• Prindi

Küüslauk

Iseloomustus

Küüslauk (Allium sativum) on liilialiste sugukonda kuuluv vana kultuurtaim, mida on maailmas juba aastatuhandeid kasvatatud. Küüslauk on mitmeaastane külmakindel taim, kuid teda kasvatatakse tavaliselt üheaastase kultuurina.

Kevadel või eelneval sügisel maha pandud küüntest moodustub sügiseks liitsibul, mille küüned kinnituvad sibulakannale ja mida katab ühine kuivsoomus.

Eristatakse putkuvaid (õievarrega) ja putkumatuid küüslauguvorme. Putkuvatel vormidel kasvab liitsibula keskelt välja õisikuvars, mille tipus moodustub kerajas õisik, mis koosneb väljaarenemata õitest ja väikestest sigisibulatest. Liitsibul on olenevalt sordist ja kasvutingimustest 30-130 g raskune ning koosneb 6-8 kontsentriliselt paiknevast küünest. Putkumatutel küüslauguvormidel koosneb liitsibul paljudest, tavaliselt kuni 20 küünest, mis paiknevad spiraalselt või korrapäratult. Liitsibula läbimõõt on 3-4 cm ja mass 20-30 grammi, harva üle 50g. Kuivsoomuste värvus sõltub sordist ning varieerub määrdunud valge, violetse, roosade või pruunide varjunditega või tumedate soontega värvuse vahel.

Küüslaugul eristatakse veel suvi- ja talivorme. Suviküüslaugud pannakse tavaliselt maha kevadel, nad võivad olla nii putkuvad kui ka putkumatud, on hea säilivusega, kuid väiksema saagikusega. Taliküüslaugud pannakse maha sügisel, hoidlates säilivad nad üle talve halvasti, on suurema saagikusega.

Kasvunõuded

Küüslaugu kasvatamiseks on parimateks muldadeks toitaineterikkad saviliiv- ja kerged kuni keskmise raskusega liivsavimullad, mis soojenevad kiiresti ja ei ole üleliia niisked. Ka raskematel muldadel saab küüslauku edukalt kasvatada, liivmuldadel aga jäävad küüslaugud väikeseks. Kuivadel liivmuldadel peaks korraliku saagi saamiseks olema võimalus põldu vihmutada. Mulla liigniiskuse on küüslauk väga tundlik. Kasvukoha mulla pH peaks jääma vahemikku 6,5...7,4. Kasvukoht peaks olema valgusküllane ja suhteliselt umbrohupuhas.

Küüslauk on suhteliselt külmakindel taim ning talvitub mullas võrdlemisi hästi. Siiski võib meil lumevaesel talvel esineda olulisi talvekahjustusi tuultele avatud põldudel, kui õhutemperatuur langeb alla -15 oC. Sügisel tärganud tõusmed taluvad lumeta põllul kuni -6 oC külma. Juurte kasv algab 2...3 oC juures, üle 20 oC juurte kasv pidurdub. Tütarsibulate moodustumiseks on optimaalne 15...18 oC, liitsibula valmimiseks 15...25 oC. Lehtede kasv on normaalne 10...15 oC juures, 5...7 oC on kasv aeglane. Niiskust vajab küüslauk kasvu algul, kui toimub intensiivne lehtede kasv ja tütarsibulate moodustumine. Kasvuperioodi lõpul niiskusevajadus väheneb. Liigniiskus pidurdab liitsibula valmimist ja halvendab nende säilivust.

Eelviljade sobivust võivad mõjutada nn alleopaatilised nähtused. Nendeks on eelkultuuri juureeritised, taimejäänuste lagunemisel tekkivad spetsiifiliste ainete pärssivad või soodustavad mõjud. Eelviljadest sobivad küüslaugule kõige paremini orgaanilist väetist saanud kultuurid ja kultuurid mis võimaldavad puhastada maa umbrohtudest (varajane pea- ja lillkapsas, kurk, kõrvits). Kuna küüslauk ei talu enesele järgnemist ja vähesobivad eelviljad on kõik teised Allium perekonna liigid võib küüslauku samasse kohta istutada 4-5 aasta tagant. See aitab vältida ka nakatumist haigustekitajatesse.

Küüslauk kasutab hästi ära orgaanilist väetist. Eelviljale antakse orgaanilist väetist 60-80 t/ha, kui aga eelvili pole orgaanilist väetist saanud, siis vahetult sügiskünni eel 40-60 t/ha. Taliküüslaugu väetustarve keskmiselt hektari kohta on sõltuvalt mullaviljakusest: N 80-140 kg; P 35-60 kg; K 125-160 kg; Mg 18-24 kg. Kui orgaanilist väetist ei anta, siis tuleks sügisel istutuseelselt mulda viia vähese lämmastikusisaldusega kompleksväetisi. Kevadel on esimeseks tööks taliküüslaugu väetamine ja samas ja mulla kobestamine. Kõige lihtsam on kasutada kompleksväetisi normiga N 40-60 kg/ha. Konkreetne väetise andmise kogus sõltub mulla viljakusest ja sõnniku/komposti kasutamisest.

