• Prindi

Lõpparuanded 2012-2016

Riikliku programmi „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2009-2014“ raames 2012., 2013., 2014., 2015. ja 2016. a lõppenud rakendusuuringute aruanded:

2016:

"Koolipuuvilja ja -köögivilja kava rakendamise hindamine 2011/2012-2015/2016. õppeaastatel(2016) Projektijuht: Eha Nurk, Tervise Arengu Instituut
Projektitulemuste lühikokkuvõte: Võrreldes eelmise uuringuga on koolide ja õpilaste maksimaalne kaasatus tõusnud ~20%. Nii koolides kui ka kodudes on suurenenud viljade tarbimine. Üle 50% õpilastele pakuti koolis vähemalt 3-4 korral nädalas värsket puuvilja ning pea pooltele õpilastele vähemalt 1-2 korral nädalas värsket köögivilja. Marjade pakkumine on jätkuvalt väike, kuid siiski sagenenud. Kavasse võiksid olla kaasatud ka välismaised viljad, arvestades samuti nende hooajalisust. Suuremat rõhku tuleks pöörata õpilaste harimisele puu- ja köögiviljade söömise kasulikkusest ning kava võiks laieneda vähemalt põhikooli lõpuni.

Veiste vabapidamise külmlautade loomaheaolualased riskid Eesti tingimustes“ (2016) Projektijuht David Arney, Eesti Maaülikool
Projekti eesmärgiks oli kohtvisiitide kaudu hinnata veiste vabapidamisega külmlautades esinevaid heaolualaseid riske. Heaolu hindamine viidi läbi kümnes farmis neljal aastaajal, mille tulemusel täheldati viit olulisemat heaoluga seotud riski vabapidamise veiselautades: toitumus (liialt palju kõhnu lehmi), nahaprobleemide esinemine, lonkamine, ebapiisav jootmisseadmete arv ning asemete ebamugavus (liialt pikk lamama heitmise aeg. Heaoluga seotud riskid ei erinenud suurfarmide ja väiksemate farmide vahel, va loomahoiu aspekt. Üldine hinnang külastatud farmide heaolule oli rahuldav. Soovitav on olemasolevat seadusandlust mõnedes aspektides täiendada või täpsustada.

"Sortide üldtendentside analüüsimine" (2016) Projektijuht Ilmar Tamm, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Projekti eesmärgid: 1) Anda ülevaade 15 aasta jooksul (2000–2015) Eesti sordilehte võetud ja standardsortidena püsinud suvinisu-, rukki-, kaera- ja kartulisortidest. 2) Võrrelda nende kultuuride saagipotentsiaali ja kvaliteeti, näitamaks sordivaliku olulisust toodangu saagikuse suurendamisel ja kvaliteedi parandamisel. Analüüsida ja anda hinnang omaduste muutuste suundumuste kohta 15 aasta jooksul. 3) Suvinisu saagikuse analüüsimisel näidata fungitsiidide kasutamise mõju 10 aasta jooksul (2004–2014).

"Taimekaitseseadmete tehnilise kontrolli süsteemi analüüs" (2016) Projektijuht Raivo Vettik, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Uurimistöö tulemusena koostati ülevaade 2001-2015. a teostatud 3183 tehnilisest kontrollist, nende teostajatest ja avastatud puudustest. Korras oli 88,3% pritsidest. Põllumeeste ja taimekaitseinspektorite küsitlustest selgus, et kontrolli kvaliteediga ollakse rahul. Anti hinnang kontrolli metoodika vastavusele direktiivi 2009/128/EÜ ning vastava standardi nõuetele, leiti, et arvestades Eesti olusid ja võimalusi on vastavus olemas. Toodi välja uue standardi EVS-EN ISO 16122 nõuete erinevused eelmise standardi nõuetest. Koostati ettepanekud kontrolli süsteemi ja metoodika täiustamiseks.

"Eesti maheseemnekasvatuse olukorra hindamine ja ettepanekud maheseemnekasvatuse arendamiseks" (2016) Projektijuht Kalvi Tamm, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Eestis oli 2013-2016. aastail 19 seemnetootjat, kes tootsid põllukultuuride, söödakultuuride ja köögiviljade maheseemet. 2015 aastal kattis maheseemne kogus sõltuvalt kultuurist 1,5-26% maheteraviljatootjate seemnevajadusest. Suurim seemnevajadus oli teraviljadest kaeral (2181 t) ja väikseim speltanisul (163 t). 2016. aastal oli vajadus oluliselt suurem, vastavalt 3062 ja 254 t. Kartuli maheseemne tootmine on keerukas. Eestis on mõned tootjad üritanud tegeleda sellega, kuid turustamisega on olnud tõsiseid probleeme. Ka teistel maheseemne tootjatel on probleemiks, et puudub kindlus, kas seemet õnnestub müüa. Samuti seemnekäitlemise seadmete ebapiisavus. Mahetootjad on skeptilised maheseemne kasutamise osas: kas sellisel viisil toodetud seeme on piisavalt terve ja elujõuline, et tagada konkurentsivõimeline saak. Samas märgiti ka, et sertifitseeritud maheseemne kogus turul on kasin. Ilmes ka, et mõned mahetootjad ei olnud teadlikud 20% suuremast toetusmäärast kui külvatakse sertifitseeritud maheseemet. Lähtuvalt tulemustest koostati soovitused maheseemne kasutamise osakaalu parandamiseks Eestis.
 

