• Prindi

Karjatamise viisid

Karjatamisviise võib tinglikult jagada kahte suurde rühma:

  • süsteemitu e vabakarjatamine;
  • süsteemne e rotatsiooniline karjatamine.

Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Aastakümneid on diskuteeritud nii erinevate karjatamisviiside terminoloogia kui ka selle sisulise poole üle. Tegelikkuses ei ole sisulised erinevused karjatamisviiside vahel selgelt määratletud. Arutledes karjatamise üle nn ‘looma suutäie' või ‘taime tasandilt', siis on ka vabakarjatamise puhul tegemist teatud määral rotatsioonilise karjatamisviisiga. Kõik karjatamisviisid toovad kaasa vegetatsiooniperioodi vältel järjestikulise heintaimede defoliatsiooni e lehtede kärpimise.

Süsteemitu e vabakarjatamine
Karjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.
Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.

Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid.

Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine juurdevedu.

Süsteemne e rotatsiooniline karjatamine
Kopliviisiline karjatamine. Rotatsioonilise karjatamise puhul on karjatatav rohumaa jaotatud kopliteks, kuhu loomad suletakse suhteliselt lühikeseks perioodiks. Vastavalt päevade arvule jaotatakse koplid ühepäeva või kahe- ja enampäeva kopliteks. Tingimustes, kus loomadel ei ole valikuvõimalust, sunnime loomi sööma ka halvema söödavusega heintaimeliike (nt roog-aruhein). Karjatamisele järgneb puhkeperiood, mille vältel karjamaataimik saab areneda uude karjatamiseks sobivasse arengufaasi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse vajalikul hulgal toitainete tagavara. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa nn puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestvuseks.

Kopli suuruse arvutamisel tuleb abiks järgmine valem:
Loomade eluskaal (grupis kokku) x kuivaine söömus x päevade arv/1,125 kg KA ha -1 = koppel (ha)

Antud valemis on:

  • kuivaine söömuse all mõistetud looma poolt söödud rohu kuivaine kogust ööpäevas mis moodustab kuni 3,5 % looma kehakaalust;
  • karjamaasaagiks arvestatud 1500 kg KA ha -1, saagikaoga 25%.

Karjamaarohu saagi e rohutagavara planeerimisel kariloomadele on väga oluline arvestada, et:

  • uriini ja väljaheidete poolt tekitatud rammutukad, mis moodustavad 20 ...25% kogu karjamaarohust, jäetakse loomade poolt söömata;
  • lehm ei söö rohtu alla 3 cm;
  • saak jaotub vegetatsiooniperioodi jooksul ebaühtlaselt.

Järelikult on otstarbekas kariloomade söödakoguste planeerimisel karjamaal arvestada 25...30% saagikaoga.

Näide: 30.000 (50 lüpsilehma eluskaaluga 600 kg) x 0,03 x 2päeva / 1,125 = 1,6 ha

Nii nagu vabakarjatamise puhul, on ka rotatsioonilisel karjatamisviisil mitmesuguseid variatsioone:

  • Portsjonviisiline karjatamise ja ribakarjatamise puhul on tegemist paindliku rotatsioonilise karjatamisviisiga, kus karjatatavat pinda ja seega rohusööda kogust piiratakse teisaldatava elektritaraga. Portsjonkarjatamisel võib karjatatav maa-ala olla erinev vastavalt sellele, kui kauaks jätkub seal rohutagavara. Karjatatakse kas ühepäeva, 4 -5 tunnise (ühekordseks rohuga küllastumiseks vajalik aeg ) või veel lühema kestusega alal.  Oluline on seejuures mitte piirata karja juurdepääsu juba söödud karjamaaosale, et anda ruumi ka karjast tõrjutud loomadele vabalt liikuda. Pole vaja karta, et loomad läheks karja juurest kaugele. Edasine piisav vaheaeg kahe karjatamise vahel, annab taimikule aega normaalseks ädalakasvuks.
    Nii paindlik rotatsiooniline karjatamine kui ka portsjonkarjatamine nõuab suuremaid investeeringuid karjatarade ja -teede ehitamisesse, joogikohtade sagedam transportimine ja pidev töö karjatamise organiseerimisel, vajab ka enam tööjõudu. Samas on antud karjatamisviisi eeliseks rohumaasaagi efektiivsem kasutamine ja karjamaataimedele sobiliku kasvukeskkonna loomise läbi kultuurtaimiku pikem eluiga.
  • Ribaskarjatamist kasutatakse erandkorras, kui loomadel on karjamaal rohupuudus. Ribaskarjatamist tehakse kas kõrgekasvulise põldheina ädalal või segatise põllul. Loomadele eraldatakse paari meetri laiune riba, kuhu loomad rivistuvad sööma. Iga lehma kohta peaks olema 1,2 – 1,5 jm, et loomad saaks rahulikult süüa. Tihti on taimik nii kõrge, et elektrikarjuse liini alt tuleb rohi niita. Vastavalt sellele kui kiiresti loomad etteantud alal rohu söövad antakse uus riba. Sellise kasutamise juures tallatakse kõrget taimikut vähem.
  • Järelkarjatamisviisi on praktiseeritud nii loomade vaba- kui ka rotatsioonilise karjatamise tingimustes. Selle karjatamisviisi idee seisneb selles, et esimesena pääsevad karjamaale kõrgema toiteainete nõudlusega/vajadusega loomad, kellele järgnevad kohe väiksema toitainetevajadusega loomad, kes söövad allesjäänud rohu. Järelkarjatamist on kasutatud nii lammaste, piima- kui ka lihaveiste karjatamisel. Näiteks jaotatakse kari kahte erinevasse vanusegruppi, kus noorem grupp (6-12 kuud vanad) eelneb karjamaal vanemale (18-24 kuud vanad) grupile. Järelkarjatamist sama loomaliigiga tehes (lüpsilehmad ja noorveised)  peaks nende vahele jääma 1-2 koplit, et nad üksteist ei häiriks.  Karjatamise kestvus, mille vältel kaks gruppi viibivad rohumaal üksteise järel, ei tohiks ületada nelja kuni viit päeva, vastasel korral hakkavad loomad kärpima uut ädalakasvu, nõrgestades sellega arenevat karjamaataimikut. Järelkarjatamist on proovitud ka eritoodanguga lüpsilehmade korral, kus lüpsilehmad jaotatakse gruppidesse piimatoodangu järgi. Järelkarjatamise rakendamisega kaasnevad lisatööd on saanud peamisteks takistuseks selle karjatamisviisi edenemisel.

Ühes tootmisüksuses on otstarbekas rohumaade saagipotentsiaali efektiivseks kasutamiseksrakendada erinevaid karjatamisviise. Samas tuleb meeles pidada, et karjatamisviis on vaid üks mitmest rohumaade efektiivse kasutamise faktorist, millega me ei saa kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi.

Autor: Are Selge (september 2014)