• Prindi

Harimine

Erinevaid multšimaterjale on palju, levinumad multšid on kile, turvas, koorelaast, hakkepuit. Multšivalik sõltub  mullast.  Raskema lõimisega mullas tekib kilemultši puhul mustikataime juurtel õhupuudus. Multši valik mõjutab ka tootmiskulusid. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile enne istandiku rajamist, teiste multšide puhul jaotuvad need järgnevatele aastatele, kuid kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed. Multšide laotamise ajad on erinevad. Orgaanilised multšid (turvas, koorelaast jne) laotatakse pärast taimede istutamist ja sünteetilised multšid (kile, peenravaip, kattekangas jne.) enne taimede istutamist. Edukaks mustikakasvatuseks on multš vajalik.

  • Mustikataimed on küllaltki niiskusnõudlikud. Multš konserveerib pinnase niiskust, takistades vee aurustumist pinnasest (10…25 % väiksem niiskuskadu).
  • Kuna Eestis ei ole veel mustikale sobivat herbitsiidi leitud, siis võimaldab multš ära hoida umbrohu kasvu, takistades umbrohu seemnete idanemist ning lämmatades juba olemasolevaid väiksemaid umbrohutaimi. Esimestel aastatel tuleb aga siiski arvestada kileaukude rohimisega. Orgaaniliste multšide puhul takistab umbrohtude kasvu küllaldase paksusega multši kiht. Seega on otstarbekas aastati multši lisada.
  • Mustikataimede juured on haprad ja suhteliselt pinnale lähedal. Multši kasutamine säilitab ühtlasema pinnatemperatuuri kevadel ja sügisel. Must kilemultš soojendab mulda ja seetõttu on noorte taimede areng kiirem kui heledate multšidega. Musta kilemultši kasutamisel on esimestel saagiaastatel ka suurem saak. Hiljem saagitase ühtlustub ja vanemas istandikus on suurema saagiga orgaanilise multšiga kasvatatavad taimed. Heledad multšid aeglustavad maa sulamist ja see põhjustab hilisemat õitsemist, mis on oluline hiliste öökülmadega kasvukohtades.
  • Orgaaniliste multšidega on võimalik mullareaktsiooni muutmine ja samal ajal lisandub ka mulda orgaanilist ainet.
  • Multši kasutamine takistab marjade määrdumist ning sellega saagi kvaliteedi langust.  Värskelt müümiseks korjatakse marjad karpidesse, millega viiakse saak ka müüki. Pestud marjad ei kõlba värskelt müügiks ja seetõttu peavad marjad olema juba korjates puhtad. Alumised oksad painduvad saagi raskuse tõttu maha ja vihma korral võivad multšita istandikes marjad määrduda.
  • Mustikataimede juurte kasvuks ja toiteelementide omastamiseks on vajalik hea õhurežiimiga kasvukeskkond. Orgaanilised multšid parandavad lagunedes pinnase struktuuri, lisades sinna ka toiteelemente. Samuti hoiab multš ära kooriku tekke pinnase pealmisele kihile, samas parandades õhustust ning vee absorbeerumist ning liikumist pinnasesse (savisel pinnasel paraneb õhustus, liivasel paraneb niiskuse säilitamine).

Poolkõrge kasvuga mustikasortide kasvatamisel on enam levinud must kilemultš turbaga segatud mullal. Järgnevalt tuuakse sellise istandiku rajamise kirjeldus. Kevadel pärast 2-3 kordset kultiveerimist ja enne kilepanekut koristatakse vajadusel kivid. Nagu eelpool märgitud, on mustikakasvatuses oluliseks mullaparandajaks turvas. Turba mulda lisamisel aetakse enne turba laotamist kultiveeritud maale vaod. Turbaga täidetakse vagu, mis jääb peenraks, kusjuures vaod on vaja täita kuhjaga. Seejärel laotatakse kile spetsiaalse kilepanekumasinaga, selleks tööks valitakse jahe ilm. Sooja päiksepaistelise ilmaga laotatud kile on veninud ja võib hiljem rebeneda. Kui istandik rajatakse tilkniisutusega, siis paigaldatakse samaaegselt ka niisutussüsteem. Hektarile kulub keskmiselt 350-400 kg 1,20 m laiust kilet. Võib kasutada ka valget kilet, kuid sel juhul on taimede algareng aeglasem. Pärast kilepanekut peavad olema moodustunud maapinnast kõrgemad - umbes 15 cm kõrgused peenrad. Vaja on arvestada sellega, et peenra kõrgus säiliks ka siis, kui peenravahedes kasutatakse koorepuru või saepuru multši. Madala peenra puhul on seisva vee tõttu tekkivate kahjustuste oht. Veel kõrgemate peenarde puhul võib meie tingimustes esineda juurte külmakahjustusi.

Istandiku rajamine mineraalmullale. Paremal on näha turbaga täidetud vaod ja edasi pärast kilepanekut.  Kilemultšiga istandik, kus kilepeenarde vahed on kaetud peene saepuruga.

                                Autor: Kadri Karp (september 2014)