"Põllumajanduslike otsetoetuste raames minimaalsete hooldustööde nõuete rakendamine aastatel 2013–2016“ (2016) Projektijuht Ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikool.
Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas aastatel 2015 ja 2016 otsetoetuste raames rakendatud minimaalsete hooldustööde nõuete täitmine mõjutas, nii keskkondlikke kui ka struktuurilisi aspekte arvesse võttes, erinevate tootmistüüpide ja suurusklassidega põllumajanduslikke majapidamisi. Uuring tugines kahele peamisele andmeallikale: 1) PRIA registrid ja andmebaasid; 2) toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitlusega kogutud andmed.

"Eesti elanike toidukaupade ostueelistused ja hoiakud" (2016) Projektijuht Piret Hein, Eesti Konjuktuuriinstituut.
Elanikud ostavad toidukaupu vähemalt kaks korda nädalas või sagedamini. Igapäevased toidukaubaostud tehakse peamiselt suurtest toidukauplustest ja väärtustatakse kodumaist toitu. Kodumaist toidukaupa eelistab osta 74% elanikest, mis on sama tase kui kümme aastat tagasi. Kodumaine toidukaup on elanike hinnangul värske, usaldusväärne, harjumuspärase maitsega, tervislik ja püsiva kvaliteediga. Soovikohast toidukaupa ostetakse pere rahalisi võimalusi arvestades piirangutega. Kui soovikohast toidukaupa pole müügil, siis elanikud ei tea võimalusest oma soovide kohta tootjatele või kauplustele märku anda. Eesti elanike toidulaual on sagedamini leib, köögiviljad, puuviljad, marjad, munad, juust, kartul, hapukoor, toiduõli, kohupiim, kodujuust, joogipiim ja või. Toidu äraviskamist esineb kolmes peres neljast, tüüpiliselt visatakse toitu ära harva ja peamiselt hallituse, riknemise või säilivusaja ületamise tõttu. Mahetoit tähendab elanikele eelkõige ise kasvatatud puhast toitu ja alles seejärel tunnustatud mahetootjate toodetud toitu. Kuigi mahetoitu peetakse kalliks, on ta tervislik ja ostmise sagedus on suurenenud. Mahetoidu ostmist mõjutavad enim inimeste rahalised võimalused.
 

"Eesti toidukaupade positsioon siseturul 2016. aastal" (2016) Projektijuht Piret Hein, Eesti Konjuktuuriinstituut.
Siseturg on Eesti toiduainetööstusele olnud läbi aegade peamine müügikoht. Ostueelistuste uuringud on näidanud, et Eesti tarbija eelistab küll kodumaist toitu (2016. aastal kaks kolmandiku tarbijatest) kuid olenevalt tootegrupist tuleb tootjatel vähem või rohkem konkureerida ka importtoodanguga. Käesoleva uuringu eesmärgiks oli välja selgitada Eesti toidukaupade positsioon siseturul, nii kauplustes pakutavate toodete sortimendi nimetuste osas kui ka osakaaluna kaupluste käibes. Uuriti ka kodumaiste ja importkaupade hinnatasemete erinevust. Uuringu tulemusi võrreldi 2010. aastaga, mis võimaldab hinnata Eesti toodangu konkurentsipositsiooni muutumist.

