mitmeks osaks kasvuaegne väetamine jagada ja mis koguses toitaineid anda, sõltub täielikult piirkonnast, kus kartulit kasvatatakse ja ilmastikust. Tavaliselt antakse teistkordselt N väetist stoolonite ning mugulate moodustumise ajal, et taim kasutaks manustatud toitelemente võimalikult efektiivselt. Vaatamata sellele, et kartul vajab N kõige rohkem, on tema N kasutamise efektiivsus üsna madal – keskmiselt 50%.  Enamusel Eesti muldadel on maksimaalsete saakide saamiseks soovitatav anda kartulile keskmiselt 100-150 kg N/ha. Viljakatel muldadel vähem, vähemviljakatel rohkem.

Fosfor (P) ja kaalium (K)
Kartul vajab oma kasvuks palju P ja K. Nende toitelementide lisamine suurendab juurte kasvu ja taime kõrgust. Mõlemad toitelemendid mõjutavad ka lehestiku kasvu ja arengut, kuid seda erinevalt. P suurendab lehestikku terve kasvuperioodi, kuid K suurendab lehestiku kasvu just hilisemas kasvustaadiumis. On leitud, et P lisamisel saavutatakse varem maksimaalne taimestiku kasv, mistõttu saavutatakse ka varem maksimaalseid saake. Samuti mõjutavad P ja K mugulate saagikust, kuna need toitelemendid mõjutavad mugulate suurust ja arvukust. P suurendab väikeste mugulate osakaalu kogusaagis, seevastu K väetamine suurendab keskmisse ja suuremasse klassi kuuluvate mugulate osakaalu. Samuti mõjutab K mugulate kvaliteeti ja taime stressitaluvust. Kõrgem K sisaldus taimedes suurendab taimede külmataluvust, mis on eriti olulised just kasvu alguses ja lõpus. Kartuli P ja K omastamist mõjutab samuti kasvuaasta ilmastik. Jahedamal aastal reageerib kartul P manustamisele paremini kui soojal kasvuaastal. K omastab kartul paremini aastatel, mil on suur saagi saamise potentsiaal ning piisavalt niiskust. Nii K kui P antakse enamasti samaaegselt kartuli mahapanekuga, sest need toitained on eriti olulised just kasvu alguses. K võib siiski anda jaotatult nagu ka N väetist. P ja K väetisi antakse kartulile vastavalt mulla toitainete sisaldusele tuginedes.

Mikroelemendid
Enamasti on tsink (Zn) just see mikroelement, mis on kõige defitsiitsem. Järgnevad raud (Fe), vask (Cu) ja mangaan (Mn). See, milline on mikroelementide mõju kartulile, on mõjutatud sordist, mulla tüübist ja selle toitainete sisaldusest, taimejäänustest mullas, külvikorrast, agrotehnilistest võtetest ning toitainete omavahelistest suhetest. Pikaajalised intensiivsed külvikorrad on mulla mikroelementide sisaldust vähendanud, kuid taimejäänuste muldaviimine seda seevastu parendanud. Erinevate mikroväetiste andmine parendab ka NPK väetiste omastamist. Seega tuleks mikroelemente anda kompleksselt koos põhitoitelementidega. Lisaks saagikuse mõjutamisele aitavad mikroelemendid leevendada ka haiguste ja kahjurite põhjustatud kahjustusi.

Orgaaniline väetamine
Kõige sobilikum orgaaniline väetis kartulile on allapanuga komposteerunud veisesõnnik, mille norm võiks jääda vahemikku 30-40 t/ha. Kuna linnu- ja seasõnnik sisaldab toitaineid suuremates kogustes, tuleks nende norme vähendada isegi kuni poole võrra. Enamasti antakse orgaanilist väetist kas sügisel või kevadel enne kündi. Kui orgaaniline väetis antakse sügisel ning sügis-talvisel perioodil on palju sademeid ja rohkesti lumesulamise vett, siis on oht toitainete väljauhtumisele. Sügisesel orgaanilise väetise andmisel omastab kartul sellest küll paremini toitaineid, kuid kevadise andmise puhul jääb rohkem toitaineid mulda alles ka järgnevatele põllukultuuridele. Vedelsõnnikut antakse kartulile ainult kevadel mullaharimise käigus või siis kasvuaegsel vaheltharimisel. Tuleb meeles pidada, et sõnniku kui orgaanilise väetise kasutamisel, suureneb ka oht mugulate nakatumiseks harilikku kärna.

Taimekaitse

Mullatekkeliste haiguste ja kahjurite tõrjeks võib fungitsiide, insektitsiide ja molluskitsiide kasutada terve kartuli kasvuperioodi vältel. Lehemädaniku1 (Phytophthora infestans) kontrollimiseks tehtav tõrje on kartulikasvatuses üks tähtsaimaid, mida tehakse harilikult kasvuperioodi vältel mitmeid kordi. Preparaadid (fungitsiidid), mida kasutatakse lehemädaniku tõrjeks, aitavad samuti kontrollida ka teisi haiguseid nagu kuivlaiksust2 (Alternaria solani). Pritsitavaid taimekaitsevahendeid ei tohi kasutada, kui ilm on vihmane või tuuline ning muld on väga niiske. Seetõttu tuleb pärast tugevaid vihmasid tõrjega oodata. Kui tõrje tegemiseks on ilmad mitmeid päevi ebasoodsad, võiks erandlikel juhtudel siiski tõrjet teha, sest samaaegselt haigus järjest süveneb. Insektitsiide (putukkahjurite tõrjumiseks) kasutatakse selleks, et tõrjuda kahjureid, kes kahjustavad lehestikku ja mugulaid. Eelkõige tõrjutakse insektitsiididega kartulimardikat (Leptinotarsa decemlineata), kuid samuti kasutatakse seda täide tõrjeks, kes levitavad erinevaid viirushaiguseid. Molluskitsiide kasutatakse nälkjate ja tigude tõrjeks, kes kahjustavad küpseid mugulad just vahetult enne koristust. Taimekaitsevahendite ülesanne on kaitsta taimi erinevate kahjulike organismide eest, kuid neid kasutades tuleb silmas pidada, et tegemist on siiski tugevatoimeliste kemikaalidega, millede kasutamisel tuleb olla äärmiselt ettevaatlik.

