• Prindi

Karjamaade hooldamine

Karjatamine mõjutab taimikut nii positiivselt kui ka negatiivselt. Ebasoodsaks mõjuks võib lugeda seda, et osa rohust jääb alati söömata. See osa on - väheväärtuslikud taimed (umbrohud) ja ülekasvanud kultuurliigid. Karjatamise käigus loomade poolt toimuv taimede valik soodustab umbrohtude levikut ja vähesöödavatel kultuurliikidel generatiivorganite moodustamist. Selle tulemusena väheneb söödava rohu osa ja kultuurliikidel aeglustub ädalakasv.

Söömata jäänud rohu hulk sõltub karjatamise korraldamisest ja karjatamisringist. Õigel karjatamisel moodustab söömata jäänud rohu osatähtsus 15...25% saagist. Üksikute karjatamisringide ajal võib see kogus oluliselt suureneda, eriti kui karjatamisel tehakse vigu. Kevadise karjatamise hilinemisega kasvab karjamaarohi üle ja rohutagavara haljasmassi saak moodustab 12...20 t/ha, seega söövad loomad seda halvasti. Selleks ajaks on kõrrelised jõudnud loomise faasi ning rohu söödavus on halb. Sellisest rohust söövad loomad heal juhul ära vaid 50%, s.o. poole saagist tallavad maha, määrivad ning see jääb kasutamata. Sellist rohtu on väga halb niita. Rohul tuleb lasta 2...3 päeva niitmata seista, et ta saaks üles kerkida. Päris püsti loomade poolt tallatud rohi ei tõuse, kuid nooremad võrsed kergitavad maapinna lähedal mõnevõrra rohtu. Sügise poole rohukasv aeglustub, enamik kõrrelisi ei moodusta enam generatiivvõrseid ja järelniitmise vajadus väheneb.

Kõrgesaagilisi karjamaid oleks vaja järelniita vähemalt 2 korda suve jooksul. Esimene ja kõige vajalikum niitmine tuleb teha teise karjatamisringi järel. Teist korda tuleb karjamaid niita augustis-septembris. Kui esimese niitmisega takistatakse umbrohtude levimist ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist, siis teise niitmisega hävitatakse põhiliselt umbrohtusid ja niidetakse ära roojahunnikutele kasvama jäänud rohi, mis on hiirtele pesapaigaks. Sügisene paljaks söödetud karjamaa, kust paistavad kaugele pruunid kärnoblikad, äraõitsenud ohakad, luhtkastevarred ja teised umbrohud, jätab lohaka mulje.

Niitmise kõrgus võib karjamaal olla 7...10 cm. Kõrgema niitmise korral tema efektiivsus väheneb, sest ei niideta ära madalamaid umbrohtusid. Luht-kastevarre rohkel esinemisel pole õige niita madalalt, sest tema tihedat puhmikut ei läbista isegi rootorniiduk. Vikat haarab vaid puhma esimese serva, seejärel libiseb sellest üle ning kõrred jäävadki kasvama (levik toimub seemnetega). Niita tuleks kõrgemalt kui on lehtede puhmas, et kõrred saaksid kärbitud.

Järelniidu heina ära ei koristata, see kuivab karjamaal järgmiseks karjatamisringiks ning loomad söövad selle meelsasti ära.

Sõltuvalt umbrohtude esinemisest võib niitmise aega ka muuta. Hariliku kollaka (esimestel kasutusaastatel) esinemisel tuleb niita I karjatamisringi ajal mai lõpus. See liik levib siis, kui karjamaa rajatakse uuesti vana rohumaa ümberkünni järel. Hiliste umbrohtude (teeleht, seanupp, ohakad) rohkel esinemisel tuleb niita 3(4) karjatusringi ajal nii, et need liigid ei saaks seemet anda.

Tugevasti mõjutab rohukamarat roojahunnikute esinemine karjamaal. Nende ümber jääb osa rohtu söömata. Rooja all võivad heintaimed hukkuda ning nende asemele tulevad kas roojas või mullas leiduvatest seemnetest umbrohud. Intensiivse karjatamise korral, kui puudub hooldamine, võib karjamaa pinnast 15...20% jääda rammutukkade alla ning osutuda seega mittekasutatavaks pinnaks. Järelikult on teiseks oluliseks hooldustööks roojahunnikute laotamine, et vältida rammutukkade teket.

Toitainete tagastamist karjamaale loomade väljaheidetega peetakse mullaviljakuse parandamise seisukohalt soodsaks nähtuseks. Halb on see, et toitained paigutuvad ebaühtlaselt. Rooja laotamine ühtlustab toitainete jaotust karjamaa pinnale ning väldib rammutukkade teket.

Karjamaal võib äestada vaid karjamaaäkkega, mis ei vigasta oluliselt rohukamarat. Eriti oluline on sellega arvestada valge ristiku ja alusheinte karjamaadel, kus äestamine vigastab valge ristiku roomavaid varsi, kiskudes neid juurdunud kohtadest üles.

Karjamaid kahjustavad sageli ka mutid, kes armastavad rohkete juurtega orgaanilise aine rikkaid muldi. Seega on karjamaa muttidele igati sobivaks elupaigaks. Headel karjamaadel võib hektari kohta tulla tuhat või enamgi mutimullahunnikut. Kui neid laiali ei aeta, kamarduvad nad samal vegetatsiooniperioodil ning karjamaa muutub mätlikuks. Ebatasane pind aga takistab karjamaadel igasuguse tehnikaga töötamist. Mutimullahunnikute laotamine on mittereeglipärane töö, mida tehakse vastavalt vajadusele. Enamasti tuleks seda teha kevadel, kuid vajadusel korduvalt ka suvel.

Kevadisel äestamisel on mitmekülgne tähendus. Lisaks mutimullahunnikute laotamisele eemaldatakse sellega ka kulu. Eriti vajalik on see siis, kui sügisel on karjamaa järelniit jäänud tegemata. Üleskergitatud kulu kuivab ja laguneb kiiremini. Väga vajalik on äestamine sügisel sõnnikut saanud karjamaadel, et sõnniku jäänused kiiremini kõduneksid.

Karjamaid rullitakse pinna tasandamiseks. Eriti vajalik on see turvasmuldadel, kus talvel esineb külmakergitusi. Selle hooldusvõtte tulemusena tiheneb pindmine mullakiht, paranevad selle niiskustingimused ja üleskerkinud taimed vajutatakse mulda tagasi. Mineraalmullal on rullimine vähem vajalik, küll aga surub väikesed kivid pinnasesse soodustades sellega tingimusi niidukite tööks.

Helmintide (Helmindid (ka nugiussid ja ussnugilised) on looma kehas, tavaliselt soolestikus, elav parasiitne uss. Helminte esineb ka taimedel) ja pisikutega saastamine on meil karjamaal väheoluline siis, kui peetakse kinni karjatamise vaheaegadest, sest enamik haigustekitajaid hukkub suvises päikesepaistes 25...30 päeva jooksul. Loomade haigestumise korral tuleb kahe karjatamisringi vahelist aega veelgi pikendada.

Autor: Argaadi Parol (september 2014)