"Dioksiinid ja PCB jõesilmus ja nendest valmistatud toodetes" (2016) Projektijuht Mart Simm, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut
Analüüsiti dioksiinide, polüklooritud dibenso-p-dioksiinide (PCDD; seitse analoogi) ja polüklooritud dibensofuraanide (PCDF; 10 analoogi) ning polüklooritud bifenüülide (PCB; 37 analoogi) sisaldust Soome ja Liivi lahe jõesilmus (Lampetra fluviatilis) ning sellest valmistatud toodetes – röstitud silmudes ja silmu konservides. PCDD/F ja dioksiinitaoliste PCBde (dlPCB; 12 analoogi) sisaldus oli jõesilmus kõrge, ületades reeglina kehtestatud piirnormide väärtusi – vastavalt dioksiinidel 3,5 pgWHO2005TEQ/g märgkaalu kohta ja dioksiinide ja dlPCB summal  6,5 pgWHO2005TEQ/g märgkaalu kohta. Jõesilmude töötlemine ei vähendanud ohtlike ainete sisaldust. PCDD/F ja dlPCB sisaldus oli kõrgeim röstitud jõesilmudes, kuid piirnormi väärtuse ületas sisaldus ka jõesilmu konservides. Jõesilmude töötlemisel, röstimisel, praadimisel jne väheneb nendes vee sisaldus ning suureneb nii lipiidide kui ka ohtlike ainete kontsentratsioon. Analüüsitud proovides oli kuivaine, aga samuti lipiidide ning PCDD/F ja dlPCB keskmine kontsentratsioon kõrgeim röstitud jõesilmudes.  Järgnesid silmu konservid, Liivi lahe ja Soome lahe jõesilmud. PCB puhul on piirnorm – 75 ng/g märgkaalu kohta - kehtestatud kuue PCB markeri või indikaatori (PCB 28, 52, 101, 138, 153 ja 180) summa põhjal ja neid nimetatakse indikaator PCB (indPCB). Sarnaselt PCDD/F ja dl-PCB sisaldusele oli ka indPCB sisaldus kõrgeim röstitud jõesilmudes ja silmu konservides ning madalam looduslikes jõesilmudes, kusjuures Soome lahes kõrgem kui Liivi lahes. Piirnormi väärtust ei ületanud indPCB sisaldus mitte üheski analüüsitud jõesilmu proovis.
Projekti tulemusena võib tõdeda, et töötlemine ei vähenda dioksiinide ja PCB kontsentratsiooni jõesilmudes. Õigusaktides on selgelt öeldud, et kalu, kelle dioksiinide sisaldus ületab kehtestatud piirnormi, ei tohi turustada ning seega tuleks lõpetada jõesilmu püük Eestis. Jõesilmu tarbimise jätkamiseks oleks üheks võimaluseks taotleda Eestile jõesilmu puhul samu erisusi kehtivate piirnormide osas nagu on Rootsil ja Soomel. Teiseks võimaluseks oleks taotleda jõesilmule samasuguseid kõgemaid piirnorme nagu on kehtestatud angerjale. Eelnevalt on vaja andmeid jõesilmu tarbimise kohta Eestis ning tuleb läbi viia vastav riskihindamine.  

"Drenaažkuivendusega kuivendussüsteemide kuivendusseisundi uurimine rasketes liivsavi ja savi pinnastes" (2016) Projektijuht Toomas Tamm, Eesti Maaülikooli Metsandus- ja maaehitusinstituut
Tõdeda võib maaparandushoiutööde nõrka taset – settega ummistunud kaevud ja dreenisuudmed, puuduvad kaevukaaned, koprapaisud, kõrge veetase kraavides regulaatorite ja truupide hooldamatusest. Seireandmetest ilmneb uuendustööde ja rekonstrueerimise vajadus: uuendamist vajab 54% truupidest, 11% drenaaži kaevudest ning 66% kollektorite suudmetest. 

"Eesti tingimustes oluliste maastikuelementide määratlemine ja olulisuse hindamine" (2016) Projektijuht Tõnu Oja, Tartu Ülikool, Ökoloogia ja maateaduste instituut
Projekti tulemus: Maastikuelementidest oli arvuliselt ja pindalaliselt kõige rohkem kraave (68,4% kogupindalast) ja põllusaari (28,5%). Maastikuelementide osakaal põllumassiividest on suurim Pärnumaal ja Tartumaal ning madalaim Ida-Virumaal. Maastikurajoonidest oli madalaim maastikuelementide osakaal Kagu-Eesti kõrgustikel ja Pandivere kõrgustikul. Viimasel võiks maastikuelementide arvu suurendada. Potentsiaalsetest maastikuelementidest esineb ETAKis kõige enam hekke (79,2%). Analüüside määramatuse vähendamiseks tuleks korrastada maastikuelementide kaardistamise reaalsusmudel ja andmemudel.

"Geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) seemnetes esinemise riskide hindamine"(2016) Projektijuht Andres Mäe, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Projekti eesmärgiks oli võimaliku GMO (geneetiliselt muundatud organism) saaste detekteerimine Eestis müüdavates maisi-, rapsi- ja sojaoa seemnetes. Müüjate ja sordiesindajate valikul lähtuti põhimõttest, et oleks võimalikult hästi kaetud erinevad sordid ja nende edasimüüjad. Kogutud seemneproovides analüüsiti erinevate transgeenide võimalikku esinemist. Eurofins GeneScan GmbH laboris (Freiburg, Saksamaa) analüüsiti rapsi- ja sojaoa proove. Tehtud analüüsid näitasid, et ükski kahekümnest rapsi ja ühest sojaoa proovist ei sisaldanud transgeene. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Tartu, Eesti) analüüsiti kümme maisiproovi, millest üheski ei leitud  transgeene. Mõlemad eespool nimetatud laboratooriumid on sertifitseeritud vastavate analüüside teostamiseks.

 

"Taimekaitsevahendi kasutamisega seonduvate asjaolude välja selgitamine" (2015-2016) Projektijuht Mati Koppel, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Projekti raames koostati uuringud Integreeritud taimekaitse rakendamine põllumajandustootjate seas ning Eestis registreeritud taimekaitsevahendite riskid mittesihtorganismidele sh. mesilastele. Nendest esimeses uuringus analüüsiti põllumajandustootjate teadlikkust integreeritud taimekaitse võtetest ning nende rakendamist tootmispraktikas. Teise uuringu tulemusena koostati ülevaatetabelid Eestis registreeritud herbitsiidide, fungitsiidide ja insektitsiidide toksilisusest ja riskiväärtutsest veekeskkonna organismidele ja mesilastele ning tolmeldavatele putukatele
Integreeritud taimekaitse rakendamine põllumajandustootjate seas
Eestis registreeritud taimekaitsevahendite riskid mittesihtorganismidele sh. mesilastele

 

"Hobumajanduse kaardistamine koos Eesti hobumajandust iseloomustavate mõõdikute määratlemisega" Projektijuht Rau Eamets, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE
Projekti eesmärk oli anda ülevaade Eesti hobumajanduse hetkeolukorrast. Projekti tulemusena loodi ülevaade hobumajandust iseloomustavatest statistilistest näitajatest: hobuste arv, hobuste hinnanguline paiknemine, hobumajanduse erinevad valdkonnad. Lähemalt uuriti ratsasporti ja hobuste aretust ning kasvatust; teisi hobumajanduse valdkondi vaadeldi ülevaatlikumalt. Uuringus hinnati hobumajanduse valdkondade majanduslikku sisendit läbi kulumeetodi. Seeläbi kirjeldati hobumajanduse olukord ning anti soovitused hobumajanduse olukorra edasiseks monitoorimiseks. Toodi välja võimalikud indikaatorid, kuidas edaspidi hobumajanduse mahtu mõõta. Samuti anti projekti tulemuste põhjal soovitusi hobumajanduse edasiseks arendamiseks.

 

"Mahetoodangu eksport ja Euroopa Liidu riikidesse turustamine" (2016) Projektijuht Piret Hein, Eesti Konjuktuuriinstituut.
Arvutati välja 2015. aastal Eestist teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse turustatud ja kolmandatesse riikidesse eksporditud mahepõllumajandussaaduste, -toidukaupade ja -jookide ekspordikäive.

 

"Kutselise ja harrastuskalapüügi sektorite vahel võimalike vastuolude ja ühishuvide kaardistamine" (2016) Markus Vetemaa, Tartu Ülikool
Projekt analüüsis Eestis välja kujunenud kalaressursi kasutust kahe peamise grupi lõikes: kutselised kalurid ja harrastajad. Leiti, et harrastajate osakaal on olnud pidevas kasvutrendis, olles kõrgeim väikejärvedel ja jõgedel. Eesti kõige produktiivsemates piirkondades nagu Pärnu laht ja Peipsi-Pihkva järv domineerivad endiselt tugevalt kutselised kalurid. Toimuvat muutust ei ole vaja seadusandlikult takistada, pigem tuleks leida võimalused kuidas riik muutusest maksimaalset tulu saaks (selle tagab näiteks harrastusliku võrgupüügi kõrge hind); samas tuleks kasutada olemasolevaid vahendeid (näiteks EMKF) kalurite kõrvaltegevuste soodustamiseks.

 

"Erinevad võimalikud päritolunimetuse, geograafilise tähise või garanteeritud traditsioonilise eritunnusega toidud ja joogid Eestis" (2016) Projektijuht Katrin Nittim, Eesti Konjuktuuriinstituut
Eesti tootjatel on EL-i kvaliteedimärkide taotlemise huvi ning ka valmisolek võtta antud protsessist osa. Samas on oma eripäraste toodetega eksporditurgudele minemise idee uudne ja vajab tugevat riigipoolset nõustamist ja tuge, kuna taotlemise võimalusest teatakse vähe ning ekspordisuutlikkus on madal. Tugev tootjate ning neid koondavate aktiivsete erialaliitude toetus on Eesti meel (kaitsmaks kvaliteedimärgiga tootjate huve ja tõstmaks ekspordipotentsiaali). Lisaks saab nimetada Eesti kalatooteid (eelkõige pikaaegse ekspordiajalooga vürtsikilust tooteid), mille positsiooni ja konkurentsivõimet välisturgudel saaks kvaliteedimärgi kandmine parandada.
 

