• Prindi

Haljasväetised külvikorras

Külvikorda peaks planeerima selliseid põllukultuure, mis muudaksid huumusbilanssi positiivsemaks ning täiendaks järjepidevalt mulla orgaanilise aine varu. Mulda viidava orgaanilise aine arvel paraneb muldade huumusseisund, sellest tulenevalt ka mulla toiterežiim, struktuursus, füüsikalised ja hüdrofüüsikalised omadused. Rikkalik orgaanilise aine muldaviimine mõjub soodsalt mulla elustikule ja mulla bioloogilisele aktiivsusele. Haljasväetiste toimel väheneb savimuldade sidusus ja paraneb veeläbilaskvus. Tugevama juurekavaga liblikõielised transpordivad sügavamatest mullakihtidest künnikihti mineraalseid toiteelemente. Maheviljeluses on liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus rikastada mulda lämmastikuga. Seejuures on oluline ka see, et liblikõielised kultuurid on võimelised raskemini lahustuvat fosforit ja kaaliumi võrreldes teraviljadega paremini omastama ja biomassi mulda kündes muutuvad nad teistele kultuuridele kättesaadavamaks. Haljasväetiste mõju olulistele mulla keemilistele ja füüsikalistele omadustele ei piirdu ühe aastaga, vaid võib kesta mitu aastat. Lühiajalise liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamisega ei saa me oluliselt muuta mulla toitainete sisaldust, kuid nende regulaarsel kasvatamisel külvikorras saame parandada taimede toitumist. Seega on liblikõieliste ulatuslikum kasvatamine külvikorras vajalik eeskätt huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel.

Enamlevinud liblikõieliste haljasväetiskultuuridena kasvatatakse punast ristikut ja valget mesikat. Sobivateks kultuurideks on ka lutsernid, hulgalehine lupiin ja vähemlevinud on harilik nõiahammas. Valge mesikas ja lutsernid kasvavad hästi Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel. Kesk- ja Lõuna Eestis on nende levikut takistanud happelised mullad. Nende piirkondade muldade  lupjamine loob kasvuks soodsad tingimused ka seal. Punase ristiku ja lupiini kasvatamine sõltub mulla happesusest vähem.

Haljasväetiskultuuride kasvatamis- ja kasutamisviisid:

  1. iseseisva põllukultuurina - ühe- või kaheaastased liblikõielised kultuurid; külvatakse kevadel, vegetatsiooniperioodil kasvavad põllul
    a) viiakse taliviljade külvi eelselt mulda;
    b) hilissügisel viiakse mulda, kevadkülv;
    c) kevadel viiakse mulda, järgneb kevadkülv;
    d) teisel kasvuaastal esimene saak koristatakse suvel loomasöödaks ja ädal viiakse taliviljade külvi eelselt mulda
  2. külv kattevilja alla
    a) nende kasv jätkub pärast kattevilja koristamist ja kasvanud ädal küntakse sügisel hilja või kevadel mulda;
    b) teisel kasvuaastal esimene saak koristatakse suvel loomasöödaks ja ädal küntakse talivilja eelselt või sügisel (suviviljade eelselt) mulda.
  3. niite-haljasväetis - haljasväetiskultuure kasvatatakse väljaspool külvikorda; haljasmass niidetakse ja veetakse väetatavale põllule, kus see mulda viiakse.

Liblikõieliste haljasväetiskultuuride sobilikum külviaeg on varakevad. Haljasväetiskultuuride seemned tuleb külvata katteviljaga üheaegselt. Kultuuridel, millel on teraviljadest ülekasvamise oht, võib külvata ka kattevilja tärkamisel või hiljemalt 2–3 lehe faasis. Valge mesika ja lutserni kasvatamisel ongi see soovitatav. Kui liblikõielise liiki kasvatatakse põllul esmakordselt, siis tuleb seemneid enne külvi segada taimeliigile vastava mügarbakteri preparaadiga, ka liblikõielised haljasväetiskultuurid on oma toitumisel tugevas sõltuvuses sümbioossetest mügarbakteritest. A. Bender (2012) on leidnud, et kui punast ristikut kasvatada ainult mullaviljakuse parandamiseks, kaheaastase kultuurina, sobivad selleks paremini hilise punase ristiku sordid. Külviaasta allakülvide ja puhaskülvide, mis külviaasta sügisel mulda küntakse, on eelistatavamad varased sordid. Varast punast ristikut võib haljasväetisena sisse künda külviaasta sügisel või järgmisel kevadel. Võimalik on kasvatada varase punase ristiku seemet, mis valmib augusti keskpaigas ning seejärel kasvanud ädal sisse künda. Taimik on kergesti ümberküntav ja ei muutu järelkultuuris umbrohuks. Tetraploidse sordirühma ristiku haljasmassi saak on oluliselt suurem ja kuivainesisaldus mõnevõrra väiksem kui diploidsetel sortidel ning tetraploidsed sordid on võimelised mulda jätma rohkem lämmastikku kui diploidsed (Tamm, 2007). Hulgalehine lupiin moodustab külviaastal punasest ristikust suurema biomassi, tema juurekava on tugevalt arenenud. Punane ristik ja hulgalehine lupiin on väetusväärtuselt võrdsed haljasväetiskultuurid. Hulgalehist lupiini ei saa soovitada mahetootmisesse, sest herbitsiide kasutamata võib liik muutuda umbrohuks. Lutsernid võivad soodsates tingimustes  ületada saagivõimelt punast ristikut, kuid sarnaselt hulgalehise lupiiniga lutsernid sissekünnil ei hävi ja kasvavad järgnevast kultuurist üle. Harilik nõiahammas ei sobi haljasväetiskultuuriks allkülvina kasvatades.

