• Prindi

Ettevalmistus

Kasvatustehnoloogiatest on levinud nii musta kui ka valge kilemultšiga kasvatamine, mis sarnaneb maasikakasvatusega. Vaatamata kilemultšile, on oluline rajamiseelne umbrohutõrje. Selleks võib kasutada eelkultuure või herbitsiididega umbrohutõrjet. Huumusvaese ja väheviljaka mulla puhul saab mullaomadusi parandada orgaanilise väetisega, mida antakse eelkultuurile. Lämmastiku küllus põhjustab tugevat vegetatiivset kasvu ja vähendab õitsemist ning saagi kvaliteeti. Kilepeenrad planeeritakse põhja-lõuna suunalised ja kuni 15 cm kõrged. Kile võib olla must, kuid on kasutatud ka valget kilet.

Põuakartlikel muldadel aitab saagikust stabiilsena hoida niisutamine. Võib kasutada vihmutus- või tilkkastmissüsteemi. Levinum on olnud tilkkastmissüsteem, kuna selle puhul saab koos kastmisveega anda ka väetiseid, mis on eriti oluline kileviljelusel, kus kasvuaegne väetamine on raskendatud. Vihmutamise eeliseks on, et seda saab kasutada ka kevadiste õitsemisaegsete öökülmade vastu.

Erinevad sordid on soovitatav istutada ühte ritta. Reas paigutatakse erinevate sortide taimed vaheldumisi, sest mesilased lendavad piki rida. Tuleb aga arvestada, et mesilased tolmeldavad õisi ainult tuulevaikse ja sooja ilmaga. Seetõttu on suurema istandiku puhul soovitatav planeerida vaarikaread vaheldumisi mesimuraka taimede ridadega. Vaarikaread annavad osalist varju palava päevaga ja jahedaga tuulevarju. Ühel korjelennul läbib mesilane umbes 1 m pikkuse peenra ala ja seetõttu on vajalik sordid istutada vaheldumisi, kui mõlemad on võrdse saagiga. Väiksema saagiga sordi puhul võib istutada kahe saagika sordi vahele ühe teise sordi taime.

Mesimurakaistandik, kus mesimuraka read on vaheldumisis vaarikaga.

Kilemultšiga mesimuraka taimede peenar. 

Mesilased on olulised mesimuraka tolmeldajad.

Multšiks sobib ka valge kile.

 

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (sügis 2014)