Viljakatel muldadel või rikkalikult orgaanilist väetist põllul võib mineraalväetiste norme vähendada kuni kolmandiku võrra. Kasvuaegse pealtväetamise käigus antakse lisaks veel lämmastikku 30-40 kg/ha. Taliküüslaugul tuleks suvine pealtväetamine teha hiljemalt juuni keskpaiku. Granuleeritud väetiste puhul võib põuasel kevadel väetamise mõju hilineda. Taimede kasvule ja arengule mõjub kiiremini kastmis- või lehtede kaudu väetamine. Eesti Maaülikooli katsetes 2007 aastal andis küüslaugu lehtede kaudu väetamine preparaadiga Phosfik või Lithovit vastavalt 10% ja 12%-lise enamsaagi.

Meie kliima tingimustes küüslauk seemneid ei moodusta ja paljundada saab teda õisikus kasvanud vegetatiivsete varresibulate (sigisibulad) või küünte mahapanemisega. Tootmises toimub küüslaugu mahapanek valdavalt küüntest, varresibulaid kasutatakse ainult seemnematerjali uuendamiseks. Mida suuremad küüned maha panna seda suurema saagi saab. Väikestest küüntest ja varresibulatest areneb esimesel aastal jagunemata sibul, mis siis uuesti maha istutades annab korraliku saagi. Küüned tuleb liitsibulast eraldada võimalikult enne mahapanekuaega, kuna üksikud küüned kuivavad kiiresti ja ei säilita elujõudu pikemat aega. Eraldatud küüned tuleks sorteerida suuruse järgi fraktsioonidesse, et tagada põllul ühtlasemat taimikut.

Taliküüslauk pannakse maha septembri lõpul - oktoobri algul, üldine soovitus on 1-1,5 kuud enne püsivate külmade saabumist. Selle ajaga jõuab küüslauk korralikult juurduda, kuid ei jõua veel tärgata. Eesti Maaülikooli katsetes istutati küüslauku 10-päevase intervalliga septembri algusest kuni novembri keskpaigani (kuni maapind veel võimaldas). Tulemused näitasid, et kõige vähem talvekahjustusi ja suurim saak saadi sept. lõpus - okt. alguses istutatud küüntest. Septembri alguses maha pandud küüntest saadi samuti korralik saak, kuid optimaalsest hilisema istutuse korral vähenes saagikus ca 40%. Suviküüslaugud pannakse maha kevadel aprilli lõpul või mai algul.

Küüslauguküünte istutusel võib kasutada erinevaid skeeme. Istutustihedus sõltub mahapandavate küünte suurusest ja mõjutab kasvavate küüslaukude suurust. Sügisel istutatakse tütarsibulad 5...6 cm, kevadel 2...3 cm sügavusele. Suuremad küüned pannakse maha vahekaugusega 8...12 cm, väiksemad 5...7 cm. Kui kasutada tihedamat istutust, kasvavad väiksemad küüslaugud. Küüslaugu küüned vajutatakse mulda teravikuga ülespoole, kuigi küüslaugu idu kasvab valguse poole ka siis, kui küüs pannakse mulda terav ots allapoole või küljeli, ent sellisel juhul kasvavad kõverad taimed. Tootmises tingib istutusskeemi valiku kasutatavate masinate olemasolu. Suuremapinnalisel tootmisel ilma spetsiaalsete masinateta kasutatakse tavaliselt samu masinaid, mida kartuli/köögivilja kasvatamisel. Sel juhul on reavahe 60-70 cm. Küüslaugu mahapanekul kasutatakse tihti nn. toruga kartulipanekumasinat. Sellisel juhul kukuvad küüned küll enamasti külili ja vajavad veidi rohkem energiat tärkamiseks, kuid erilist saagikadu sellest ei tule. Väiksemapinnalisel tootmisel võib küüslaugud istutada 3-5 realisse peenrasse, jättes ridade vaheks 15-25 cm ja taimede vaheks reas suviküüslaugul 6-10 cm taliküüslaugul 10-15 cm. Olenevalt küünte suurusest ja istutustihedusest kulub küüsi 400-1200 kg/ha.

Kuigi küüslauk on suhteliselt külmakindel kultuur võiks peale sügisest istutamist peenra katta 3-5 cm paksuse turba, komposti, kõdusõnniku või õlekihiga, see aitab istutatud taimi kaitsta tugevate külmade eest lumeta talvede korral. Küüslaugupõllu katmine talveks kattelooriga hoiab samuti maapinna temperatuuri paari kraadi võrra kõrgema. Korraliku lumekatte puhul ei ole küüslaugul talvitumise probleeme.

