• Prindi

Mesimurakas

Mesimurakas (Rubus arcticus) omab ulatuslikku levilat ainult jahedas kliimas ja on seetõttu looduses levinud ainult Soomes, Rootsis, Norras, ja Venemaa põhjaosas. Eestis on mesimurakas vähe levinud ja tuntud ning looduskaitse all. Tihti aetakse mesimurakat segi Eestis laialdaselt levinud rabamurakaga, mille puhul on aga tegemist samast murakate perekonnast pärit teise liigiga. Rahvapärane nimi soomurakas on pärit Kaansoost, kus tuntakse seda taime juba vähemalt 200 aastat ja seetõttu loetakse ka Kaansood mesimuraka püsileiukohaks.

Välimuselt ja suuruselt meenutab vili vaarikat, kuid ehituselt on murakavili, s.t. ei eraldu õiepõhjast. Valminud viljad on pruunikaspunased, kuid värvus sõltub ka kasvukohast. Päikeselises kohas saavutavad marjad sügavpunase värvuse, kuid varjulises kohas jäävad kahvatuks. Mesimuraka viljad on hinnalised alkoholitööstuse toorainena ja seetõttu on küpsusaste ja värvus olulised kvaliteedi näitajad. Viljadel on meeldiv tugev lõhn ja maitse, mis meenutab veidi ananassi.

Oluliseks kohastumiseks karmide talvedega on ainult juurestiku talvitumine, maapealne osa kuivab sügisel. Mesimuraka juur võib aastas kasvada kuni 1m. Juurtest saavad alguse lisajuured ja maapealsed võsud. Juurtel kasvama hakanud pungad kasvavad esimesel aastal maapinnani,  järgmisel suvelõitsevad ja viljuvad. Mesimurakas on isesteerilne – oma õietolmuga ei viljastu ja seetõttu on vajalik koos kasvatada mitut sorti. Peamisteks tolmeldajateks on looduses mesilased. Kuigi mesimuraka õis on atraktiivne ja lõhnav, pole ta tolmukate tiheda asetuse tõttu tolmeldajatele kõige atraktiivsem. Kui võimalik, siis valitakse teisi õitsvaid taimi. Tolmeldajate uurimisel on selgunud, mesilased armastavad lennata piki taimede rida, lähimate õite vahel, et vähem energiat raisata. Mesilaste käitumist tuleks arvestada sordivalikul istandiku planeerimisel ja taimede paigutamisel. Kui istandik asub kohas, kus looduslikud tolmeldajad puuduvad, on vajalik õitsemise ajal tuua mesipuid. Samal ajal tuleb olla hoolas ka umbrohutõrjega, sest mesilased eelistavad mesimurakale hoopis teisi taimi nagu võilill, valge ristik jne. Tolmeldajad ei lenda vihmase ja külma tuulise ilmaga, kuid liiga kuiva ja palava ilmaga ei idane õietolm. Seetõttu on istandiku asukohaks soovitatav valida tuulevarjuline koht, kus õhu suhteline niiskus säiliks kõrgemana. On selgunud, et mesimurakat on sobiv kasvatada koos teiste kultuuridega nagu aedvaarikas või astelpaju. Read suunatakse põhjast lõunasse ja erikultuuride read paigutatakse vaheldumisi. Levinud on kilemultšiga kasvatamine, sest seniste katsete tulemusena ei talu mesimurakas herbitsiide või talub neid väga halvasti. Istanduse eaks arvatakse neli saagi aastat, seejärel hakkab taimestik taanduma.

Mesimuraka õies on tolmukad tihedalt kokku kaardunud.

Mesimuraka viljad.

Vähese tolmeldamise tõttu arenevad mõne osaviljaga viljad.

Mesimurakad on alkoholitööstuse tooraineks.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)