• Prindi

Vahekultuurid külvikorras

Vahekultuure kasvatatakse külvikorras pärast põhikultuure just mulla parandamise eesmärgil. On leitud, et sügisel kasvav vahekultuur (nn püüdja kultuur, catch crop) tarvitab vihmavett, vähendades vee liikumist mullas ning sellega ka toitainete leostumist. Järelikult on väga oluline siduda toitained kultuuridest vabal perioodil. Üheks võimaluseks lämmastiku leostumist vähendada on kavandada külvikord nii, et kõik külvikorra väljad oleks talvel taimestikuga kaetud. Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede kõrval on võimalus kasvatada ka vahekultuure, mis külvatakse kohe pärast põhikultuuri koristamist (kasvuperioodi pikkus peaks olema vähemalt 50 päeva) ning küntakse mulda kevadel (või vahetult enne maa külmumist sügisel). Vahekultuure külvatakse enamasti teraviljade järel, kuid üha enam külvatakse neid ka varajaste köögiviljade ja liblikõieliste (uba, hernes) põldudele. Vahekultuure saab edukalt kasvatada ka minimeeritud mullaharimist ja otsekülvi kasutades.

Vahekultuurid külvikorras on mullaviljakuse suurendamise ja mullaelu aktiveerijatena väga olulised. Nende ülesandeks on mulla orgaanilise ainega rikastamine, -struktuuri säilitamine ja parandamine, erosiooni vältimine, mulla mikroorganismide ja vihmausside elutegevuse soodustamine, umbrohtude allasurumine, haiguste ja kahjurite leviku takistamine, allelopaatiliste mõjutuste vähendamine, mükoriisa arengu soodustamine. Vahekultuuride poolt mullast seotud toitained on järgnevatele kultuuridele paremini kättesaadavad.

Vahekultuuridena sobivad kultuurid (Tabel 1) on valge sinep, õlirõigas (vaata pilti), talirüps, taliraps, rukis, tatar ja keerispea. Vahekultuuridena kasvatatakse ka liblikõielisi, mille lisakasu on lämmastiku sidumine õhust. Õhulämmastiku akumulatsioon liblikõielistes sõltub kasvuperioodi pikkusest, viljelussüsteemist ja väetamisest.

Vahekultuuride kasvatamine on eriti oluline teraviljarohkes külvikorras, et vähendada teraviljade negatiivset mõju ja katkestada haiguste arengutsükkel. Ristõielistes (nii juurtes kui taime rohelises osas) moodustuvad glükosinolaadid pidurdavad järgnevate teraviljade juuremädanike arengut. Samas tuleks vahekultuuride valikul arvestada nende sobivusega külvikorras kasvatatavate kultuuride järjestusega (sama liik ei ole üldjuhul parim eelvili). Botaaniliselt sarnaseid liike ei tohi haiguste ja kahjurite leviku tõttu kasvatada liiga sageli. Ristõieliste kultuuride vahe peaks olema vähemalt 3 aastat.

Vahekultuurid oma lühikese vegetatsiooniperioodiga ei konkureeri vegetatiivselt hästilevivate umbrohuliikidega. EMÜ-s korraldatud katsetes ilmnes, et tihe ja korralik vahekultuur aitab vähendada umbrohtumust lühiealiste liikidega ja  vähendab umbrohu liikide arvu põllul.

Vahekultuuride biomassi saak on aastate lõikes küllaltki varieeruv, sõltudes oluliselt sügisperioodi aktiivsete temperatuuride summast. Vahekultuuride normaalseks arenguks peaks päevane temperatuur olema vähemalt 9°C ja sademeid kasvuperioodil 150–200 mm. Väiksema biomassi moodustavad itaalia raihein ja rukis. Samuti on lämmastiku sidumise võime nende puhul väiksem kui rist- ja liblikõielistel kultuuridel. Otstarbekam oleks itaalia raihein külvata kevadel koos teraviljaga (allakülvina) – sellisel juhul on muldaküntav itaalia raiheina biomass tunduvalt suurem. Sarnaselt on sobiv külvata timutit.

