• Prindi

Talirukis

Iseloomustus

Rukis pärineb Aasia edelaosast, teiste sealt pärinevate teraviljadega võrreldes hakati teda kasutama suhteliselt hilja. Eesti praegusel territooriumil kasvatati rukist juba 4...5. sajandil alepõldudel ning 11. sajandist alates kolmevälja-külvikorras.

Kultuuris kasvatatakse ainult harilikku rukist, millel on tali- ja suvivormid. Rukki kõrs on 90...200 cm pikkune ja 3...6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest kaheõielistest (harva kolmeõielistest) pähikutest. Rukis on paljasteraline (valmimisel eralduvad terad sõkaldest).

Eesti rukkis on keskmiselt 9...10% proteiini, 1...2% rasva, 2...3% kiudu ~70% lämmastikuta ekstraktiivaineid ja 2..3% tuhka.

Peamiselt valmistatakse rukkist leiba jt. pagaritooteid kuid temast tehakse ka õlut, viina, viskit ning kasutatakse biokütusena. Rukki  söödavus ei ole nii hea kui odral ja nisul, seetõttu ei sobi ta ainsaks jõusöödaks, haljasmassi väärtus söödana on sarnane  kõrreliste heintaimedega.

Kasvunõuded

Rukis on kõige külmakindlam teravili, hästi karastunud taimed taluvad -25...-35 oC. Idanemisest tera valmimiseni vajab rukis aktiivsete temperatuuride (üle +10 oC) summat 1200...1400 oC. Rukki juurestik on ulatuslik ja sügavaletungiv, mistõttu vee ja mulla toitainetesisalduse suhtes on ta vähemnõudlikum kui talinisu. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 250...280. Põuakartlik  on rukis ainult sügisel võrsumise ajal, saaki (eelkõige 1000 tera massi) vähendab ka juulikuine põud.  Talirukki põld peab olema ühtlase reljeefiga ning põllu madalamatesse kohtadesse ei tohiks liigvett koguneda; ei sobi ka kõrge põhjavee tase.
 
Rukis on risttolmleja ning seetõttu kehtib seemnekasvatuses kaugusisolatsiooni nõue – erinevate sortide põllud peavad puhta seemne saamiseks maastikul üksteisest eraldatud olema.
 
Rukis on hea umbrohtude allasurumisvõimega teravili – ta kasvab kiiremini ja võrsub rohkem kui teised teraviljad ja surub sellega umbrohud alarindesse. Ühtlaselt tihedas rukkipõllus on lisaks kaheidulehelistele pärsitud ka üheiduliste umbrohtude elutegevus ning seemnete levik.
 
Vähem viljakatel, happelisema reaktsiooniga ja väljauhutud toitainetega muldadel on rukkil võrreldes teiste teraviljadega suurem saak, sest rukki juurestik on tugev ja tungib sügavale, saades hapnikku, toitaineid ja vett kätte sügavamatest mullakihtidest.  Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad aga taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning rukkil võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Raskematel muldadel saab rukist kasvatada mulla struktuuri parandava eelvilja (näit. ristik) järel. Turvasmullad talirukki kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning rukki juured võivad rebeneda.

Sordid

Eesti Sordilehel 2010 on 8 rukkisorti, neist 2 hübriidsorti. Eestis aretatud sortidest on ‘Sangaste’  oma 135 aastase ajaloo jooksul väga hästi kohastunud meie ilmastikutingimustega. Ta on vähenõudlik kasvutingimuste suhtes ja annab rahuldavat saaki ka väheviljakatel muldadel (lepissort),  hea talvekindlusega.

‘Elvi’ on hea talvekindlusega, keskmise kõrrepikkusega ja taimehaigustele vastupidav, kõrge saagikusega ja hea terakvaliteediga. Kasvatamiseks sobivad ka raskema lõimisega mullad. ‘Vambo’ ja ‘Tulvi’ sobivad  keskmise või kergema lõimisega viljakatele muldadele. Sordid on rahuldava talve- ja haiguskindlusega ning hea terakvaliteediga.