• Prindi

Talinisu

Iseloomustus

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7...6. aastatuhandest e. Kr.; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel e. Kr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.
 Nisu kõrs on 60...80 cm pikkune ja 3...6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3...5-õielistest pähikutest.

Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki.

Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9...15% proteiini, kleepvalku on terades 25...40%; toorkiudu 2...3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

Kasvunõuded

Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui talirukis. Hästi karastunud talinisutaimed taluvad külma -20...-25oC. Idanemisest tera valmimiseni vajab talinisu aktiivsete  temperatuuride (üle +10o C) summat 1400...1500oC. Talinisu juurestik on rukki omast nõrgem mistõttu peavad toitained ja vesi olema paremini kättesaadavad. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450...500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kevadise kasvu algusest loomiseni. Talinisu on rukkist tundlikum talvekahjustuste ning taimehaiguste suhtes, seetõttu peaks  nisupõld olema väikese kallakuga, et kevadel sulavesi kiirelt eemalduks ja ei moodustaks jääkatet. Samuti on tähele pandud, et tuulte eest kaitstud põllud, kus lumikate paremini püsib, on talinisule talvitumiseks soodsamad.

Talinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning nisul võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Turvasmullad talinisu kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning juured võivad rebeneda.

Talinisu kasvab aeglasemalt kui rukis. Võrsumine algab sügisel ja jätkub kevadel, seetõttu võivad taastuda talvel kahjustada saanud taimed (taastumine oleneb sordist). Hõredamaks jäänud põllul võivad taimed hakata rohkem võrsuma, tekib palju järelvõrseid. Kõrval- ja peavõrsetel kasvavate terade küpsuse saabumise ajad on erinevad ning koristades peavõrsete terade küpsuse faasis, ei ole kõrvalvõrse terad jõudnud veel valmida; väikesed ja kõlujad terad vähendavad aga mahumassi.

Talinisu hakkab looma 2...3 nädalat pärast rukist kuid õitsemisaeg on nisul lühem ja seetõttu nihkuvad nisu ja rukki  valmimisajad teineteisele lähedale.

Sordid

Sordi valik oleneb nisu kasvatamise eesmärgist (toidunisu, söödanisu); mullastikust; sortide omadustest jms. Talinisu sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. 17 sorti.