"Eesti toidusektori tarneahela toimimine ja ebaõiglaste kauplemistavade mõjud" (2015-2016) Projektijuht Piret Hein, Eesti Konjuktuuriinstituut
Eesti toidusektori tarneahela toimimist on viimastel aastatel raskendanud madalad tooraine maailmaturuhinnad ning sellele on kaasa aidanud 2014. aasta augustis Venemaa poolt EList pärit põllumajandussaadustele ja nendest valmistatud toodetele kehtestatud impordikeeld. Seakasvatajate olukorda raskendas veelgi 2015. aasta augustis Eesti seafarmides avastatud sigade Aafrika katk. Keerulises olukorras sealiha‐ ja piimatootjad on oma toodangu mingigi müügi tagamiseks pidanud leppima nende jaoks kehvemate lepingutingimustega. Nii sealiha‐ kui ka piimatootjad leiavad, et hind, mida nad oma toodangu eest saavad, ei ole jätkusuutlik, kuna jääb alla toodangu omahinna.

"Veistelt isoleeritud Escherichia coli antibiootikumiresistentsus Eestis" (2015-2016), Projektijuht Piret Kalmus, Eesti Maaülikool.

Uurimistöö käigus koguti kliiniliselt tervetelt veistelt 325 roojaproovi 65st farmist. Laiendatud spektriga beetalaktamaase (ESBL/ AmpC) tootvate Escherichia (E.) coli esinemus oli 9,5% (n= 31) ning ESBL tootvaid tüved pärinesid 16 st farmist. Kliiniliselt tervetelt vasikatelt isoleeritud E. coli tüved (n=45) oli uuritud antibiootikumide suhtes oluliselt tundlikumad võrreldes kõhulahtisusega vasikatelt pärinevate E. coli tüvedega (n=191). Kliinilisest materjalist pärinevad E. coli tüvedest olid 29,3% (n=63) fluorokinoloonide suhtes resistentsed ning ESBL tootvaid mikroobitüvesid tuvastati 3,6% juhtudest.
 
 
Sertifitseeritud teraviljaseemne ja seemnekartuli kasutamine ja sordiline mitmekesisus Eestis„ (2015-2016) Projektijuht Katrin Nittim, Eesti Konjuktuuriinstituut
Tootjate küsitlusest selgus, et 2015. aastal kasvatati Eesti põllumajanduslikes majapidamistes 151 sorti teravilja ja 36 sorti kartulit (2014.a vastavalt 140 ja 36). Külvatud teraviljasortidest oli 2015. aastal 42% pärit Eesti sordilehest (2014. a 41%), ülejäänust valdav osa oli ELi sordilehest, üksikuid sorte polnud kirjas kumbaski sordilehes. Kartulisortidest oli mõlemal vaatlusalusel aastal 17% pärit Eesti sortilehest, 80% ELi sordilehest ja 3% polnud kumbaski sordilehes. 2014. aastal oli kasutatud teraviljaseemnest 27% sertifitseeritud, millest 78% oli Eesti päritolu seeme (2015.a 81%). Kartulikasvatajad kasutasid 2015. aastal 20-30%-l kartuli kasvupinnast sertifitseeritud seemnekartulit, millest 80% oli Eesti päritolu (2014.a vastavalt 20-30% ja 52%).
 

2015:

"Seemnete sertifitseerimise süsteemi muutmise mõju hindamine. Protsessi ja katsete maksumuse analüüs"(2015) Projektijuht Kalvi Tamm, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Koostati metoodikad teravilja seemnete põldude tunnustamise, seemnepartiidest proovivõtu ja seemne tootmise kulude ning seemnete sertifitseerimis- ja majanduskatsete kulude arvutamiseks. 
Põhjalikum ülevaade metoodikatest ja tulemustest on esitatud aruande lisas 1

 

"Algoritmi koostamine niitmise kontrolli läbiviimiseks Sentinel 1 andmete baasil" (2015) Projektijuht Kaupo Voormansik, Tartu Observatoorium
2015 vegetatsiooniperioodil viidi Rannu ja Kambja testaladel Sentinel-1 aegridadega läbi välitöödega toetatud eksperiment. Leiti kolm Sentinel-1 põhist parameetrit, millel on arvestatav potentsiaal niitmise tuvastamise algoritmis rakendamiseks. Pakuti välja algoritmi esialgne versioon ja testiti seda Kambja testala rohumaadel – PRIA välitööde järgi on kokkulangevus satelliidipiltidelt arvutatud niitmise info ja tegelike oludega väga hea. Piiratud mahus uuriti ka sademete ja tuule mõju Sentinel-1 põhiste parameetrite väärtustele

