• Prindi

Maheviljelus

Maheviljelusega alustamine eeldab põhjalikku planeerimist. Välja tuleb töötada:

  • liblikõielisi kultuure sisaldav külvikord ja selle sisseviimise plaan;
  • taimekasvatus- ja väetusplaan;
  • põlluraamatu pidamise traditsioon.

Maheviljelusse sobib ainult mahepõllumajandusliku päritoluga seeme ja taimne paljundusmaterjal. Juhul, kui maheseemet ei ole saada, võib erandkorras kasutada keemiliselt puhtimata tavaseemet. Seemnest ettekasvatatud istutusmaterjali puhul erandeid ei teha, see peab alati olema kasvatatud mahe-põllumajanduslikult.

Mullaviljakust taastatakse ja suurendatakse sobiva liblikõielisi sisaldava külvikorra rakendamise ja orgaaniliste väetistega, nagu sõnnik, virts, kompostid, haljasväetised, adru. Kui talus loomi ei peeta või nende sõnnikust ei piisa, võib väetada ka ekstensiivsest tavapõllumajandusest pärit sõnnikuga. Vajadusel võib kasutada teatud looduslikku päritolu mineraale (nt lupjamiseks). Sünteetiliste mineraalväetiste kasutamine on keelatud.

Taimekaitse alus on kahjustajate (kahjurid, haigused ja umbrohud) kõrget arvukust ärahoidev ehk ennetav tõrje. Selle peamised meetodid on sobivate külvikordade rakendamine, otstarbekohane ja õigeaegne mullaharimine, kultuurile optimaalsete kasvutingimuste loomine, kahjustuskindlamate sortide kasvatamine ning loodusliku mitmekesisuse säilitamine.

Kui ennetavad võtted ei ole piisavad, tuleb kasutada keskkonnale ohutuid füüsikalis-mehhaanilisi (nt katteloorid, mullaharimine) ja bioloogilisi (nt bakterpreparaadid, röövlestad, feromoonid, taimeekstraktid) võtteid ning kindlaid looduslikul algel põhinevaid maheviljeluses lubatud taimekaitsevahendeid (nt kaaliumi sisaldavad seebid, taimsed õlid, vadak).

Sünteetiliste taimekaitsevahendite, insektitsiidide, fungitsiidide ja herbitsiidide kasutamine on keelatud. Mitmel juhul (näiteks tavaseemne külvamisel, tavasõnnikuga väetamisel ja mõnede looduslike taimekaitsevahendite kasutamisel) tuleb pöörduda järelevalveasutuse, Taimetoodangu Inspektsiooni poole nõusoleku saamiseks.

Mahepõllumajanduslik tootmisettevõte peab olema Põllumajandusameti (PMA) poolt tunnustatud. Tunnustamise alus on tunnustamise taotlus, mis esitatakse jooksva aasta 10. märtsist - 10. aprillini ettevõtte asukohajärgse maakonna PMA büroosse.

Taimekasvatuse (v.a taimede ja seente korjamine) puhul tuleb taotlusele lisada maakasutuse õiguslikku alust tõendav dokument, põllumassiivide kaart, mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku plaan, külvikorra plaan, taimekasvatusplaan ja muud vajalikud andmed.

Taimede ja seente korjamise puhul tuleb taotlusele lisada maakasutuse kaart, andmed korjatavate liikide, koguse, korjamise aja ja esmase töötlemise kohta, vajadusel kaitseala valitseja luba, õiend väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise kohta ja muud vajalikud andmed.

Tunnustamise käigus hindab PMA tootmise vastavust nõuetele. Kontrollitakse nii dokumente kui ka ettevõtet kohapeal. Ettevõte tunnustatakse kontrollimise alusel ja kantakse mahepõllumajanduse registrisse.

Mahepõllumajanduse nõudeid tuleb täitma hakata hiljemalt alates taotluse esitamise kuupäevast. Mahetootmisega alustamiseks vajalike toimingute kirjelduse ning tunnustamise taotluse vormi ja sellele lisatavate dokumentide soovituslikud vormid leiab Põllumajandusameti koduleheküljelt alajaotusest "Mahepõllumajandus".

Juba tunnustatud maheettevõtteid kontrollitakse kohapeal vähemalt üks kord aastas. Mahepõllumajanduse nõuetele vastavust kontrollitakse põhjalikult nii tootmise, töötlemise kui ka turustamise puhul. Mahepõllumajandusliku tootmise järelevalvet teostavad Põllumajandusamet ning Toidu- ja Veterinaaramet. Töötlemise ja sisseveo puhul on järelevalveasutus Veterinaar- ja Toiduamet ning toitlustamise ja jaekaubandusettevõtete puhul Terviseamet.

Järelevalve on eelkõige vajalik selleks, et tagada mahetoidu usaldusväärsus tarbija silmis. Seetõttu peab iga tootja ja käitleja pidama hoolikat arvestust ja laskma tootmist järelevalveasutusel kontrollida.

Nii tunnustamise kui ka järelevalvetoimingute eest tuleb igal aastal tasuda riigilõiv.

Mahesaadusena võib müüa mahepõllumajanduse üleminekuaja läbinud taimekasvatussaadusi. Üleminekuaeg tavaviljeluselt maheviljelusele kestab taimekasvatuses üldjuhul kaks kuni kolm aastat. Üleminekuaja teise aasta taimekasvatussaadusi tohib turustada viitega "toodetud mahepõllumajandusele ülemineku ajal". Kui alustada üleminekut koos loomadega, kehtib neile kaheaastane üleminekuaeg. Kui loomi hakatakse mahepõllumajanduslikult pidama alles siis, kui põllumajandusmaadel on üleminek juba lõppenud, kehtib eri loomade puhul erineva pikkusega üleminekuaeg, näiteks piimakarjal 6 kuud.

Mahetoodete märgistamisel on lubatud kasutada sõna «ökoloogiline» või liitsõna, mille täiendsõna on «öko», sõna «mahe» või liitsõna, mille täiendsõna on «mahe». Eestis on kasutusel mahepõllumajandusele viitava märgina ökomärk, mida kasutades peab toodetes vähemalt 95% põllumajanduslikke koostisosi pärinema mahepõllumajandusest.

Töödeldud toidu puhul peab ka töötlemine vastama mahepõllumajanduse nõuetele ja olema vastavalt tunnustatud.

Sõnaühendiga "... % põllumajanduslikke koostisosi mahepõllumajandusest" saab märgistada tooteid, mille põllumajanduslikest koostisosadest on vähemalt 70% pärit mahepõllumajandusest.

Märgistatud tootele tuleb kanda järelevalveasutuse nimi või kood ja tootja või käitleja andmed.

Euroopa Liidu riikides on alates 2000. aastast lisaks riiklikele ja eraorganisatsioonide mahemärkidele käibel ühtne ELi mahemärk.

Loe veel mahepõllumajandusega seotud õigusaktidest ja toetustest.