• Prindi

Aedvaarikas

Vaarikas on ühe- ja kaheaastaste vartega poolpõõsas, mille juurestik paikneb suuremas osas pinna lähedal. Juurtel tekivad lisapungad, millest arenevad maa-alused võsundid, mis jäävad mulda talvituma ja tärkavad mullast järgmisel kevadel. Samuti arenevad uued võrsed juurekaela pungadest, seetõttu võib vaarikat kasvatada kilemultšiga ka põõsana. Vaarikasordid on erineva viljakandvusega. Varem levinud sortidel hakkavad vilju kandma uued võrsed alles teisel aastal ja saak valmib juulis. Taasviljuvate sortide puhul viljuvad ka 1 aasta võrsed ja teisel aastal kannavad samad varred, mis on siis juba puitunud oksad. Saagivalmimine on sellistel sortidel augustist kuni külmadeni. Eeltoodud iseärasusi on vaja arvestada ka istandiku planeerimisel.

Teise aasta okstel kandvate sortide probleemiks on talvekindlus, mis sõltub võrsete puitumisest sügisel. Sademeterikka sügise või üleväetamise korral ei lõpeta võrsed sügisel kasvu ja kahjustuvad talvel, kuna talvel algab pungades elutegevus 5oC juures ja sellega langeb oluliselt võrsete külmakindlus. Seetõttu on vaarikale ohtlikud Eestis sagedased kevad-talvised temperatuuri varieerumised. Õiealgmete moodustumise algus oleneb ilmastikust, kuid algab orienteeruvalt septembris. Diferentseerumine algab võrse tipust. Kriitiline periood on vaarikale juulikuus, kui valmib saak ja toimub aktiivne uute võrsete kasv. Sel perioodil on oluline niiskus (toitainete kättesaadavus).

Aedvaarikad kilemultšiga. Nooltega tähistatud roheline uus võrse ja pruun on viljakandev oks.

Taasviljuv vaarikas septembris

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)