 

"Digestaadi väetusomaduste ja keskkonnamõju võrdlev uuring vedelsõnniku ja mineraalväetisega" (2015) Projektijuht Peep Pitk, Eesti Maaülikool 
Projekti tulemused näitasid, et veise vedelsõnniku ja veise vedelsõnnikul baseeruva kääritusjäägi mõju mulla agrokeemilistele näitajatele, ensüümide aktiivsusele ning punase ristiku ja kõrreliste rohumaa saagile on sarnane. Need tulemused kinnitavad projekti alguses püstitatud hüpoteesi, et veise vedelsõnnikul baseeruv kääritusjääk on vähemalt sama heade väetusomadustega orgaaniline väetis, kui seda on veise vedelsõnnik

ÜPP I samba raames perioodil 2010-2014 rakendatud meetmete mõju Eesti põllumajandussektori erinevate tootmistüüpide ettevõtete sotsiaal-majanduslikule olukorrale" (2016). Projektijuht: Piret Hein, Eesti Konjunktuuriinstituut
Toetusskeemidel on olnud põllumajandussektori arengule oluline mõju läbi tootjate majandusliku toimetuleku parandamise. Ainult kogutoodangu toel (s.t tootmisest tulenevad tulud) jõudsid perioodil 2010-2014 kasumiläveni vaid köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatajad. Teiste tootmistüüpide ettevõtteid aitasid kasumiläveni ÜPP I samba toetused, nendeta poleks tagatud majanduslik jätkusuutlikkus. Suurimates raskustes oli lihaveisekasvatus, kus kasumiläve saavutamiseks otsetoetustest ei piisanud. Struktuurimuutused on aset leidnud kõigi tootmistüüpide lõikes: väiketootmine kahaneb ja suurtootmine laieneb. Turukorraldusmeetmeid kasutati vähe.
Eesti põllumajandustootjad on saanud perioodil 2010‐2015 erinevaid ÜPP toetusi (nii I sambast kui II sambast), lisaks ka investeeringutoetusi. Uuringust järeldub, et toetusskeemidel on olnud põllumajandussektori arengule oluline mõju läbi tootjate toimetuleku parandamise, toetused tagavad põllumajandussektori majandusliku jätkusuutlikkuse. Kokkuvõtvalt saab öelda, et põllumajandustootjatele suunatud toetuste süsteem on keeruline ja killustatud ning vajab seetõttu suuremat läbipaistvust ja korrastatust.
 
Vähelevinud kultuuridele TKV vajaduste kaardistamine ning aiakultuuridele integreeritud taimekaitse suuniste koostamine“ (2015-2016). Täitja: Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Eestis vähelevinud kultuuridele taimekahjustajate tõrjeks registreeritud TKV valiku kaardistamine ja analüüs näitas, et praegusel hetkel puudub võimalus keemiliselt tõrjuda mitmeid olulisi taimekahjustajaid, sest Eestis pole lubatud ühtki sobilikku preparaati või on preparaatide arv alla kolme. Selline olukord seab tõsiseid takistusi mitmete vähelevinud kultuuride viljelemisele. Väga vähe on registris bioloogilisi ja muid looduslikke preparaate, mida saaks kasutada sünteetiliste kemikaalide alternatiivina integreeritud taimekaitses (ITK) ja mis sobiksid kasutada ka maheviljeluses.
Vt integreeritud taimekaitse suunised:   
 
