• Prindi

Kultuuride väärtus eelviljana

Kultuuride väärtus eelviljana on külvikordade koostamisel eriti oluline, sest sellest sõltub ka kultuuride otsene ja kaudne mõju järelkultuuridele. Vastavalt sellele jagunevad kultuurid kolme põhirühma (Vipper, 1999).

  1. Head eelviljad:
    a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms.). Vaheltharitavate kultuuride kasvuaegse intensiivse harimise tulemusena toimub intensiivne mineraliseerumine ja vabanevad toitained. Seetõttu nende koristamise järgselt, kui aeg võimaldab (nt varane kartul), tuleks kasutada püüdjaid kultuure – vahekultuure. Pikaajalisel rühvelkultuuride samal kohal viljelemisel (intensiivse mullaharimise korral) toimub orgaanilise aine ulatuslik lagunemine ja see võib vähendada mulla huumusesisaldust.
    b) mitmeaastased heintaimed (nii liblikõielised kui kõrrelised) jätavad mulda juure- ja varrejäänustena rohkesti orgaanilist ainet ning muld rikastub sellest (vt haljasväetised). Liblikõielised heintaimed koguvad mulda ka rohkesti õhulämmastiku. Heintaimed parandavad mulla struktuursust, korrastavad mulla vee-ja õhurežiimi, paraneb veeläbilaskvus – seega oluliselt tõuseb mulla viljakus.
    c) puhas- e. mustkesa on hea eelvili, kuna mulla intensiivsel harimisel väheneb tõhusalt umbrohtumus, haigustekitajate ja kahjurite osakaal ja mulla harimise tõttu kiirenenud mineraliseerumisel vabaneb rohkem toitaineid. Et vabanenud toitained ei leostuks, siis mustkesale peab kindlasti järgnema talikultuur. Mustkesa suureks miinuseks on see, et  kiirenenud mineraliseerumise tõttu kaob ka oluline hulk mulla orgaanilist ainet ning lõhutakse mullastruktuuri. Seega peaks mustkesa kasutamine umbrohtude tõrjumisel jääma nö viimaseks võimaluseks.
  2. Keskmise väärtusega eelviljad on üheaastased liblikõielised kultuurid või nende segukülvid (hernes, üheaastane lupiin, segatis, segavili, vikk, uba) ja raps, rüps, tatar, mais.
  3. Halvad eelviljad on teraviljad (eriti suviteraviljad). Teraviljade poolt mulda jäetud orgaaniline aine on lämmastikuvaene, C:N suhe on lai (1:60–100) ja seetõttu taimejäänuste lagunemine aeglane. Teravilja väärtust eelkultuurina saab mõnevõrra tõsta põhu lagundamise kiirendamiseks mineraalse lämmastiku või vedelsõnniku lisamisega.

Teravilja jäänuste (juured, põhk) laguproduktidel on pärssiv mõju järelkultuurile (eriti teraviljale endile). Teravilja järgnemisel teraviljale tuleks tingimata kasutada kõrre koorimist. Koorimine vähendab eelneva teravilja negatiivset toimet järgnevale (parandab mulla fütosanitaarset seisundit - vähendab umbrohtumist ning häirib kahjulike hallitusseente ja kahjurite elutegevust).

Varajane künd vähendab teravilja negatiivset järelmõju. Teravilja negatiivse järelmõju vähendamine varajase künni tõttu on tingitud teravilja juure ja kõrrejäänuste täielikumast mineraliseerumisest ning teravilja juureeritiste ja teiste mullas olevate allelopaatililiselt mõjuvate laguproduktide vähenemisest.
Ettevaatlik tuleks olla varajase künniga orasheinaga tugevasti umbrohtunud põldudel, sest seal juhul võib varajane künd isegi soodustada orasheina levikut.

Eelvilja mõju saagimoodustamisele on seda suurem:

  • mida kitsam on külvikord st. mida vähem erinevaid kultuure seal kasvatakse;
  • mida vähem on võimalusi intensiivseks viljelemiseks (taimekaitsevahenditega, mineraalse lämmastikväetisega);
  • mida ebasoodsamad on ilmastikutingimused;
  • mida väiksem on mulla huumusesisaldus ja halvem mullastruktuur.

Külvikorras peaksid vahelduma:

  • sügavama ja madalama juurekavaga taimed;
  • väikese ja suurte juurejäänustega taimed;
  • lämmastikukogujad ja lämmastiku tarbijad;
  • aeglasema algarenguga taimed peaksid järgnema suurema survetõrjega taimedele;
  • intensiivse mullaharimisega kultuurid järgnema mullastruktuuri stabiliseerivatele taimedele;
  • kahjustuskindlamad kultuurid peaksid olema enne kahjustusõrnemaid.

Autorid: Enn Lauringson ja Liina Talgre (juuli 2014)