• Prindi

Tehnogeenne erosioon

Tehnogeenne erosioon toimib kallaklikel aladel koos veeerosiooniga või erandlikult ka tasastel maadel, kitsastel kraavidest piiratud põlluribadel, mida ülekaalukamalt on küntud keskele kokku. Maaharimise käigus paigutub muld horisontaalsuunas ümber nii tasastel kui ka kallakaladel. Tasastel aladel kündmisel paigutub mullamass süstemaatiliselt ümber ühe künniviilu ulatuses, mis olenevalt viilust ulatub 20...40 cm-ni. Kui künniviilu pööratakse ühel aastal ühes ja teisel aastal teises suunas, siis see kokkuvõttes mulla seisundit ei kahjusta. Kui aga künniviilu pööratakse valdavalt ühes suunas, siis nihkub samas suunas ka mullamass (künnikihi sügavuselt) (Kask, 1996). Sellest tingitud mulla tehnogeense erosiooni mõju põldudele on selgelt täheldatav kraavidega kuivendatud kitsastel põllutükkidel Lääne-Eestis. Valdavalt keskele kokkukündmise tagajärjel on huumushorisondi paksus põllu keskosas oluliselt suurenenud, ulatudes 40...70 sentimeetrini. Samal ajal on põldude äärealadel huumuslikku mulda vähem: kõrguste vahe äärealade ja keskosa vahel võib ulatuda 50 sentimeetrini.

Kallakutel lisandub eeltoodule veel nn. kallaku efekt. Künniviilu pööramisel kallaku langu suunas nihkub mullamass kaugemale kui selle vastassuunalisel pööramisel. Mida suurem on maapinna kalle ja mida kiiremini liiguvad mullaharimismasinad, seda suurem on mittekompenseeritav künnikihi nihkumine kallaku langu suunas (Kask, 1996).

Mulla tehnogeenset erosiooni põhjustab peale kündmise ka randaalimine, kultiveerimine ja äestamine. Kokkuvõttes on tehnogeensel erosioonil suur tähtsus ja sellest tingitud mullamassi ümberpaigutumine võib mõnikord ületada ka veeerosioonist põhjustatu.

Toimetaja: Alar Astover (september 2014)