• Prindi

Enamlevinud liblikõieliste heintaimede liigid

 

Siin lehel tutvustatakse järgmisi liblikõieliste heintaimi: 

Punane ristik (Trifolium pratense) on püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkuste vartega puhmikuline niidutüübiline liblikõieline  heintaim. Iseloomulik tunnus punase ristiku lehel on valge V-kujuline märgis, mis taime närbudes kaob. Leht on karvane ja lehe alumine külg ei läigi. Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni.

Läbilöövus segudes esimesel kasutusaastal on tugev. Punane ristik on hästi söödav ja kõrge toiteväärtusega. Punase ristiku saagi kvaliteet ei lange saagikoristuse hilinemisel nii kiiresti kui teistel liblikõielistel heintaimedel. Parim koristusaeg on peale esimese õie puhkemist kuni 20% õitsemiseni.

Punase ristiku sordid jagunevad  - varajasteks  ja hilisteks ning di- ja tetraploidesteks sortideks.  Eestis kasvatatakse kaht tüüpi punast ristikut: hilist ja varajast. Punane ristik on lühiajalise kasutuskestusega. Talub hästi kattevilja. Põldheinas ja lühiajalisel niidul on hea saagivõimega. Ädalasaak sõltub suuresti sademetest. Sobivad soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmullad, saviliiv-, liivsavi- ja savimullad ning halvasti lagunevad turvasmullad. Ei sobi õhukesed rähkmullad ja pikaajaliselt üleujutatavad lammimullad, samuti happelised liivmullad ja hästi lagunenud turvasmullad.

Hiline punane ristik õitseb juuni viimasest nädalast kuni juuli teise dekaadi lõpuni, varajane punane ristik juuni keskpaigast kuni juuli esimese dekaadi lõpuni. Hilise punase ristiku seeme valmib alates augusti teisest poolest, varajase punase ristiku oma augusti esimesel poolel. Varajane punane ristik erineb hilisest esmajoones kiire kasvu poolest. Katteviljata külvi korral moodustab varajane ristik esimesel eluaastal massiliselt varsi ja õisi, samuti kattevilja alla külvatult. Nii võib varajane ristik anda esimesel aastal juba 10 t haljasmassi. Hiline punane ristik on suurema võrsumisvõimega, varte arv suurem ja need on pikemad ja rohkem harunenud, mistõttu hilise ristiku saak on harilikult suurem, võrreldes varajasega. Varajane punane ristik on veidi põuakindlam kui hiline, sest ta areneb kevadel varem ja tarbib seega paremini kevadist mullavett. Pikemavarreline hiline punane ristik lamandub lopsaka kasvu korral kergemini, kusjuures söödaväärtus alaneb (alumiste lehtede varisemise ja mädanemise tõttu) ja mehhaniseeritud koristamine raskeneb. Põllumajanduses kasutatavatest liblikõielistest kõigub punase ristiku poolt seotud lämmastiku kogus tavaliselt 60-120 kg vahel.

Punase ristiku külvisenorm puhaskülvis on 15 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 205’, ’Jõgeva 433’, ’Varte’, ’Ilte’.

Roosa ristik (Trifolium hybridum) on tõusvate ja punasest ristikust enamasti lühemate vartega puhmikuline pealishein. Roosa ristiku tunneb ära karvutu ja mitte läikiva lehe järgi. V-kujuline märgis lehel puudub.

Roosa ristik on samuti lühiajalise kasutuskestusega (kuni 4 aastat), hea saagiga esimesel kasutusaastal. Läbilöövus segukülvides on esimesel kasutusaastal tugev. Talub kattevilja. Roosa ristik õitseb juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Seeme valmib augusti esimesel ja teisel dekaadil. Punasest ristikust on ta halvema söödavusega (taimed mõrkja maitsega)  ja madalama toiteväärtusega. Kuid segudes söödavus paraneb. Roosa ristik on hea meetaim. Meetootmise seisukohalt ei ole soovitav roosat ristikut kasvatada lähestikku valge ristiku seemnepõlluga, sest mesilane eelistab siiski viimast.

Roosale ristikule sobivad ajutiselt liigniisked ja soodsa niiskusrežiimiga ja halvasti lagunenud turvasmullad. Niiskematel aastatel taimik lamandub kergesti. Roosa ristik lepib ka happelisema mullaga, kasvades rahuldavalt ka vee pH 4-5 juures.

Ädalakasv on aeglasem kui punasel ristikul, kuid see sõltub suuresti ka esmakoristuse ajast. Varane, õienuttide moodustumise faasis ja tavalisest pisut kõrgem esimene niide soodustab ädalakasvu.

Roosa ristiku külvisenorm puhaskülvis on 9 kg/ha.

Eesti sordid: ’Jõgeva 2’.

Valge ristik (Trifolium repens) on pikkade, maapinnal lamavate, sõlmedest juurduvate vartega, lühikese sammasjuurega, rohkete lisajuurtega,  5-30 cm kõrgune alushein. Valge ristiku leht on ilma karvadeta ning lehe alumine külg läigib. Lehekestel on valge märgis.

Valge ristiku läbilöövus segudes on esimesel aastal väike, kuid soodsamates (niiskus) tingimustes levib ja püsib rohukamarates aastakümneid. Hea saagivõimega ainult karjamaadel, kuna mullapinnal roomavate varte tõttu võtavad saagi moodustamisest osa vaid lehed. Valge ristiku saak koosneb seega ainult kõrge toiteväärtusega lehtedest ning õienuttidest. Püstise taimiku kvaliteet ei lange järsult ka koristamisega (karjatamisega) hilinemisel. Valge ristik on väga hea söödavusega ja väga kõrge toiteväärtusega. Õhulämmastiku hea sidumisvõime tõttu vähendab lämmastikväetiste vajadust, parandab mullaviljakust, parandab saagi kvaliteeti.