Haigused (maapealsed, vegetatiivsete osade) ja nende tõrje

1Lehemädanik on ülemaailmselt kõige laastavaim kartulihaigus, mis algupäraselt pärineb Mehhiko keskosast. Sümptomid: Lehe tippu kui ka servadesse ilmnevad esmalt ebakorrapärased kahvaturohelise kolded, mis näevad välja nagu vettinud. Kolded levivad ja kasvavad kiiresti suurteks pruunideks kuni purpur-mustjateks nekrootilisteks (kärbunud) laikudeks. Hommikusel ajal ilmneb valkjas jahukaste, mis koosneb patogeeni eoslatest ja eostest, ümber nekrootiliste laikude. Sümptomid võivad varieeruda sõltuvalt kolde vanusest ja keskkonnatingimustest. Väga noored kolded on väikesed (2-10 mm läbimõõduga) ning võivad olla ümbritsetud kerge nö krooniga (juba kokku kuivanud, kuid roheline kude ümbritseb tumedat nekrootilist kollet). Kollete kasvades muutuvad need ringjateks, kuni kattub terve lehe pind. Kui lehemädanik nakatab vart, tekitab see hele- kuni tumepruune koldeid vartele või leherootsudele, mis pikenevalt ümbritsevad vart. Vars muutub hapraks ning murdub kergesti. Nakatunud maapealsest osast võivad vihmaga eoslad edasi mulda levida, kus nakatatakse ka mugulad. Nakatunud mugulate pinnale tekivad ebakorrapärased punakas-pruunid kuni purpurjad lohud, mis ulatuvad sügavamale mugula sisemusse. Nakatunud mugulad on algselt kõvad, kuivad ja tihked, kuid võivad edasi nakatuda teiste haigustekitajatega, enamasti bakteriaalsetega, mis võivad põhjustada märgmädanikku. Tugevasti nakatunud põllul võib tunda kirbet roiskuvat lõhna, mis tuleneb surnud kudede mädanemisest, kuid mis pole otseselt seotud lehemädanikuga.

Tõrje: Peamised nakkusallikad on nakatunud seemnemugulad ja jäätmehunnikud. Lehemädaniku levikut soodustab niiskus, kuivus vastupidiselt pärsib levikut. Haigust on enamasti seostatud niiskete ilmadega, optimaalsed temperatuurid levikuks ja arenguks on 20 °C ringis. Seega, kui ilmad on olnud lehemädaniku arenguks soodsad, on vajalik teostada lehemädanikutõrjet ka juba enne esmaste sümptomite avaldumist. Seepärast on lehemädaniku tõrjes ilmastiku jälgimine äärmiselt tähtis. Kui kasvuaasta on lehemädaniku levikuks äärmiselt soodne, võib fungitsiide hakata kasutama juba üsna varsti pärast kartuli tärkamist. Lehemädaniku tõrje vajadus ning seetõttu fungitsiidide kasutamise kordade arv sõltub täielikult kasvuaastast. Kui kasvuaasta on lehemädaniku levikuks soodne, suureneb oluliselt ka vajadus tõrje järele. Vähemsoodsal aastal on seevastu võimalik kasutuskordasid vähendada, mistõttu hoitakse kokku ka kulutusi. Kui lehemädaniku tõrjet ei tehta, siis võib hävineda kogu taimestik, mis toob kaasa saagikao. Isegi kui erinevaid kartulipealseid puudutavaid haigusi esineb vähe, ilmneb hoiustamisel ikkagi oht, et mugulatel arenevad erinevad mädanike kolded.
Tervete seemnemugulate kasutamine ja nakatunud pealsete hävitamine enne saagikoristust on üks peamine võte, mis aitab vähendada järgneval aastal lehemädaniku levikut. Kui kartulipõllul on probleeme liigniiskusega ja see asub varjulisemas kohas, on lehemädaniku arenemise ja nakatumise oht suurem. Lehemädanikku nakatumise ohtu aitab vähendada, kui kartulipõld planeeritakse rajada päikesepaistelisse kohta, põllumuld on hästi õhustatud ja liigniiskus pole probleemiks. Lehemädanikku nakatumise ohtu aitavad vähendada kõrgemad vaod ning muldamine, sest mulla õhuga varustatus on parem ning liigne niiskus eemaldub mullast kiiremini. Muldamine aitab vähendada ka mugulate nakatumist, sest tekib nö barjäär mugulate ja spooride vahele, mis muidu pealsetelt vihmaga kiiremini mugulateni jõuaks. Samuti on leitud, et suurendatud P ja K väetise normid aitavad vähendada lehemädanikku nakatumist, kuid N koguse suurendamine mõjub vastupidiselt lehemädanikku soodustavalt. Ka happelisematel muldadel on lehemädaniku levik pärsitud. Lehemädanikukindlate sortide kasvatamine aitab samuti lehemädanikku nakatumist vähendada.

2Kuivlaiksust esineb kõige enam siis, kui kasvuperiood on soe ja niiske. Kuivlaiksusest tulenevad saagikaod võivad olla 20-30%. Kui haigus lööbib kartuli hilisemas kasvufaasis või kui kuivlaiksuse areng on aeglane, ei avalda see enamasti erilist mõju saagikusele ja saagi kvaliteedile. Hilisemas kasvufaasis lööbinud kuivlaiksus isegi pigem aitab kartuli küpsemisele/valmimisele ja lehestiku hävinemisele kaasa. Haigus lööbib enamasti küpsetel lehtedel ning vahel võib esineda ka varrenakkusi.

