• Prindi

Suvinisu

Iseloomustus

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7...6. aastatuhandest e. Kr.; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel e. Kr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.

Nisu kõrs on 60...80 cm pikkune ja 3...6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3...5-õielistest pähikutest.

Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki.

Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9...15% proteiini, kleepvalku on terades 25...40%; toorkiudu 2...3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

Kasvunõuded

Suvinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui teised teraviljad. Idanemisest tera valmimiseni vajab suvinisu aktiivsete temperatuuride (üle +10 oC) summat 1300...1600 oC. Idanema hakkab nisu küll juba +1...2 oC juures kuid normaalne idanemine toimub alates +5 oC. Öökülmasid talub oras lühiajaliselt -5...-7 oC. Võrsumisperioodil (suvinisul tekib 1...3 võrset) on soodne temperatuur +10...15 oC, jahe ilm soodustab võrsumist ja lisajuurte kasvu. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem  moodustunud võrseid, millel ei teki pead, nimetatakse hilisvõrseteks - need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti.

Nisu juurestik on suhteliselt nõrga toitainete omastamise võimega ja ka veevajadus on suurem kui odral ja taliviljadel. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450...500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kasvu algusest loomiseni kuna siis toimub suur vegetatiivse massi juurdekasv; hilisem veepuudus mõjutab eelkõige terade massi juurdekasvu.Saagi kvaliteeti (proteiini- ja kleepevalgu sisaldus) mõjutab päikesepaisteliste päevade hulk ja ka õhusoojus; jahedamatel aastatel võivad kvaliteedinäitajad olla madalamad.

Suvinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised). Nisu kasvatamiseks ei sobi kerged liivmullad ja rasked savimullad, samuti turvasmullad.

Sordid

Suvinisu sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. 19 sorti, neist 1 Eestis (Jõgeva SAI) aretatud sort ’Mooni’.

Sordi valik oleneb nisu kasvatamise eesmärgist (toidunisu, söödanisu); mullastikust; sortide omadustest jms. Meie tingimustes võiks eelistada sorte, mille kasvuaeg ei ületa 106 päeva. Sel juhul on võimalik koristada õigeaegselt külvatud nisu enne suuremate vihmade tulekut ning sellega vältida terade peas kasvamaminekut (langemisarvu vähenemist) ja terade nakatumist hallitusseentega.