Kasutatakse ka murude seemnesegudes. Taim on väga valgusenõudlik ega talu seepärast kattevilja ega kõrget rohtu.

Valge ristik eelistab soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmuldi, saviliiv-, liivsavi ja savimuldi ning halvasti lagunenud turvasmuldi. Ei sobi pikaajalise üleujutusega lammimullad, hästi lagunenud turvasmullad, kuivad õhukesed rähkmullad ja happelised, huumusvaesed kuivad liivmullad. Valge ristiku algarenemine on aeglane. Kasutusaastatel hakkab kevadel vara kasvama. Õitseb juuni esimese dekaadi keskpaigast kuni juuli keskpaigani. Seeme valmib alates juuli lõpust augusti teise poole alguseni.

Valge ristiku külvisenorm puhaskülvis on 12 kg/ha.

Eestis aretatud sordid: ’Jõgeva 4’, ’Tooma’.

Hübriidlutsern (Medicago varia) on puhmikuline pealishein. Õie värvuse järgi eristatakse sinist, kirjut ja kollast hübriidlutserni.

Hübriidlutserni läbilöövus segudes on esimestel aastatel keskmine kuni tugev. Kattevilja talub halvemini kui punane ja roosa ristik. Taim on hea saagivõimega niitmisel kasutamisel. Sobivas kasvukohas ületab ta saagivõimelt, niidete arvult ja kasutuskestuselt punast ristikut. Kohalikud sordid on vastupidavamad, kuid niidete arv jääb väiksemaks kui välismaa sortidel. Karjatamisel peavad vastu ainult karjamaatüübilised  hübriidlutserni sordid.  Söödavus on hea ja toiteväärtus kõrge.

Hübriidlutsern on põuakindel, kuid alles teisel kasutusaastal. Talle sobivad ainult mittehappelised ja lubjatud mullad. Eelistab kuivavõitu või soodsa niiskusrežiimiga keskmise sügavusega rähkmuldi ning saviliiv- ja liivsavimuldi. Ei sobi turvas-, savi- ning liivmullad ja üleujutatavad lammimullad.

Hübriidlutserni külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha.

Eesti sordid: ’Karlu’, ’Juurlu’.

Ida-kitsehernes (galeega, Galega orientalis) on mitmeaastane sammasjuureline, püstiste, õõnsate, ülaosas hargnevate kuni 200 cm kõrguste vartega pealishein. Lehed paaritusulgjad. Õisik sinakasvioletsete kuni valgete õitega hõre kobar.

Ida-kitsehernes areneb külviaastal aeglaselt. Kasutusaastal väga kiire arenguga liblikõieline, mis hakkab õitsema juba mai lõpul - juuni algul. Toiteväärtus on taimiku õigeaegse (varase) koristamise korral kõrge, söödavus keskmine. Söödavust vähendavad ida-kitseherne jämedad, kiiresti puituvad varred. Taim talub hästi suvist põuda ja talvekülma. Väljaarenenud tugeva juurekavaga taimik talub vegetatsiooniperioodil kahekordset niitmist ja ühekordset ekstreemset tugevat karjatamist juhul, kui teised rohumaad ei anna ädalasaaki. Väga pika kasutuskestusega.

Erinevalt teistest liblikõielistest heintaimedest ei muutu tema lehed kuivatamisel hapraks ega varise.

Ida-kitseherne külvisenorm puhaskülvis on 20 kg/ha.

Eesti sort: ’Gale’.

Harilik nõiahammas (Lotus corniculatus) on Eestis peamiselt looduslikel rohumaadel esinev pika kasutuseaga puhmikuline alushein. Kultuuris kasvatatakse ka erinevaid välismaasorte.   Õied kollased või oranžid, taimed õitsevad juba juuni keskel. Karjamaataimena väheneb rohu söödavus peale õitsemist. Ädal läheb suhteliselt kiiresti õitsema, enne kui kaasliigid jõuavad kasvada karjatamiseks sobivasse arengufaasi.   

Sammasjuur hargneb ja ulatub kuni 150 cm sügavuseni. Taim on talvekülmale ja jäätumisele vastupidav.

Võrreldes teiste eelkirjeldatud liblikõieliste heintaimedega on harilikul nõiahambal viis eelist:

  1. varred ei puitu kiiresti, mistõttu ka koristamisega hilinedes sööda kvaliteet järsult ei alane;
  2. liigi proteiin lõhustub vatsa mikroobide toimel aeglaselt, mistõttu mäletsejalised tarbivad saagis sisalduvat proteiini paremini;
  3. taimelehed kuivatamisel ei varise kergesti;
  4. ainukesena liblikõielistest heintaimedest sisaldab harilik nõiahammas tanniini ja seetõttu ei tekita loomadele puhitusi;
  5. kahjustub vähem taimehaigustest - ja kahjuritest.

Taim kasutab kevadise kasvu alustamisel juurtesse kogutud varuaineid. Erinevalt teistest liblikõielistest ei taasta ta neid varusid enne suve lõppu. Vahepealne ädalakasv toimub ainult fotosünteesi käigus saadud ainete arvelt. Seetõttu ei tohi taimikut liiga tihti karjatada, muidu võib tekkida taimiku hõrenemine.

Harliku nõiahamba külvisenorm puhaskülvis on 10-12 kg/ha.

Autorid: Argaadi Parol ja Indrek Keres (september 2014)