Haljasväetiskultuuri kasvuaeg mõjutab taimiku biomassi ja lämmastikusisaldust (Tabel 1). Koos kasvuaja pikenemisega suureneb juurestiku mass, mis omakorda mõjutab järelkultuuri saaki. Mitmeaastaste haljaskultuuride järelmõju suureneb nende kaheaastasel kasvatamisel.

Allakülvide kasutamisel haljasväetiseks on stabiilsema biomassiga punane ristik. Lutserni ja mesika ädalakasv sõltub enam sellest, millal suudetakse  kattevilja koristada. Vihmase augusti korral, kattevilja koristamise hilinedes, väheneb tunduvalt ka allakülvide ädalamass.

Kasutusel on tehnoloogia, kus kasutatakse ka kasvuaegset niitmist (1–2 korda). Niidetud haljasmass jäetakse põllule ja ädal küntakse eelnevalt põllule jäetud orgaanikaga talivilja eelselt või sügisel (suviviljade eelselt) mulda. Selle võttega saab suurendada haljasmassi kogust ja nihutada künniaega hilisemaks. Niitmisega nõrgestatakse ka vegetatiivselt levivaid umbrohtusid (väga hea just põldohaka tõrjeks).

Haljasväetiste muldakünni aeg ja sisseküntav taimik mõjutavad lämmastiku väljaleostumist mullast. Suviteraviljadele eelkultuurina kasvatamisel on lämmastikukadude vähendamiseks otstarbekas haljasväetiskultuur mulda viia hilja sügisel (või kevadel). Lämmastiku kadude risk on seda suurem, mida kõrgem on haljasväetise N sisaldus, kuna üleliigne lämmastik (nitraat- ja ammooniumlämmastikuna) uhutakse sademete poolt mullast välja või lendub õhku. Seaduspärasusena on leitud, et varajasel haljasmassi muldakündmisel hakkab orgaaniline aine suhteliselt kiiresti mineraliseeruma  ning suureneb mullast nitraatide väljaleostumise risk.

Tabel 1. Kattevilja põhu ja juurtega ning haljasväetiskultuuride biomassiga mulda viidud lämmastiku ja süsiniku kogused

  N kg/ha  C tonni/ha
Katteviljata külvatud liblikõielised (punane ristik, valge mesikas, lutsernid, 
nõiahammas) külviaastal
95-220 3-4
Katteviljata külvatud liblikõielised 2. kasvuaastal 200-300 4-6
Liblikõieliste katteviljaga külv (ädal küntakse hilissügisel) 90-180 2,5-3,5
Hernes 50-90 1,8-2,3

Mulda küntud taimejäänuste lagunemist mõjutab oluliselt taimejäänuste süsiniku ja lämmastiku suhe. Orgaanilise aine mineraliseerumisel vabaneb lämmastikku seda rohkem, mida suurem on taimiku lämmastikusisaldus ning mida kitsam on haljasmaterjali C:N suhe. Noorest taimikumassist vabaneb lämmastik kiiremini, kui vananenud puitunud materjalist. Lisaks mõjutab taimejäänuste lagunemist ilmastik. Põhiline toitainete vabanemine mulda küntud maapealsest biomassist toimub 6 kuu jooksul, juurte lagunemine on aeglasem. 

Autorid: Enn Lauringson ja Liina Talgre (juuli 2014)