• Prindi

Haigused liblikõielistel heintaimedel

Külvikordade küllastamine sama kultuuriga ja ühtede samade agrotehniliste võtete rakendamine viib mulla mikrobioloogiliste ja füüsikalis-keemiliste omaduste muutustele ja haigustekitajate kuhjumisele mulda. Liblikõieliste heintaimede kasvatamine kas  heinaks, siloks või haljasväetiseks parandab tunduvalt põldude fütosanitaarset olukorda. Samas haigestuvad liblikõielised heintaimed mitmesugustesse haigustesse, mis vähendavad haljasmassi, takistavad seemnete moodustumist ning muudavad taimed loomasöödana väheväärtuslikuks, kui mitte lausa mürgiseks. Keemilist tõrjet saab teha ainult seemnepõldudel, põldudel tuleb rakendada agrotehnilisi abinõusid.

Liblikõieliste heintaimede seenhaigustest on meie tingimustes enamlevinud roosted, jahukasted, ebajahukasted, varrepõletik, lehevarisemistõbi (pruunlaiksus) ning ristiku - musttäpptõbi.

Roostet tekitab punasel ristikul Uromyces fallens, rootsi ja roomaval ristikul U. trifolii - repentis, lutsernil U. striatus. Ristikuroostel arenevad kõik eosjärgud  ristikuliikidel, lutsernirooste vaheperemeheks on piimalille liigid (Euphorbia sp.).

Roosted tunneb hästi ära selle järgi, et nakatunud lehtedel, harvem leherootsudel või vartel tekivad esmalt oranzid suvieospustulid, mis on epidermi kergitanud ja lehe pinna kühmuliseks muutnud. Hiljem arenevad samal mütseelil tumepruunid talieospustulid, mis on samuti reljeefsed. Haigete taimede assimilatsioon väheneb, kuid transpiratsioon suureneb; taimedes tekivad loomadele kahjulikud ühendid.

Liblikõieliste jahukastet tekitab eri peremeestaimedel Erysiphe trifolii. Lehtedel ja leherootsudel tekib valge jahu - või  ämblikuvõrgutaoline kirme. Lehe enda värvus ei muutu, lisandub vaid seene kirme. Kasvuaja lõpuks arenevad kirmes mustad täpikujulised seene viljakehad (kleistokarbid), milles pärast talvitumist arenevad kotteosed. Seen võib talvituda ka mütseelina (niidistikuna) taimedel. Kotteosed nakatavad kevadel uusi taimi, millel areneb mütseel lülieostega. Enam haigestuvad seemnepõllud ja ädal, eriti pärast kuivaperioode. Seemne - ja heinasaak võib langeda 20 - 30%. Haiguse levimise takistamiseks  tuleb taimik  söödaks koristada võimalikult vara.

Liblikõieliste ebajahukastet tekitavad mitmesugused seenetaolised protistid perekonnast Peronospora. Kahjustuvad ristikud, mesikad, lutsernid, eriti humallutsern. Lehtede ülaküljel tekivad kahvatud laigud, mille kohal lehe alaküljel areneb hall lülieoskandjatest koosnev paks viltjas  kirme. Hajusnakkuse korral kogu taim deformeerub, muutub kääbusjaks ja kõverdunuks ning on üleni halli kirmega kaetud. Seen talvitub peamiselt mütseelina (niidistikuna) talvituvate taimede pungades, munaseostena taimejäänustel ja nakatunud seemnetel. Suvel levib lülieostega, mida levitavad vihmapiisad ja tuul. Haigus areneb soojal niiskel suvel liigniisketel põldudel. Lisaks saagikaole halveneb rohusööda kvaliteet ja väheneb seemnete idanevus.

Tumedaid laike liblikõieliste lehtedel põhjustavad peamiselt liblikõieliste laikpõletik (tekitajaks seen Leptotrochila medicaginis) ja liblikõieliste pruunlaiksus (tekitajateks seened Pseudopeziza trifolii, P. medicaginis).

Laikpõletiku korral tekivad lehtedele pruunikad laigud, millel on kontsentrilised ringid. Hiljem arenevad laikudel kerakujulised pükniidid lülieostega. Nakatuvad ka kaunad, seemned ja tõusmed. Mõnikord esineb haigus juurekaela kahjustusena. Enim nakatuvad punase ristiku seemnepõllud. Seemnesaak on väike, seemned kõlujad ja halva idanevusega.

Lutsernil on laikpõletiku tekitaja tõrje seemnepõldudel kohustuslik, sest lutserni - laikpõletiku tekitaja kuulub eriti ohtlike ja raskelt tõrjutavate haiguste hulka.

Liblikõieliste pruunlaiksus (lehevarisemistõbi) tabab eriti ristikuid ja lutserne. Lehtedel tekivad pruunikasmustad laigud, mille serv näib rebenenuna. Kui laike on palju, varisevad lehed varakult. Laikude alaküljel on üksikult või rühmiti seene viljakehad (lehtereoslad), millena seen talvitub. Seen võib säiluda ka eostena seemnetel. Enam nakatuvad vanemad põllud suure niiskuse korral. Saak väheneb, seemnesaak võib langeda 50%.

Ristiku musttäpptõbe tekitab seen Cymadothea trifolii, mis kahjustab kõiki ristikuliike lülieosjärguna. Haigete taimede lehtede alaküljel arenevad mustad laigud lülieostega. Enam nakatuvad roosa ja valge ristik ning ädal. Tabatud taimed muutuvad kariloomadele mürgiseks. Seen talvitub varisenud lehtedel. Tõrjeks pritsida samade vahenditega kui pruunlaiksuse korral.

