• Prindi

Muldade lupjamine

Muldade lupjamisel tuleb lähtuda maa kasutusotstarbest, külvikorrast (st vastavusest kultuuride nõudlusele) ning mulla omadustest. Liigse happesuse neutraliseerimiseks vajalikku lubjakogust nimetatakse lubjatarbeks, mida väljendatakse CaCO3-na tonnides hektari kohta. Lihtsustatud lähenemisel lähtutakse lubjatarbe arvestamisel ainult mulla pH näitajast, ent kindlasti on otstarbekas arvestada ka mulla teiste omadustega (vt täpsemat teavet lubjatarbe määramise tabelist). Lubiväetiste normi määramisel võetakse arvesse ka lubiväetise neutraliseerimisvõimet. Käesoleval ajal koostab mullaproovi analüüsidele tuginedes lubjatarbe kaarte Põllumajandusuuringute Keskus.

Majanduskaalutlustest lähtuvalt on soovitav põldu lubjata vajadusest poole väiksema normiga. Korraga antava lubiväetise annuse kõrgemaks määraks on 5...6 t/ha. Suurema lubjavajadusega põldudel tuleks lupjamist teha kahes osas (üks osa künni alla, teine külvieelse mullaharimise eel). Sellega tagatakse lubja ühtlasem mullaga segunemine kogu künnikihis.

Õigel lupjamisel paranevad taimede toitumistingimused. Eestist pärit lubiväetistest tuleks eelistada mitmekülgseid, s.o neid, mis sisaldavad lisaks kaltsiumile ka teisi taimetoiteelemente (K, Mg, S, P jne), samuti tolmjaid lubiväetisi (klinkritolmu ja põlevkivituhka) ning dolomiitjaid lubiväetisi (magneesiumirikast lubjakivijahu). Muldade taashapestumise tõttu tuleb põldude lupjamist teha iga 4...7 aasta järel.

Toimetaja: Alar Astover (september 2014)