• Prindi

Liblikõielised heintaimed

Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste hein on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini, kaltsiumi- ja fosforisooli ning vitamiine. Liblikõielisi heintaimi kasvatatakse kõige rohkem põldheinas (lisaks punasele ristikule võetakse seemnesegusse kõrrelised heintaimed nagu põld timut, harilik aruhein, karjamaa raihein jt), tavaliselt 30-50% seemnesegust. Suur osatähtsus on liblikõielistel ka lühiajaliste niitude segudes. Pikema kestusega niitudele ja karjamaadele külvatakse vähem – 15-25%, ülejäänud osa langeb kõrreliste heintaimede arvele. Looduslikel rohumaadel harilikult peamassi ei moodusta. Nad esinevad küll sageli, kuid enamasti üksikute eksemplaridena ja laiguti.

Mitmeaastastest liblikõielistest heintaimedest kasvatatakse meil punast, roosat ja valget ristikut, hübriid ja sirplutserni ning viimasel ajal ka ida-kitsehernest ja harilikku nõiahammast, ülejäänud liigid on levinud rohkem looduslikel rohumaadel nagu harilik- ja aedhiirehernes, humal-lutsern, aas-seahernes.

Liblikõielistel heintaimedel on enamasti arenenud sammasjas peajuur, millest lähtuvad tugevad külgjuured, mis omakorda harunevad niitjateks juurteks. Liblikõieliste juured tungivad üldiselt sügavamale mulda kui kõrreliste heintaimede juured, kuid liikide vahel esineb selles osas suuri erinevusi.

Lehed on liblikõielistel heintaimedel liitlehed, mis koosnevad väiksematest osadest lehekestest. Lehekeste arvu ja asetuse järgi võib liitleht olla kahetine (aasseahernes), kolmetine (ristikud ja lutsernid), viietine (nõiahammas), paarissulgas (hiirehernes) ja paaritusulgjas (esparsetil). Õied on liblikõielistel heintaimedel koondunud õisikusse. Õisik on kas nutt (ristik), kobar (enamikel) või sarikas (nõiahambal). Vili on ühe või mitmeseemneline kaun, mis on liikide järgi erineva kuju, suuruse, värvuse, karvasuse ja seemnete arvuga.

Liblikõielised heintaimed püsivad ja levivad nii vegetatiivselt kui ka seemnete abil. Võrsumislaadi järgi jaotatakse mitmeaastased liblikõielised heintaimed:

  • puhmikulised, mille juurekaelast arenevad vastavalt kasvutingimustele rohkem või vähem võrseid, vegetatiivselt nad ei paljune ega levi (punane ja  roosa ristik, harilik- ja hübriidlutsern, harilik nõiahammas);
  • maapealsete võsunditega taimed, mille varred on roomavad, sõlmekohtadest juurduvad, taimed levivad vegetatiivselt (valge ristik);
  • maa-aluste võsunditega taimed, mis vegetatiivselt levivad maa-aluste võsundite abil (aasseahernes);
  • juurvõrselised, mille juureharudel võivad tekkida pungad ja nendest maapealsed võrsed (sirplutsern, juurevõrseline hübriidlutsern).

Enamik liblikõielisi heintaimi areneb suvitaimetüübiliselt, s.o. võrsed arenevad külviaastal pikkvõrseteks ning hakkavad õitsema, kui külv on varajane ja katteviljata. Nii arenevad lutsern, varane punane ristik, roosa ristik ja nõiahammas. Talitaimetüübiliselt arenevad hiline punane ristik ja esparset. Nende võrsed peavad lühivõrsena läbima pikema perioodi madalas temperatuuris, mistõttu nad külviaastal pikkvõrseteks ei arene.

Mügarbakterid
Liblikõielistel heintaimedel, nagu kõigile liblikõielistele on iseloomulik sümbioos taimejuurtel mügaraid moodustavate õhulämmastikku siduvate bakteritega. Kui juuremügarad on olemas, siis on liblikõielised heintaimed mulla lämmastikust sõltumatud ega vaja lämmastikväetist. Arenemiseks vajavad mügarbakterid:

  • neutraalset või aluselist mullareaktsiooni;
  • õhu juurdepääsu mulda, sest mügarbakterid on aeroobsed;
  • liigniiskuse puudumist;
  • mullas peab olema küllaldaselt fosforit, kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi. Väga suure tähtsusega on mikroelementidest molübdeen ja boor.

Liblikõieliste heintaimede puuduseks on suhteliselt väike talvekindlus. Liblikõielised hävivad talvel peamiselt pinnavee ja jäätumise tagajärjel. Pikaajalist vee ja jää all olemist ei kannata ükski liblikõieliste heintaimede liik. Vett halvasti läbilaskvatel muldadel hävivad lutsernid mõne aastaga, ristikud on veidi vastupidavamad. Tugevasti kahjustab liblikõielisi heintaimi kevadiste hiliste külmadega kaasnev välja kerkimine. Eriti tundlikud on noored, eelmisel aastal külvatud taimed vett halvasti läbilaskvatel muldadel.