Sümptomid: Lehtedele ilmnevad alguses 1-2 mm läbimõõduga musta värvi kolded, kuid kolde levides laienevad need suurteks pruuni kuni musta värvi ringjateks või munajateks laikudeks. Kolded laienevad kuni leheroodudeni. Nekrootilistel kudedel arenevad tumedad seeneniidistikud ning moodustuvad spoorid. Olemasolevate kollete laienemise ja uute kollete tekkimise tulemusena tekib lehtedel kloroos (klorofüllivaegus), misjärel muutub terve leht nekrootiliseks. Nekrootiline leht võib jääda kuivanuna varre külge. Juurtel ja stoolonitel ei ilmne tavaliselt haigussümptomeid, kuid mugulatel võivad esineda ebakorrapärase kujuga, tumedad lohkus kolded, millede ääred on tumedad ja veidi kõrgenenud. Mugulate kude haiguskolde all on nahkjas kuni korkjas. Kuivlaiksus võib lööbida terve kasvuperioodi jooksul, kui taimed kannatavad stressi all, on vigastatud või haigustest nakatunud. Peamiselt toimub mugulate nakatumine spooride kaudu, mis levivad eriti just kevadel tuule, vee ja masinatega põllult põllule. Haigusele on vastuvõtlikum just täiskasvanud või nõrgestatud lehestik, kui äsja arenenud ja aktiivselt kasvav lehestik. Ekstreemsetel juhtudel hävineb kuivlaiksuse nakkusest tingitud kahjustustest terve taim. Mugulate puhul on nakkusele vastuvõtlikumad just noored, arenevad mugulad. Kui haigus on tunginud mugulasse võib see edasi areneda kuivmädanikuks.

Tõrje: Peamisteks kuivlaiksuse tõrjevõteteks on kasvatada sorte, mis on kuivalaiksuse suhtes kindlamad, kasutada erinevaid fungitsiide ning koristada kartulit alles siis, kui mugulate koor on juba kinnitunud. Hilisemad sordid on üldiselt kuivlaiksusekindlamad kui varajased sordid. Kui sordid, mida planeeritakse kasvatada, on kuivlaiksuse suhtes kindlamad, on võimalik vähendada ka fungitsiidide kasutamist. Fungitsiidide ülesanne on kaitsta taime ja juba olemasolevat nakkust kontrolli all hoida. Fungitsiidide kasutamine tuleks ajastada hetkele, mil on kõige suurem oht haigusesse nakatumiseks ning mil on spooride moodustumiseks kõige optimaalsem aeg. Kuivlaikuse puhul on see enamasti pärast vihmasadusid, kui õhuniiskus on suur ning ilmad soojad. Samuti on kuivlaiksuse esinemist võimalik kontrolli all hoida pikkade külvikordadega (vähemalt 4 aastat), nakatunud taimse materjali eemaldamisega põllult ning efektiivse umbrohutõrjega. Ka taimede piisav toitainetega varustatus, mulla liigniiskuse vähendamine ning teiste haiguste tõrje aitavad suurendada kartulitaime stressitaluvust ning seeläbi vähendada kuivlaiksusesse nakatumist. Mugulanakkusest aitab hoiduda kui koristusel vigastatakse mugulaid võimalikult vähe.

Kahjurite tõrje

Kahjurputukate (edaspidi kahjur) tekitatud kahju ja leviku suurus sõltuvad kõik sellest, milliseid kultuure külvikorras kasvatatakse, agrotehnoloogilistest võtetest, ilmast, mugulate hoiustamistingimustest, jne. Seetõttu on insektitsiidide kasutamine kahjurite tõrjes enamasti siiamaani üks kõige peamisem viis, kuidas kahjureid tõrjuda. Siiski võib ajapikku kahjurputukatel tekkida insektitsiidide vastu resistentsus, mistõttu nende kasutamine enam ühel hetkel oodatud tulemust ei anna. Lehetäid ja kartulimardikas on ühed kõige tähtsamad kartuli kahjurid, kuid paraku on need kahjurid võimelised suhtelised ruttu saavutama teatud toimeainete suhtes resistentsuse. Et resistentsust vältida soovitatakse kasutada võimalikult erinevate toimeainetega preparaate.

Kõikvõimalikke putukkahjureid aitavad põllul tõrjuda ka mitmed kasurputukad nagu lepatriinud ja nende vastsed, samuti kiilassilmad ja nende vastsed ning sirelaste vastsed, jooksiklased, jne. Seega on bioloogilise mitmekesisuse tagamine äärmiselt oluline tõrjeaspekt. Ka parasiitsed seened aitavad talvituvaid kahjureid hävitada. Kuna mitmed kahjurputukad toituvad ka umbrohtudel, siis on ka umbrohtumuse vähendamine üheks võimaluseks, kuidas kontrollida kahjurputukate populatsioonide arvukust. Kartuliga samas külvikorras tuleks vältida taimi, mis meelitavad kahjurputukaid ning on peremeestaimedeks, kui kartulit ei kasvatata. Ka külvikorra pikkus on üheks võimaluseks, kuidas kahjuritega toime tulla.

Umbrohtude tõrje

Herbitsiide on võimalik kasutada juba ka enne kartuli enda kasvatamist näiteks sügisel ja kevadel mitmeaastaste umbrohtude olemasolul. Mullatoimelised herbitsiidid, mida kasutatakse võimalikult kiiresti pärast kartuli mahapanekut, kuid enne seda kui kartul ja umbrohud on tärganud, on ühed kõige tähtsamad herbitsiidid. Taolised herbitsiidid mõjutavad idanevaid umbrohtude seemneid. Need herbitsiidid võivad olla aktiivseid mitmeid nädalaid, kui mulda pole vahepeal häiritud. Sellised herbitsiidid üldiselt ei mõjuta kartulit, kuid minimugulate kasutamisel seemnekasvatuseks võivad osad herbitsiidid minimugulaid siiski kahjustada, kui see vihmaga juurteni uhutakse. Lisaks eelpool mainitud herbitsiididele on olemas ka sellised, mida kasutatakse siis kui kartul ei ole veel tärganud, kuid umbrohud juba tärkavad ja lehestik on arenemas ehk nö kontaktherbitsiidid. Neljanda grupi moodustavad herbitsiidid, mida kasutatakse siis, kui ka kartul on juba tärganud. Üldiselt on soovituslik kasutada taolisi herbitsiide, mis aitaksid umbrohte tõrjuda juba enne seda, kui kartul ise tärkab. Herbitsiidi valik sõltub eelkõige sellest, milliseid umbrohte ja kuna soovitakse tõrjuda.
Lisaks keemilisele umbrohutõrjele on võimalik umbrohte ka mehaaniliselt tõrjuda, millest võib lähemalt lugeda kartuli hoolduse alt.