Taliküüslaugu kasvatamisel on esimeseks tööks kevadel väetamine ja samas ka mulla kobestamine. Väga oluline on korralik umbrohutõrje ja kastmine. Mehhaaniline umbrohutõrje toimub vahelt harimisega, mida tehakse suve jooksul vähemalt 3-4 korda. Niiskust vajab küüslauk rohkesti eelkõige kasvuperioodi esimesel poolel kasvu algul - ajal, mil toimub intensiivne lehtede kasv ja tütarsibulate moodustumine. Siis tuleb teda vajaduse korral kasta. Kasvuperioodi lõpul niiskusevajadus väheneb ning liigniiskus sel ajal on isegi kahjulik, see pidurdab liitsibulate valmimist ja halvendab nende säilivust.

Kui eesmärgiks on saada võimalikult suuri küüslaukusid tuleb putkuvatel küüslaugusortidel õisikuvars peale selle ilmumist ära murda. Kui õisikus hakkavad varresibulad arenema, hakkavad toitained nendesse kogunema ning mullas olev sibul jääb väikeseks.

Eesti kliimatingimustes ja küüslaugu suhteliselt väikeste kasvupindade tõttu ei ole meil küüslaugukahjustajatega suuri probleeme esinenud. Siiski võivad samad haigustekitajad ja kahjurid, mis kahjustavad sibulat, kahjustada ka küüslauku. Kahjuritest võivad küüslaugul esineda sibulakoi, sibulakärbse ja sibulaingerja (Ditylenchus allii) kahjustusi. Haigustekitajatest on küüslaugul esinenud sibula-hahkhallitus (Botrytis allii), valgemädanik (Sclerotinia spp) ja rohehallitus (Penicillum spp). Vähemal määral võib esineda sibularoostet (Puccinia allii) ja sibula-ebajahukastet (Peronospora destructor).

Kahjustajate leviku vältimiseks tuleb hoiduda sibula/küüslaugu samal kohal kasvatamisest enne 3-4 aastat. Küüslaugu kasvukoht peaks olema tuulele ja päikesele avatud, nii kuivavad taimelehed kiiremini ja haigused ei nakatu nii kergesti. Samuti on lendavate kahjurite, sibulakoi ja sibulakärbes, kahjustus tuultele avatud kasvukohas väiksemad. Hoiuruumis ilmneva sibula-hahkhallituse ja rohehallituse vältimiseks tuleb saak koristada õigeaegselt ning korralikult kuivatada.

Õige koristusaja valik on väga oluline tegur turustamiskõlbliku saagi saamiseks ning samuti säilivuse tagamiseks. Olenevalt kasvuperioodi ilmastikust ja kasvatatavast sordist on küüslauk meie tingimustes koristusküps augusti ja septembri alguse vahel, harvem juba juuli lõpus. Taliküüslaugu sordid valmivad varem kui suviküüslauk. Õige aeg koristamiseks on kui lehed hakkavad kolletuma ja kuivama, ebavars närtsima, on välja kujunenud liitsibul ja selle kuivsoomused omandanud sordile iseloomuliku värvuse. Küüslaugu koristamisega ei tohi hilineda, sest sellisel juhul võivad tütarsibulad ülesvõtmisel sibulakanna küljest lahti rebeneda ja nii väheneb kaubanduslik saak. Samuti on rebenenud kattesoomustega küüslaugud haigustele vastuvõtlikumad ja üksikud küüned hakkavad niiskust saades kergesti kasvama. Saagikoristuse käigus lagunenud liitsibulatest jääb mulda palju küüni, mis muutuvad „umbrohuks" järgneva kultuuri kasvatamisel. Küüslaugu saagikus võib suuresti varieeruda, olenevalt sordist ja kasvutingimustest võib saaki saada 3-15 t/ha.

Küüslauku koristatakse kas käsitsi või suuremate tootmispindade korral masinaga. Masinatest on Eestis kasutatud kartuliraputit või sibulakoristustehnikat. Ka juurviljade vaokergitajat saab edukalt kasutada, millega kergitatakse küüslaugu vagu pehmeks ning seejärel tõmmatakse küüslauk käsitsi pinnasest välja. Prantsuse firma Erme-France müüb küüslaugukasvatamiseks vajalikku tehnikat (mahapanekumasinad, koristusmasinad, sorteerid, küünte eraldajad jm.). Selle firma Eesti esindaja on AS A.Tammel.