"Toidu lisaainetena kasutatavate nitritite (E 249-250) kvantitatiivne riskihinnang" (2015-2016) Projektijuht: dots Terje Elias, Eesti Maaülikool, kaasatud Terviseamet ja Tervise Arengu Instituut
Projekti eesmärk oli anda hinnang, kas nitritite tarbimine Eesti laste (vanusegruppides 12-35 kuud ning 36 kuud - 10 aastat) poolt ületab kehtestatud ADI piirväärtust.
Nitriteid kasutatakse lihatoodete säilivusaja pikendamiseks, et hoida ära nt Clostridium botulinumi riski ning säilitada lihatoodetele iseloomulikku värvust ja maitset. Uuringus esitatud analüüsi tulemuste põhjal saab väita, et lihatoodetesse lisada lubatud nitritite piirmäärade ületamisi Eesti lihatoodetes suure tõenäosusega ei esinenud, sest vastasel juhul oleks lõpptoodete nitritite sisaldused märkimisväärselt kõrgemad.
Tarbides nitrititega töödeldud lihatooteid on oluline, et neid ei tarbitaks igapäevaselt, seega on väga oluline hoida nitriti sisaldusega lihatoodete tarbimise sagedus ning -kogus kontrolli all. Nitrititega töödeldud lihatoodete, eriti viinerite ja keeduvorstide, tarbimisel on nitritite ohutuid päevaseid koguseid (ADI väärtusi) laste puhul kerge ületada, sest neil on väiksem kehakaal. Lisaks lihatoodetest saadavatele nitritite kogustele saadakse nitraate veest ja köögiviljadest, milles leiduvad nitraadid võivad omakorda endogeenselt muunduda nitritiks.
Analüüsides lihatoodetest saadavat nitritite kogust aastate kaupa ilmnes, et nii poiste kui ka tüdrukute puhul on nitritite saadavus kõrgem 4. ja 5. aasta vanustel ja seejärel 10. aasta vanustel. Eeldades, et toitumisuuringu valim on esinduslik, võime väita, et kogu elanikkonna vastav vanusegrupp (12 kuud kuni 10 aastat) ületab nitritite ADI väärtust 3,13% ulatuses (95% CI; 2,18 – 4,34). Sajast lapsest saab lihatoodete tarbimisest ADI arvust suurema koguse nitriteid kolm last.
Nitritite tarbimisnäitajad (saadavus) on aastate lõikes langenud. Ühe võimaliku põhjusena näeme tarbijate teadlikkuse tõusu ning tervislike toitumisviiside suuremat rakendamist. 
 

"Narva maanteepiiripunktis hobuste veterinaarkontrolli võimaluste loomise tasuvuse analüüs" (2015). Projekti juht Jaanus Veemaa, Tartu Ülikool.
Projekti eesmärgiks oli uurida Narva maanteepiiripunktis hobuste veterinaarkontrollipunkti loomise võimalusi ja otstarbekust. Projekti tulemusena koostati tasuvusanalüüs, milles keskenduti Eesti-Vene piiriületuse marsruutide logistilisele analüüsile ning veterinaarkontrollipunkti kasutuskoormuse analüüsile, hinnati veterinaarkontrollipunkti võimalikke mõjusid Eesti hobusektori arengule ning teostati punkti rajamisega kaasnevate kulude analüüsile. Veterinaarkontrollipunkti loomine Narva oleks eelkõige strateegiline investeering Eesti hobusektori tulevikku, mis võimaldaks tõsta nii Eesti ratsaspordi rahvusvahelist konkurentsivõimet, elavdaks kahe riigi vahelist hobumajanduse koostööd ning aitaks kaasa ka hobuste heaolu säilitamisele nende transpordil.

"Karusloomakasvatuse uuring" (2015) Projekti meeskond: Peep Piirsalu, Mati Mõtte, David Arney, Irje Nutt, Liia Taaler, Eesti Maaülikool. 
Projekti kokkuvõtlik lähteülesanne: Uuringuga selgitatakse välja karusloomakasvatuse sektori majanduslik olukord aastatel 2000–2014. Kui palju on Eestis karusloomakasvatusega seotud ettevõtteid, milline on ettevõtete struktuur? Milliseid karusloomi peetakse (rebased, mingid jne)? Milline on töötajate arv ja vanuseline struktuur? Karusloomakasvatusettevõtete investeeringud ja maakasutus aastatel 2000–2014. Karusloomakasvatusettevõtete kasumlikkus (sh mida ja kui palju turustatakse ja millisele turule). Karusloomakasvatuse osatähtsus riigi SKP-s ja ekspordis. Uuringu raames koostatakse vähemalt kahe stsenaariumi ülevaade, kus hinnatakse potentsiaalset majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Karusloomakasvatuse keelustamise korral 10-aastase üleminekuperioodiga ja karusloomakasvatuse mittekeelustamise otsuse korral eeldades, et karmistuvad loomakaitse-nõuded tõstavad tootmise omahinda 20%. Teise stsenaariumi osas antakse ka üldhinnang karusloomakasvatuse arengutrendide osas (tootmise jätkamine praeguses mahus/kasvamine/ kahanemine). 