Kasvuaegne hooldamine

Kartuli kasvuaegse hoolduse eesmärk on luua idanevatele ja tärkavatele taimedele soodne kasvukeskkond, hävitada kartulitaimega konkureerivaid umbrohte, kobestada mulda, et see oleks õhurikas ning hoiaks hästi niiskust, kuid sealjuures väldiks liigniiskust. Samuti aitab kasvuaegne harimine kaasa taimede paremale toitainetega varustatusele. Peamisteks kasvuaegseteks mullaga seotud hooldustöödeks on kartuli muldamine ning vagude äestamine. Kartuli kasvu alguses võib umbrohtude tõrjeks põldu paar korda äestada. Vajadusel ka rohkem. Samuti aitab muldamine umbrohte alla suruda ning mulda kobestada, kuid ühtlasi ergutatakse kartulitaime ka intensiivsemalt kasvama. Edaspidi, kui kartulitaime kasv on juba lopsakam, on taim ise võimeline umbrohtudega konkureerima. Kartulit on võimalik äestada ja mullata seni, kuni kasutatavad seadmed ei lõhu kartulitaime ennast. Kui muldamine või äestamine jätkub ka siis kui kartulitaim on kasvult juba suur ja lopsakas, võivad taimed saada vigastusi. Vigastatud taime kaitsevõime nõrgeneb, mistõttu suureneb ka vastuvõtlikkus erinevatele patogeensetele organismidele.

Kartuli kasvuaegset niisutamist kasutatakse kui soovitakse tõsta saagikust ning parendada saagi kvaliteeti. Niisutamist kasutatakse ka, et hoida kontrolli all mugulate hariliku ja hõbekärnaga (Helminthosporium solani) nakatumist. Kõige paremaid tulemusi on andnud, kui kartulit niisutatakse mugulate moodustumise ja arengu ajal. Kartuli niisutamine vahetult enne koristust aitab vähendada koristusaegset mugulate vigastumist, kui koristusperiood jääb väga kuivale ajale. Samuti kui peaks esinema öökülmasid aitab niisutamine kaitsta taime külmakahjustuste eest. Keskmiselt vajab kartulitaim 25 mm vett nädalas, kuid peamise vajaduse ja niisutuse aja määrab siiski kasvuperioodi ilmastik.

Koristamine ja säilitamine

Koristamine

Tavaliselt jäetakse kartul nö loomulikult valmima ja küpsema ilma pealsete hävitamiseta. Pealsed hävitatakse kasvu lõpetamiseks peamiselt siis, kui on saavutatud piisav saak kindla suurusega mugulaid (näiteks seemnekasvatus). Pealsete hävitamine aitab koorel rutem kinnituda, mis omakorda võimaldab saaki varem koristada, näiteks enne kui mugulahaigused levima hakkavad. Kui pealsed on suured ning lopsakad võib kartulikombaini töö olla häiritud, sest mugulate eemaldamine pealsetest on raskendanud ning seega võivad mugulad saada rohkem vigastatud. Pealete hävitamise järel muutub mugulate koor samuti palju tugevamaks, kuid olenevalt sordist ning kasvutingimustest võib siiski veel 2-6 nädalat aega minna enne kui mugulad on täielikult koristusküpsed ning vastupidavad koristusele. Pealseid on võimalik hävitada nii keemiliselt kui mehaaniliselt. Üldiselt on levinum mehaaniline hävitamine läbi pealsete mahaniitmise, sest see on keskkonnasõbralikum ning vähem kulukam. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kartuli koristuseks saabub õige aeg siis, kui koor on kinnitunud ning vähemalt 2 nädalat enne koristust on pealsete elutegevus lõppenud, mis aitabki tagada selle, et mugul on täielikult koristusküps.

Suurtootmises kasutatakse kartuli koristuseks enamasti kartulikombaine. Väiketootmises või koduseks tarbeks kasutatakse ka sellist viisi, kus vaod aetakse lahti masinatega, millele järgneb mugulate käsitsi noppimine. Viimase puhul saavad mugulad oluliselt vähem vigastusi, sest mitu tööaspekti nagu sorteerimine suurusklassidesse kui ka vigastatud mugulate ja muude lisandite eemaldamine ning hoiustamine kastidesse/kottidesse, jne. saab toimuda juba koristusaegselt. Kõikvõimalike tööde käigus, mis järgnevad kartuli koristusele kui ka koristusaegselt, võivad mugulad saada vigastusi, mis vähendab nende kvaliteeti. Üheks lihtsaks viisiks, kuidas teada saada, millised probleemid kindla kasvuaasta saagiga ette võivad tulla on see, kui panna teatud kogus mugulaid kasti ning viia nad kõrge õhuniiskusega pimedasse ruumi, mille temperatuur on 35 °C. Sellistes tingimustes luuakse haiguste arenemiseks kiiresti soodne keskkond, mille käigus saab monitoorida, milliste haigustega ning kahjustustega võidakse hoiustamisperioodil silmitsi seista. Taoline teave aitab juba ennetavalt saagi kvaliteeti kindlustada.

Säilitamine / hoiustamine

Kartuli säilitusnõuded ja –tingimused sõltuvad eelkõige sellest, millisel otstarbel kartulit kasvatati – seemneks, värskeks kartuliks või töötlevasse tööstusesse. Kartuli hoiustamise eesmärk on säilitada kartuli kvaliteet nii kaua kui võimalik ning hoida saagikaod seejuures minimaalsed. Üks olulisemaid faktoreid, mis vähendab hoiustamisel mugulate kvaliteeti, on mugulate füsioloogiline kaalukadu, mis on tingitud respiratsioonist (hingamine) ja transpiratsioonist (vee aurumine). Respiratoorset kadu on võimalik vähendada hoidla temperatuuri kontrollimisega (hoida temperatuure madalamal) ja transpiratsioonist tingitud kadu õhu niiskusesisaldusega (õhu niiskusesisaldust hoida kõrgemal).