Ristiku-varrepõletikku e. antraknoosi tekitab seen Aureobasidium caulivorum (sün. Kabatiella caulivora). Varasel nakatumisel tõusmed hävivad. Hilisemal nakatumisel arenevad peamiselt vartel ja leherootsudel tumedad laigud, mis kujunevad haavanditeks. Laikude kohalt varred ja lehed murduvad. Põld pruunistub ja jätab kõrbenud mulje.  Seen säilub seemnetel ja taimejäänustel ning nakatunud taimedel. Haigus areneb kogu kasvuaja jooksul, eriti punasel ristikul teisel ja kolmandal kasvuaastal ning ädalal. Tugeval nakatumisel seemnesaak langeb kuni 60% ning halveneb nende kvaliteet. Varrepõletik kuulub ohtlike ja raskesti tõrjutavate haiguste hulka.

Ristikuvähki tekitab seen Sclerotinia trifoliorum, mis lisaks ristikutele nakatab ka lutserne, mesikaid ja umbrohte (piimohakat, võilille, vesiheina, hiirekõrva jt.). Sügisel tekivad lehtedele väikesed pruunid laigud. Kevadel on taime maapealne osa pruunistunud ja üleskerkinud, juurekael mädanenud. Juurekaela sees ja ümber arenevad 2-12 mm suurused seenemügarad (sklerootsiumid). Haigus areneb põllul koldeliselt, eriti liigniisketel  happelistel muldadel pehme talve järel. Enam haigestuvad introdutseeritud sordid.

Liblikõieliste tõusmepõletikku ja juuremädanikku (närbumistõbe) saab väliselt eristada põhiliselt taime arengufaasi järgi. Lutserni-tõusmepõletikku tekitavad mitmesugused seened; selle haiguse kompleksi kuuluvad Phytium debaryanum, Rhizoctonia sp., Alternaria sp.

Lutserni tõusmejärgus võib hävida 50% taimedest. Tõusmed pruunistuvad ja mädanevad, taimed lamanduvad ja surevad. Haigestumist soodustab happeline muld.

Et haigustekitaja satub põllule seemnetega, on oluline seemnete puhtimine. Samad seeneliigid tekitavad tõusmepõletikku ka köögiviljadel ja talvituvad mullas, seepärast pole haiguse esinemise korral soovitav rajada lutsernipõldu köögiviljapõllu järele.

Liblikõieliste juuremädanikku (fusarioosi) tekitavad mitmed seened perekonnast Fusarium. Haigus esineb peamiselt ristikul ja lutsernil, kusjuures haigestuvad nii idandid, tõusmed kui ka täiskasvanud taimed. Idandid hukkuvad, tõusmed koltuvad, juurekael peeneneb. Täiskasvanud taimede varre alaosa mädaneb, mistõttu taim närbub. Ülemised lehed on kollakad, alumised lillakad või punakad. Kasv kängub. Juurekaela ristlõikes on näha pruunistunud juhtkimbud. Niiske ilmaga on kahjustatud varreosal näha valkjas või roosakas hallitusetaoline seeneniidistkust moodustunud kirme. Haigestumist soodustavad ebasoodsad talvitumistingimused, kahjurite ja viirushaiguste esinemine ning kaaliumipuudus. Seemnesaak väheneb ja halvenevad selle külviomadused.

Haiguste agrotehniline tõrje
Liblikõieliste heintaimede haiguste tõrjel on nagu ka kõrsheinte haiguste tõrjelgi profülaktikal suur tähtsus. Heinapõld tuleb rajada umbrohuvabale maale ja tuleb silmas pidada kultuuride järgnevust, et eelviljaks poleks olnud samadesse haigustesse nakatunud kultuur.

Seemnepõllud peavad asuma tootmispõldudest kaugemal, et vähendada tuulega levivate eoste seemnepõllule sattumise ohtu.

Seemneid tuleb puhastada, sorteerida, õhustada ja soojendada ning puhtida Benlatega 3 kg/t, lisades mikroelemente.

Külvata optimaalsel ajal ja konditsionaalse seemnega, et taimed kasvaksid ja areneksid kiiresti. Kindlustada õige väetamisega taimede kiire algareng, et nad läbiksid mõnele haigusele vastuvõtliku faasi kiiresti.

Tuleb kasutada meie kliimatingimustes sobivaid kohalikke haiguskindlaid sorte, mida tuleb aegajalt vahetada, et takistada patogeensete seente kiire muutlikkuse tõttu tekkivaid uusi vorme välja kujunemast ja levimast.

Heinaks, siloks või haljasväetiseks külvata taimi sortide või liikide segus, mis võrreldes puhaskülviga nakatuvad märksa vähem mitmesugustesse haigustesse.

Põllud ja põllupeenrad tuleb hoida umbrohuvabad, sest need on taimehaiguste looduslikuks koldeks. Õigeaegne ja sage niitmine vähendab paljude seenhaiguste tekkimise ja levimise võimalusi.

Keemilist tõrjet võib teha ainult seemnepõldudel. Tugevasti nakatunud põlde seemnepõldudena kasutada ei tohi. Et enam haigestuvad vanemate kasutusaastate põllud, tuleb seemned koristada noorematelt põldudelt ja tugevast nakatunud põllud künda ümber.

Autor: A.-L. Sõmermaa (september 2014)