• Prindi

Kasvutingimused

Vaarikas on Eestis olnud rohkem koduaiakultuur. Kasvutingimuste suhtes on vaarikas üsna nõudlik kultuur. Eesti tingimustes ei saa loota iga-aastast stabiilset saaki. Ebasoodne talvitumine võib mõnel aastal viia saagi miinimumini. Kaasajal on üha enam populaarsust võitmas taasviljuv vaarikas, mis  on levinud Euroopas, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Paljudes maades kasvatatakse seda ilmastikumõjude vähendamiseks  kiletunnelites. Kile all saab optimeerida niiskuse hulka, sügisel saab saaki kauem ja marjad ei hallita. Kunagi võib kiletunnelite kasutamine osutuda perspektiivseks ka Eestis, kuid see sõltub turu nõudlusest ja vaarikate hinnast. Samas on taasviljuva vaarika istandiku planeerimisel vaja arvestada, et peamine osa saagist valmib augusti lõpus ja septembris, mil on niisked ööd ja tihti ka jahedad niisked ilmad. Seetõttu on vaja valida koht, kus on õhku ja tuult.

Vaarikas vajab head toitaineterikast ja hea niiskusrežiimiga mulda. Maa istutuseelne umbrohutõrje on sama, mis maasikaistandiku rajamisel. Istutuseelne väetamine on soovitav teha vastavalt mullaanalüüsile. Vaarikas eelistab nõrgalt happelist mulda (pH 5,6...6,5). Happelisi muldi lubjatakse. Sobiv muld peaks I. Ruutiaineni andmetel sisaldama toiteelemente 1 kg mullas järgmiselt: K 150...300 mg; P 12...20 mg; Ca 2000-2600 mg; Mg 200...400 mg.

Toitainete omastamise seisukohalt on oluline ka toitainete vahekord mullas. Soovitav kaaliumi ja magneesiumi suhe on 1:1 ja kaaliumi-kaltsiumi suhe 1:5...10. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 2%. Madala huumusesisaldusega muldadele on vaja anda orgaanilist väetist, sõnnikut, komposti või muud. Toitainetevaesele mullale on soovitatav anda kuni 200 t/ha sõnnikut. Haljasväetis asendab kuni 45 t/ha sõnniku koguse.

Vaarikas ei talu üleujutust. Harimisjärgselt jälgitakse, et istandikku ei jääks lohkusid, kuhu lumesulamisvesi pikemaks ajaks pidama jääb.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)