Kartulit hoiustatakse enamasti kas suurte kuhjadena või suurtes kastides. Kuhjades säilitamine on küll odavam, kuid kastide kasutamisel saab mugulaid paremini eralda erinevate parameetrite alusel. Kuhjas säilitamisel ei tohiks kuhja kõrgus olla üle 4 m, sest alumistele mugulatele osaks saav suur surve võib mugulaid tõsiselt vigastada. Kondensatsiooni vältimiseks ning piisava õhu tsirkulatsiooni tagamiseks peavad hoiustamiseks mõeldud ruumid olema väga hea ventilatsiooniga. Hoidlad on soovituslik täita 7-10 päeva jooksul alates esmasest saagi mahutamisest. Esimestel tundidel, mil saak hoidlasse viiakse on ventilatsioon äärmiselt oluline, sest see aitab eemaldada mugulatelt liigse niiskuse. Esimese 10-14 päeva jooksul on soovituslik hoida temperatuure üle 10 °C enne kui püsiv säilitustemperatuur saavutatakse, et vältida vigastustest ja veel kohati kinnitumata koorest tulenevaid haiguste ja liigse niiskuskao riske. Seda nö raviperioodi võib ajaliselt ka lühendada või üldse ära jätta kui on oht, et kvaliteet halveneb kiire haiguste arengu tõttu. Kui mugulate raviperiood on läbitud (viimase saagi hoidlasse viimise ajast alates), siis võib hoidla temperatuuri langetada 0.5 kraadi päevas kuni saavutatakse püsiv säilitustemperatuur. Pikaajalisel säilitamisel muutub mugulate koostis, eriti suhkrute sisaldus. Samuti saavad mõjutatud maitse- ja küpsetamisomadused. Need muutused mugulate koostises võivad lühendada mugulate säilitusaega isegi, kui väliselt on mugulatega kõik korras. Õigetes säilitustingimustes on mugulate säilivus kuni 10 kuud. Kui mugulate puhkeperiood on läbitud, algab idude kasv. Selleks, et idude arengut ja kasvu vältida tuleb temperatuuri hoida alla 2 °C või kasutada erinevaid preparaate, mis ei lase idudel arenema hakata. Värsket kartulit, mis on mõeldud lauakartuliks on võimalik säilitada vähemalt 6 kuud 3 °C temperatuuri juures, enne kui idud arenema hakkavad. Sellisel temperatuuril säilitamine on osutunud väga efektiivseks, sest see võimaldab vähendada erinevate preparaatide kasutamist idude tekke vältimiseks. Töötlevasse tööstusesse mõeldud kartulit säilitatakse tavaliselt 6…10 °C temperatuuri juures, kuid pikemaks säilituseks alandatakse temperatuuri mõne kraadi võrra. Samuti on töötlevasse tööstusesse mõeldud kartuli puhul levinud preparaatide kasutamine idude tekke vältimiseks. Seemnemugulate säilitusperiood on pikk ning neid on tarvis alles mahapanekul. Üldiselt soovitatakse seemnemugulaid säilitada temperatuuril 2…4 °C. Mida paremad on kartuli säilitustingimused, seda väiksemad on kõikvõimalikud saagikaod ning samuti säilib ka mugulate kvaliteet pikemal perioodil.

Säilitushaigused

Kartuli koristusaegne käitlemine ja hilisem säilitamine mõjutavad otseselt mugulate säilitushaiguste levikut ja neisse nakatumist.

Kuivmädanik (põhjustavad Fusarium spp. liigid) on seenhaigus, mis võib areneda iseseisva haigusena, kuid seda võib põhjustada ka kuivlaiksus, kui patogeen on mugulateni jõudnud. Kuivmädaniku tekitajad liigid põhjustavad seemnemugulate mädanemist, millest tulenevalt on taime areng nõrk ja aeglane, halveneb idanevus, tõuseb risk nakatuda teistesse haigustesse, võib esineda taimede enneaegset suremist ning kõige ekstreemsematel juhtudel ka saagikuse ja selle kvaliteedi langust. Mugulate nakatumise alguses ilmnevad koore pinnale tumedad süvenditaolised laigud. Hilisemas nakatumise faasis muutub mugulate koor kortsuliseks, nakatunud sisemised koed muutuvad pruuniks, kuivaks, võivad tekkida lõhed ning nakkuskolde pinnale tekib valge seeneniidistik. Kuivmädanikku nakatunud mugul võib lõpuks üleni mumifitseeruda. Sageli loob kuivmädanik soodsad tingimused ka teiste patogeensete organismide sissetungiks mugulatesse, eriti just märgmädaniku tekitajale, mistõttu areneb koos kuivmädanikuga mugulates tihti välja ka märgmädanik. Kui kuivmädaniku nakkus saab kasvuajal alguse mugulatest võib see, nagu eelnevalt mainitud, edasi areneda ka teistesse taime osadesse. Kuivmädanikku nakatunud seemnemugulate tõttu on samuti juurte ja stoolonite kasv häiritud ning kartulitaime vartel esineb nekroosi ning sooned kaotavad värvi. Lehestikus ilmnevad sümptomid kõigepealt alumistel lehtedel, mil leherootsudel ilmneb kloroos ning need kolletuvad, mille järel nad närbuvad. Samuti võivad lehed tõmbuda keerdu, värvuda pruunikateks või purpurjateks, kuid tavaliselt ilmnevad taolised sümptomid ainult ühel pool taime, mis tuleneb osalisest varte nakkusest. Edasine nakkus haarab taime üleni, mistõttu pealsed muutuvad klorootilisteks ja nekrootilisteks. Üldiselt on kuivmädaniku sümptomid eriti tugevalt esindatud just ühel pool taime, kuid tuleb meeles pidada, et nakkusest tingituna on siiski terve taim nõrgestatud. Kuivmädaniku tekitaja tungib mugulatesse peamiselt läbi vigastuste – näiteks kui idud on mahapanekuaegselt kahjustada saanud, kui mugulad on kahjustatud juba teiste haiguste ja kahjurite poolt või kui toimub mugulate koristamine, sorteerimine ja ladustamine. Mulla või seemnemugulate tekkeline kuivmädaniku tekitaja on võimeline mugulaid nakatama alates mullast kuni hoiustamise perioodini välja. Nakatunud seemnemugulatest ja taimekudedest jõuavad spoorid mulda, mistõttu saastuvad koristuse käigus ka koristatavad mugulad. Kuivmädanik võib areneda ning olla nakkusvõimeline alates 3…25 °C. Küll on kuivmädaniku arenemine intensiivsem kõrgematel temperatuuridel. Samuti mõjutab taime enda tervislik seisund haigusesse nakatumist. Stressis (vee ja toitainete puudus, kõrged temperatuurid, jne.) taim on eriti vastuvõtlik erinevatele haigustele. Mitmed kuivmädaniku tekitajad liigid on mullas ja taimejäänustel elujõulised aastaid. Lisaks levib haigustekitaja ka tuule ja põllutöömasinatega. Kuna nakkus levib saastunud seemnemugulatega ning samuti mugulate säilitusperioodil levib nakkus edasi teistele mugulatele, peetakse kuivmädanikku just ka säilitushaiguseks.