Liblikõielistel heintaimedel on tunduvalt rohkem kahjureid kui kõrrelistel, kusjuures kahjustused on suuremad, kui liblikõielised järgnevad külvikorras üksteisele lühikese vaheaja järel. Liblikõieliste heintaimede kestust mõjutavad tugevasti kasvutingimused ja agrotehnika. Mulla liigne või vähene niiskus, liigile mittevastav reaktsioon, toitainete vähesus mullas, vead kasutusviisis, eriti liiga sagedane kärpimine või sügisel ebaõigel ajal niitmine jt. teguridvõivad kasutuskestust lühendada. Liblikõielised heintaimed on suurema veetarbega kui kõrrelised, mistõttu levivad nad niisutatavatel rohumaadel taimikus ulatuslikumalt ja püsivad kauem kui niisutamata rohumaadel. See loob soodsamad tingimused niisutatavate rohumaade lämmastikutarbe katmiseks liblikõieliste heintaimede poolt kogutud lämmastikuga.

Erinevalt kõrrelistele reageerivad liblikõielised heintaimed kevadel esimesele niitmisajale. Punasel ja roosal ristikul vähendab niitmise hilinemine alates õitsemise algusest tunduvalt taimede eluiga. Kõige kahjulikum aga on nende kestusele ja järgmise aasta saagile seemnete valmimine. Lutsernil on vastupidi: varajane niitmine enne õitsemise algust vähendab kestust ja järgmise aasta saaki. Kõige jõulisem on lutserni arenemine järgmisel aastal, kui eelmisel lasti seeme valmida.

Liblikõieliste heintaimede saagikus oleneb taimeliigist ja kasvutingimustest, eriti mullastiku sobivusest taimeliigile ja agrotehnikast. Meil kasvatatavad liblikõielised heintaimed reastuvad saagi suuruse järgi: hübriid lutsern, punane ristik, roosa ristik, sirplutsern, valge ristik. Liblikõieliste heintaimede toorproteiinisisaldus kuivaines on 15-25%, samal väetusfoonil kasvavatel kõrrelistel 10-15%.

Söödaväärtuselt võib meil kasvatatavad liblikõielised heintaimed õitsemise algul reastada järgmiselt: valge ristik, lutsern, punane varane ristik, punane hiline ristik, roosa ristik.

Liblikõieliste seemned idanevad ebaühtlaselt, sest seemnekesta paksus ja ehitus on erinevad. Seemnete hulgas leidub rohkesti kõvu seemneid, mille kest seemnete valmimisel vett läbi ei lase ja mis idanevad pärast kauaaegset mullas seismist. Kasvu kõrguse järgi on tüüpiline alusheintaim valge ristik, teised on pealisheinad.

Intensiivse rohumaaviljeluse tingimustes (2...4-niiteline kasutamine, vihmutamine ja mõõdukad PK-väetise normid) ei jää liblikõieliste rikaste rohumaade saagitase oluliselt väiksemaks kõrrelistest, mida väetatakse suurte mineraallämmastiku annustega. Liblikõieliste ülekaalu tagamiseks taimikus tuleb neid seemnesegusse võtta vastavalt täiskülvimäärale ning kaasliikidena on soovitav külvata kõrrelistest timutit, harilikku aruheina, karjamaa-raiheina ja aasnurmikat.

Seemnekasvatus ja seda mõjutavad tegurid
Liblikõielised heintaimed on putukatolmlejad, mistõttu nende seemnesaak on harilikult ebakindlam ja väiksem kui tuultolmlejatel mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel. Seemnesaak oleneb tolmeldavate putukate, eriti mesilaste ja kimalaste rohkusest seemnepõllu läheduses, järelikult ristikuseemne kasin saak on tingitud esmajoones puudulikust tolmeldamisest ja väga suurtest seemnekadudest koristamisel. Vähese seemnesaagi üheks põhjuseks on olnud jahedad, tuulised ja sajused ilmad ristiku õitsemise ajal, mis takistavad õite tolmeldamist. Isegi soodsatel koristusaastatel saadakse paremal juhul vaid 60% bioloogilisest seemnesaagist. Ristikuseemne kasvatamiseks valitakse võrdlemisi tasased või nõrgalt veerjad põllud. Varajase ristiku seemne saagi tõstva ja seemne valmivuse ühtlustamise võttena kasutatakse eelniitmist nuttide tekkimise ajal. Liblikõieliste heintaimede seemnesaagid on üldiselt madalad (ristikutel keskmiselt 0,6...0,9 ts ha). Õige agrotehnika kasutamise ja tolmeldamise korral võib kõigi ristikuliikide seemnesaak ületada 2 ts ha-1. Ristiku bioloogilise seemnesaagi suurendamiseks võib kasutada oskuslikult dresseeritud mesilaste viimist seemnepõldudele. Samuti lubjata tolmpõlevkivituhaga ja kasutada boorväetisi ristikuseemne põldudel. Kõige tõhusam võte seemnesaagi suurendamiseks on seemnepõllu õigel ajal koristamine.

Autorid: Argaadi Parol ja Indrek Keres (september 2014)