Eestis ei ole seni  uuritud erinevate vahekultuuride segude kasvatamisvõimalusi. Euroopas on suund just erinevate segude kasvatamisele, et tagada parem toitainete sidumine ja suurem biomassi moodustumine ning parem pinnakaetus talvel. Vahekultuuride segud peaks koosnema liikidest, millel on kiire kasv ja hea mullakatvus, väike külvisenorm,  soodne seemnehind ja hilisem generatiivorganite areng. Segusse võetud liik peaks olema ka hea lämmastiku koguja, toitainete omastatavuse parandaja, efektiivse veekasutusega ning kergesti kõrvaldatav. Segude koostamisel võetakse arvesse seda, et segu koostisse kuuluksid erinevate omadustega liigid:

  • seovad õhulämmastikku (hernes, uba, vikk)
  • vähendavad mulla tihedust (õlirõigas, tillage radish)
  • seovad mullast vabad toitained (valge sinep, rukis, raihein)
  • annab suure biomassi (õlirõigas, valge sinep)
  • hoiavad kontrolli all umbrohud ja haigused (rukis, õlirõigas, tillage radish)
  • sobivad põuakartlikele muldadele (tatar)
  • sobivad märgadele muldadele (rukis, raihein)

Mõned näidisseemnesegud, millest valida oma oludele ja vajadustele vastav segu:

  1. Valge sinep, keerispea, vikk, tatar.
  2. Õlirõigas, hernes, tatar
  3. Tillage radish, rukis, inkarnaatristik
  4. Rukis, taliraps, vikk
  5. Rukis, hernes, tatar

Tabel 1. Eesti tingimustesse sobivad vahekultuurid

Valge sinep
Sinapis alba                        
Kobedas mullas on sammasjuurte ja külgjuurte areng hea. Tihedas, struktuuritus mullas on juurte areng tagasihoidlik.
Valge sinep on pikapäeva taim ja varem (augusti algul) külvates hakkab taim kiiresti õitsema. Õitsemine vähendab juurte aktiivsust ja ka toitainete omastamist. Mõjutab soodsalt bakterite ja seente elutegevust mullas.
Külvisenorm 15–20 kg/ha.
Õlirõigas
Raphanus sativus                                              
Ristõieliste seas tugevaima sammasjuurega, hea külgjuurte moodustamine ka sügavamates kihtides, peente külgjuurte areng on ainult kobedas mullas hea. Kiire kasvuga, seob efektiivselt toitaineid ja vett sügavamatest mullakihtidest. Külvisenorm 20–25 kg/ha. 
Raps
Brassica napus L. var. oleifera
Tugevad sammasjuured, mis on väga tundlikud mullatihenemisele.
Tugev peenikeste külgjuurte areng kobedas mullas.
Külvisenorm 7–10 kg/ha.
Rüps
Brassica rapa L. subsp. oleifera
Külgjuurte areng nõrgem kui rapsil. Külvisenorm 7–10 kg/ha.
Harilik keerispea
Phacelia tanacetifolia Benth.
Peajuur paljude külgjuurtega, enamik kuni 15 cm kihis. Hea toitainete püüdja. Muudab taimedele mitteomastatava fosfori järgnevatele kultuuridele kättesaadavamaks.
Kiire algarenguga ja seetõttu surub umbrohte hästi alla.
Vajab idanemiseks mullaga kaetust (1–2 cm) (pimedas idaneja). Põuakindel. Külvisenorm 8–12 kg/ha.
Ei kanna haigusi edasi. Vahekultuurina hea oa ja herne järel.
Harilik tatar
Fagopyrum esculentum Moench.
Hea (ka orasheina) umbrohutõrje. Kiire kasvuga. Tugeva juurega.
Muudab fosfori järgnevatele kultuuridele kättesaadavamaks.
Külvisenorm 50–70 kg/ha.
Suvivikk
Vicia sativa L.
Juurestik on hästi arenenud, peajuur võrdlemisi peenike, paljude kõrvaljuurtega. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid ei talu happelist mulda. Segukülv 60–70 seemet/m2
Tillage radish
Jaapani redis
Raphanus sativus var. longipinnatus
Idaneb kiiresti. Suur ja tugev sügavale mulda kasvav peajuur, aitab vähendada mulla tihenemist. Seob toitaineid sügavamatest mullakihtidest. Meie tingimustes ei talvitu, seetõttu sobib ta eriti hästi otsekülvi kasutamisel jättes mulla kobedaks. Hea umbrohtude allasuruja. Vähendab nematoodide hulka. Külvisenorm on 4,5–7 kg/ha.
Inkarnaatristik e. kahkjaspunane ristik
Trifolium incarnatum L.
1 aastane ristik. Kasvab muldadel mille pH on 4,8–8,2. Suhteliselt tagasihoidliku juurekavaga taim, mille sammasjuur võib ulatuda 30–55 cm sügavusele mulda. Taimiku kõrgus on 45–60 cm. Inkarnaatristik talub hästi varju (saab kasutada segudes). Külvisenorm on 12–15 kg/ha.

*külvisenormid kehtivad puhaskülvidele, segudes tuleb norme vähendada.

Autorid: Enn Lauringson ja Liina Talgre (juuli 2014)