Haigustekitajaga toimetulek: Peamised haiguse levikut tõkestavad võtted on kasutada üksnes terveid seemnemugulaid, pidada kinni hea tava harimisvõtetest ning samuti vältida mugulate vigastamist koristusaegselt kui ka hiljem nendega edasi toimetades. Mugulate hoiustamisel peavad mugulad saama läbida raviperioodi, enne kui hoidla keskkond kohandatakse pikaajaliseks säilitamiseks. Mugulate vigastumist ja haiguste riski aitab vähendada seemnemugulate soojendamine enne sorteerimist. Samuti aitab mugulate nakatumist läbi vigastuste vältida fungitsiidide kasutamine säilitusperioodil. Orgaaniliste ja anorgaaniliste soolade kasutamine mugulate säilitamisel aitavab vähendada mugulate haigestumist. Pikad külvikorrad (kartuli vahe vähemalt üle 3-5 aasta) on ühed peamised viisid, kuidas vähendada ja kontrollida mullas patogeeni levikut. Paraku ei leidu veel sorte, mis oleksid kuivmädaniku suhtes kõrge resistentsusega, mistõttu eelnevad võtted on ühed peamised, kuidas kuivmädaniku tekitajaga toime tulla.

Märgmädanik (Pectobacterium/Erwinia spp. liigid) on bakteriaalne haigus, mis põhjustab mugulatel märgmädanikku, kuid pealsetel põhjustab sama bakter varrepõletikku. Varrepõletiku sümptomid märgades tingimustes on mädanevate varte aluselt mustaks muutumine, kuivades tingimustes aga kolletumine ja närbumine ning pealsete kuivamine. Märgmädaniku sümptomid mugulatel arenevad säilitamisel hoidlas. Nakkuskolde suurus mugulal varieerub alates väikesest lõpetades kuni mugulate täieliku mädanemiseni. Mädanev kude on lõhnatu ja värvuselt selline nagu oleks seda vees leotatud. Vahel muutub mädanev kude äärest pruuniks või mustaks. Juhul, kui lisaks märgmädaniku tekitajale siseneb mugulasse ka mõni teine patogeen, võib mädanev kude muutuda haisvaks. Keskkond mõjutab, millised sümptomid mugulal avalduvad. Kui seemnemugulad on nakatunud märgmädaniku tekitajaga, ning kui mugulad ikkagi mulda viiakse, võivad nakatunud mugulad enne tärkamist täielikult ära mädaneda, mistõttu jäävad vagudesse tühjad vahemikud. Haigus on peamiselt seemnemugulate tekkeline. Märgmädanik hakkab mugulatel enamasti arenema, kui säilitustingimused on niisked ja anaeroobsed (õhupuudus). Temperatuuri suhtes haigusel eelistusi pole. Madalamatel temperatuuridel on haigus mugulates lihtsalt latentses (peidetud, uinuvas) olekus, kuid kui sellist mugulat kasutada seemnemugulana, siis kui see edasi põllule maha panna, saab seemnemugulast, mis on emamugulaks tütarmugulatele, nakkuskolde allikaks. Seega kandub nakatunud emamugulast haigus edasi teistesse mugulatesse. Haiguse levimise ja nakatumise osakaal on positiivses korrelatsioonis emamugula saastatuse tasemega. Ehk nii tõsiselt kui on saastunud emamugul, saastuvad ka tütarmugulad. Haigus tungib mugulasse läbi vigastuste ja ka läbi lõvede. Haigustekitaja on mullas ja vees elujõuline ainult mõned kuud, seega levibki haigus ainult nakatunud seemnemugulatega või saastunud tehnikaga.

Haigustekitajaga toimetulek: Peamiselt kontrollitakse haigust selle ennetamisega. Maha tuleks panna ainult terveid seemnemugulaid, saagi koristusel peavad mugulad olema kuivad (niiskus sh. ka kõrge õhuniiskus) ning vältida tuleb mugulate koristusaegset vigastamist ja anaeroobse keskkonna tekkimist säilitamisel. Laboratoorsetes tingimustes on leitud, et seemnemugulate töötlemine 55 °C vees 5 minutit aitab vähendada haiguse levikut ja arengut. Enamus praeguseid sorte on haigustekitaja suhtes väga madala resistentsusega.