Sobivate ilmastikuolude korral võib küüslaugud peale mullast kergitamist jätta paariks päevaks põllule kuivama, samas aga võib ere päike põhjustada liitsibulal päikesepõletusi ja väga kiire kuivamise korral rebenevad kattesoomused. Palju on diskuteeritud küüslagu pealsete ja juurte lõikamise ajast koristusjärgselt. Ühtede soovituste järgi tuleb küüslauk peale põllult koristust viia otsese päikese eest varjatud hästi ventileeritud varjualusesse ning kuivatada teda seal 2-3 nädalat, seejärel lõigatakse juured ja varred jättes 3 cm varretüüka. Selle aja jooksul liiguvad toitained vartest lehtedesse. Teiste soovituste järgi tuleks varred ja juured kohe koristusjärgselt ära lõigata. Katsed on näidanud, et varte lõikamise aeg ei mõjuta küüslaugu toitainete sisaldust. Suuremapinnalise küüslaugukasvatuse korral ei ole pealsete lõikamata jätmine otstarbekas kuna see nõuab tunduvalt rohkem ruumi. Suuremapinnalise tootmise korral tuleb küüslaugu juured ja lehed kohe ära lõigata, sibulad pannakse võrkkottidesse või hästi ventileeritavatesse kastidesse ning viiakse varjulisse hea õhustatusega paika kuivama. Mõned tootjad pesevad küüslaugud koristusjärgselt mullast puhtaks, see annab küüslaugule kaubanduslikuma välimusele, kuid võib halvendada säilivust, kui sibulaid korralikult ei ventileerita. Küüslaugu kuivatamisel on kasutatud ka teravilja kastkuivateid, temperatuur kuivatamisel ei tohiks tõusta üle 38 oC ja tagatud peab olema küllaldane õhuliikumine. Kuivatamise käigus kaotab liitsibul 20-30% oma algsest massist.

Kirjanduse andmetel ei säili putkuvad küüslaugusordid kuigi hästi. Küüslaugu pikemaajalisel säilitamisel on kõige olulisem tagada optimaalne säilitusrežiim, säilitatakse kuivas ning pimedas ruumis temperatuuril -2 ...+2 oC ja 65...75 % õhuniiskuse juures. Sellistes tingimustes säilib küüslauk minimaalsete kadudega 6-7 kuud. Üle 75 % õhuniiskus ja kõrgem temperatuur hoiuruumis põhjustavad küüslaugu kasvama minekut paari kuu vältel. Eesti Maaülikooli katsetes oli taliküüslaugu sort 'Ziemiai' säilituskadu (+2oC; RH 75%) jaanuariks 3-5%, märtsis 8-10% ja mais 13-18%.

Loe küüslaugu kvaliteedinõuetest.

Sordid

Enamasti kasvatatakse meil taliküüslaugu sorte, mis pärinevad Ukrainast või Venemaalt. Sorte 'Harkovski', 'Rostovi' ja 'Leningradski' on meil kasvatatud juba nõukogude ajast saati ning praegugi kasvatatakse peamiselt nende sortide kohalikke vorme. Kahjuks ei ole aiandusfirmadest võimalik hankida konkreetse sordi istutusmaterjali. Kevadeti on küll mõnes poes müügil suviküüslaugu istutusmaterjali, kuid enamasti ilma sordinimeta. Paaril korral on müüdud ka suviküüslaugu sordi 'Casa Blanca' istutusmaterjali. See sort kasvatab hallikasvalgete kuivsoomustega kaetud umbes 8-12 küünega väikese (40-50 g) liitsibula. Ungarist on põhimõtteliselt võimalik hankida nende suviküüslaugu sorti 'Mako', mis kasvatab 7 küünega kuni 60 grammise liitsibula. Ungarlastel kasvab ka sama nimega taliküüslaugu sort. Uuematest taliküüslaugu sortidest on võimalik hankida Leedu päritolu 'Ziemiai' sorti, mille valged 6-7 küünega liitsibulad võivad kasvada kuni 130 grammi raskusteks. Ka Poolast on võimalik hankida mitmeid erinevaid sorte, näiteks 'Huzov', 'Mega' ja 'Harnas'. Eesti Maaülikooli katseaias kasvatades jäid nende sortide saagid küll tunduvalt väiksemaks kui meie kohalikul kloonil või Leedu sordil 'Ziemiai'. Tootjad saavad küüslaugu istutusmaterjali osta kas turult või teiste küüslaugukasvatajate käest, kuid tavaliselt on seegi ilma sordinimeta kohalikult paljundatud küüslauk. Oma tootmispõllu rajamisel on oluline, istutusmaterjal oleks võimalikult ühtlase päritoluga, kvaliteetse lähtematerjali kasutamisel suureneb saagipotentsiaal ning toodangut on kergem pakkuda nii toiduainetööstusele kui ka poodidesse.


Taimekaitse
Põllumajandusameti veebilehelt taimekaitse osakonna alt leiate taimekaitsevahendite registri, kus on kättesaadavad Eesti vabariigis registreeritud ja kasutamiseks lubatud taimekaitsevahendid ja nende kasutusalad.