Hõbekärnast (seenhaigus, Helminthosporium solani) on saanud üks järjest jõudsamalt leviv säilitushaigus, mis on mullas ja taimejäänustel elujõuline teadmata aja. Hõbekärna tekitaja nakatab ainult kartulit, seega teised peremeestaimed puuduvad. Hõbekärn ei mõjuta kartulitaimede kasvu ega ka saagikust, kuid saagi kvaliteedi langetamise tõttu põhjustab ta tootjatele tõsist majanduslikku kahju. Pealsete järgi pole võimalik aru saada, kas on toimunud hõbekärna nakatumine või mitte. Seega ei mõjuta haigus pealseid kuidagi. Hõbekärna nakatumine toimub vahetult enne saagikoristust, misjärel pärast saagikoristust levivad nakkuskolded jõudsalt edasi. Nekrootilise nakkuskolde äärtel hakkavad arenema eosed, mis siis kogu säilitusperioodi jooksul levivad ventilatsiooni kaudu edasi nakatades uusi mugulaid, mistõttu peetakse hõbekärna säilitushaiguseks. Kõige paremini on hõbekärna sümptomeid võimalik eristada sortidelt, millede koor on punane. Nakkuskolded on pruunikat-hallikat värvi ning kui mugulad puutuvad kokku veega ilmneb koore pinnal iseloomulik hõbe-metallik läige, mis annab ka haigusele nime. Nakkuskolded laienevad jõudsalt üle terve mugula, kuni lõpuks on kogu terve mugula koor kaetud hõbekärnaga. Eriti tõsise nakkuse korral kaotab mugul palju vett, mistõttu hakkab see kokku kuivama, põhjustades lisaks kvaliteedi langusele ka lõpuks saagi massikadu. Nakatumist ja haiguse arengut soodustab niiske keskkond. Haigustekitaja siseneb mugulasse läbi lõvede ning kahjustatud koore, alates mugulate moodustumise algusest kuni koristuseni. Kolded, kus juba on arenenud koniidid (lülieosed) on nakkusallikaks teistele mugulatele terve kasvuperioodi vältel. Pärast koristust soodustab hõbekärna levikut hoidla kõrge õhuniiskus, sest spooride areng ja levik on soodustatud, mistõttu toimuvad hoidlas ka uued mugulate nakatumised.

Haigustekitajaga toimetulek: Hõbekärna levikut aitab vältida see, kui kasutatakse haigusest puutumata seemnemugulaid ning kartulit kasvatatakse põllul, mis pole hõbekärna tekitajaga saastunud. Hõbekärna suhtes resistentseid sorte pole. Samuti võib kasutada hoidlas fungitsiide, mis aitaks hõbekärna levikut ja arengut pidurdada, kuid fungitsiidide toimeaineid tuleb pidevalt vahetada, sest haigustekitajal areneb kiiresti resistentsus. Paraku pole ühtegi teist praktilist maa ja põllukultuuri käitlemisvõtet, mis aitaks vältida või vähendada kasvuperioodil hõbekärna levikut. Kasvuaja lõpus on haiguse levikut võimalik vähendada sellega, kui mugulad koristatakse põllult nii kiiresti kui võimalik, et vältida mugulate kokkupuudet mullas oleva patogeeniga. Samuti aitab patogeeni levikut ja arengut vähendada, kui kohe säilitusperioodi alguses tagatakse see, et hoidla õhk oleks pigem kuivemapoolne kui niiske. Liigne kuivus, aga mõjub omakorda mugulatele negatiivselt. Ka orgaaniliste ja anorgaaniliste soolade kasutamine säilitusperioodil on hõbekärna aidanud kontrolli all hoida.

Paljundamine

Kõige enam paljundatakse kartulit tootmises nö „tavalistest“ seemnemugulatest, millede läbimõõt jääb nagu eelnevalt kirjutatud vahemikku 35-55 mm ümarate mugulate puhul ning ovaalsetel mugulatel 30-50 mm. Taoline paljundamisviis annab kõige kiiremini oodatavad tulemused. Seemnekartuliks tuleks kindlasti kasutada sertifitseeritud mugulaid, mis tagavad selle, et tegemist on kvaliteetse ja kontrollitud paljundusmaterjaliga.

Üheks uueks kiiresti maailmas levivaks paljundamisviisiks on minimugulate kasutamine. Minimugulaid saadakse kasvuhoones kasvatamisel nö vesiaianduse põhimõtteid rakendades, mis võimaldab kiiresti ja odavalt toota suurtes kogustes pisikesi mugulaid. Minimugulate läbimõõt on 5-20 mm ning kaal 0,5-5 g. Taolist paljundusviisi kasutades saadakse haigustevaba pisike mugulake, mida on edasi võimalik seemnemugulate tootmises kasutada, et saada haigusvabasid seemnemugulaid. Minimugulaid peetaksegi seemnemugulate kasvatuses nö alusmaterjaliks, mistõttu on selline paljundusviis sobilik eelkõige seemnemugulate kasvatajatele.

Kartulitaime tõelise seemne, mis pärineb kartuli viljast marjast, kasutamist harrastatakse eelkõige arenevates riikides. Seemnete kasutamine tootmises on odavam ning puuduvad hoiustamiskulud. Lisaks on ka kõik transpordiga seotud kulud märkimisväärselt odavamad, kui mugulaid kasutades. Tõelise seemne kasutamisel on puuduseks seemnete kvaliteedi heterogeensus (ebaühtlus). Samuti jäävad mugulate suurused sageli väga väikesteks, mistõttu laiemas maailmas seemnetest paljundamist väga ei harrastata.

Kartuli maheviljelus

Mahepõllumajanduse aluseks on terve muld, mistõttu tuleb maheviljeluses kasutada vahekultuure (nö püüdjad kultuurid), komposte või sõnnikut, mis looksid bioloogiliset aktiivse ja struktuurse vett ning toitaineid hoidva orgaanilise aine rikka mulla. Lisaks eelnevale tuleb kindlasti kasutada pikkasid külvikordasid. Kartul on väga intensiivset hooldust ja palju toitaineid vajav kultuur, seega pikad külvikorrad aitaksid mulda pärast kartulit taastada. Samuti aitavad külvikorrad majanduslikke riske hajutada.

Vahekultuure kasvatatakse seepärast, et neil on positiivse mõju mulla omadustele kui ka järgnevale põhikultuurile. Vahekultuurid aitavad hoida mullaviljakust, parendavad künnikihti, ennetavad erosiooni ning osalevad toitainete ringluses. Samuti aitavad vahekultuurid vähendada põllu umbrohtumust, pakkudes neile konkurentsi, suurendavad vee läbilaskvusvõimet ning säilitavad või suurendavad ka kasulike seente populatsioone ja aitavad isegi hoida kontrolli all haiguseid, nematoode ja putukkahjureid. Ristõieliste kultuuride kasutamine vahekultuurina on aidanud vähendada mugulahaigustesse nakatumist ning pidurdada mugulatel haiguste levikut. Mitteliblikõielisteks vahekultuurideks kartulikasvatuses on sobilikud talirukis, raihein ja nagu eelnevalt mainitud ristõielised. Liblikõielised vahekultuurid aitavad siduda õhulämmastikku, mistõttu lisandub mulda täiendavalt toitainet. Isegi kui liblikõieline vahekultuur niidetakse, saab talvel kahjustatud või viiakse mulda sisse, vabaneb siiski lämmastik järgnevale kultuurile. Liblikõielise kasutamisega kartulikasvatuses tuleb aga olla ettevaatlik, sest liblikõielised on head peremeesorganismid kartulihaigustele nagu mustkärn, tõusmepõletik, vilttõbi, närbumistõbi ja ka nematoodidele.

Külvikordasid planeerides tuleb arvesse võtta, milline on külvikorrakultuuride toitainetevajadus ja –tarve. Kuna kartul eemaldab suurtes kogustes toitaineid ning jätab vähe orgaanilist ainet mulda, peavad kartuliga samas külvikorras olema mõned kultuurid, mis vastupidi rikastavad mulda toitainete ja orgaanilise ainega. Taolisteks kultuurideks on just liblikõielised kui ka teraviljad, mis jätavad mulda just rohkesti orgaanilist ainet, liblikõieliste puhul ka toitaineid. Siiski tuleb meeles pidada, et liblikõieliste kasutamisel võib esile kerkida kartulihaiguste levimise oht ning teraviljad soodustavad traatussi levikut. Ristõielised kultuurid külvikorras aitavad üldiselt mugulahaiguseid vähendada. Samal põllul kartulikasvatuse vahele peaks jääma võimalikult pikk aeg, et vähendada haiguste ja kahjurite levikut.

Umbrohtumus on kartulikasvatuses suureks probleemiks, sest umbrohud saavad vabalt vagude vahel kasvada. Umbrohtumusega aitavad võidelda nii vahekultuurid kui külvikorra teised kultuurid. Lisaks kasvuaegsed hooldustööd nagu muldamine ja äestamine aitavad umbrohtumust kontrolli all hoida.

Sordi valikul tuleks valida taolised sordid, mis oleksid haiguste ja kahjurite suhtes kindlad ning sobiksid ka toitainete vajaduse poolest maheviljeluslikesse tingimustesse. Kindlasti mitte valida maheviljelusse sorte, mis sobiksid eelkõige intensiivtootmisse. Taoliste sortide nõudeid on maheviljeluslikes tingimustes väga raske täita. Varajaste sortide kasutamisel on eeliseks see, et taimede kasv ja areng on kiire, mis võimaldab saada suurema saagi enne kui kasvuaegsed haigused põllul hakkavad levima või kartulitaimede areng on juba nii kaugel, et kasvuaegne haigus ei mõjuta enam saagikust ja saagi kvaliteeti nii oluliselt. Eriti oluline on see just lehemädaniku levimise seisukohast. Varajasemaid sorte on võimalik varem ka koristada, mistõttu saab sügis-talvised vahekultuurid varem külvata, mis tagab aga vahekultuuridele pikema vegetatsiooniperioodi enne talve saabumist. Samuti on seemnemugulate eelidandamine maheviljeluses olulise tähtsusega. Eelidandamine kiirendab taimede tärkamist ning kasvufaaside läbimist, mis on samuti haiguste levimise seisukohast väga oluline.

Toitainete täiendav manustamine kartulikasvatuses on olulise tähtsusega. Toitainete täiendav manustamine aitab tõsta saagikust, vähendab mullast toitainete eemaldamist ning tagab parema kvaliteediga saagi. Samuti on hästi toidetud taim, nagu iga teinegi organism, terve ning vähem vastuvõtlik haigustele. Maheviljeluslikus kartulikasvatuses on peamiseks toitainete allikaks sõnnik, seda just komposteerunud või kääritatud kujul. Värske sõnniku manustamine suurendab haigustesse nakatumise riski. Erinevate teiste kompostide puhul sõltub komposti vanusest see kui palju lämmastikku on saadaval. Värskema komposti kasutamisel on rohkem lämmastikku saadaval just esimesel aastal. Lisatoitainete kasutamise vajaduse määrab mulla enda toitainetesisaldus, mistõttu mullaproovide võtmine on äärmiselt olulise tähtsusega planeerimaks edasisi tegevusi.

Taimekaitse puhul on olulisteks mõjutajateks piisav taimedele toitainete tagamine, külvikorrad ja vahekultuurid. Eelkõige tuleks tagada, et süsteem, kui tervik ise, suudaks kahjurite ja haigustega toime tulla. Rajada võib rohelisi liigirikkaid alasi ja saarekesi loomaks kasurputukatele soodsaid elutingimusi. Kasurputukad aitavad kahjurite populatsioone kontrolli all hoida ning ühtlasi vähendatakse ka seeläbi haiguste ohtu. Mitmed kahjurid on sellised, kes lisaks ise taimele kahju tehes levitavad ka mitmesuguseid haiguseid, just eriti viiruseid. Seetõttu on bioloogilise mitmekesisuse tagamine väga oluline. Samuti võib taimekaitsest teostada preparaatidega (leotised, tõmmised, ekstraktid, jne.), mis on sobilikud maheviljeluses kasutamiseks. Kuna kartulimardikas on äärmiselt problemaatiline kahjurputukas, siis eriti soodsatel aastatel, mil nende levik on rohke, oleks soovituslik kasutada taimekaitse preparaate, sest vastasel juhul võidakse hävitada terve põld ning lisaks soodustatakse ka nende arvukust järgmiseks aastaks kui tõrjevõtteid ei kasutata.

Koostanud Berit Tein, Eesti Maaülikool Taimekasvatuse ja rohumaaviljeluse osakond, 2014