Maaparandussüsteemi täiendava vee juhtimisel maaparandushoiukulude jaotuse metoodika väljatöötamine„ (2015) Projektijuht Toomas Tamm, Eesti Maaülikool
Projektitulemuste lühikokkuvõte: Maaparanduseesvoolu täiendava vee juhtimisel peab kooskõlastaja kontrollima olemasoleva sängi ristlõike ja sellel olevate rajatiste (truubis sillad jm) läbilaskevõime piisavust. See eeldab võrreldavaid andmeid lisavee koguste kohta. Töös on esitatud  praktikas kasutatavatel äravoolu arvutusmudelite kasutatavuse analüüs ja soovitused nende valikuks täiendava vee juhtimisel  erinevate variantide jaoks. Maaparandusühistu hoiukulude jaotuse aluseks soovitatakse võta praeguseks väljakujunenud põhimõte, kus arvestatakse nii eesvoolu pikkust kui ka reguleeritud veerežiimiga ala pindala. On toodud soovitused erinevate näidisvariantide jaoks.

"Eesti mesindussektori struktuuriuuring" (2015) Projektijuht Piret Hein, Bruno Pulver, AS Eesti Konjunktuuriinstituut
Projekti kokkuvõte: Eestis on 5469 mesilasperedega majapidamist, nendest mett müügiks tootvaid mesinikke on 1650 ning enam kui 150 mesilasperega kutselisi mesinikke on paarkümmend. 2014. aastal oli Eestis 44 tuhat mesilasperet ja 2015. aastal 48 tuhat, kutselistele mesinikele kuulus viimasel paaril aastal vahemikus 5,4..6,7 tuhat mesilasperet. 2014. aastal oli meetoodang 1155 tonni ning 2015. aastal 971 tonni. 2014. aastal oli keskmine saagikus mesilaspere kohta 25 kg ja 2015. aastal 20 kg. Populaarseimaks mee turustuskanaliks oli endiselt otse tarbijale müük omast kodust või müügipunktist. 2015. aasta lõpuks oli mee keskmine hind turgudel tõusnud 8 €/kg tasemele. Mesilaste tõuaretuse riigipoolset toetamist pidas vajalikuks kaks kolmandikku mesinikest. Vastanutest veerand oli oma mesilaste puhul viimasel kahel aastal kokku puutunud suremusega pestitsiidide tõttu ning nendest omakorda veerand oli pöördunud olukorra fikseerimiseks veterinaartöötaja ja/või taimekaitseinspektori poole. Riigipoolse panusena soovisid mesinikud eelkõige toetust mesilaste haiguste diagnoosimisel ja ravil, samuti mesinikele mesilasperede otsetoetuse kehtestamist ning põllumeeste koolitamist, et osataks paremini arvestada pestitsiidide kasutamisel nende ohuga mesilastele.

"Mikroorganismide säilitamise kaardistamine" (2015) Projektijuht Ain Heinaru, Tartu Ülikool
Projektitulemuste lühikokkuvõte: Eestis on 20 toimivat mikroobikollektsiooni, mis sisaldavad 58633 säilitusühikut, neist 46 059 bakteritüve, 9694 pärmitüve, 1880 filamentsete seente tüve ja 1000 segakultuuri. Teadaolevalt arhesid Eestis ei säilitata. Enamus suuremaid kollektsioone võimaldavad juurdepääsu avalikuks kasutuseks (teadustööks). Rahvuslike kollektsioonidena finantseeritakse vaid kahte (CELMS ja HUMB), kuid Eesti mikroobikollektsioonide säilimiseks on vajalik nii põllumajanduslike, toidutööstuse (FAO kontekstis) kui inimesega seotud mikroobide kui rahvusliku rikkuse ja biodiversiteedi säilitamise kaasfinantseerimine.

"Akrüülamiidid toidus" (2015) Projekti juht: Mati Roasto, Projekti põhitäitjad: Mari Reinik, Terje Elias, Andres Elias, Eesti Maaülikool 
Projekti põhieesmärk: ülevaate andmine akrüülamiidi sisaldusest järgmistes toidugruppides: Rukkileib ja koorikleivad; Näkileivad ja suupisted leivast; Küpsised; Piparkoogid; Hommikueined; Imiku- ja väikelapsetoidud; Friikartulid; Kohv.  
Lisa 1: Akrüülamiidi sisalduste koondtabel
Lisa 2. Toodete koostised tootegrupiti
 
Pritsimislahuse kõrvalekallet vältivate erifunktsioonidega taimekaitseseadmete ja tavaseadmete võrdlus„ (2015) Projektijuht: Raivo Vettik, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Projektitulemuste lühikokkuvõte: Uurimistöö tulemusena selgus, et ka kõigi soodsate tingimuste kokkulangemisel võib sihtkohta jõuda vähem kui pool pritsimisvedelikust. Pritsimiskadusid mõjutavatest teguritest on olulisemad piiskade suurus, tuule kiirus ja õhu temperatuur ning suhteline niiskus. Pritsimiskadude vähendamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi - nende kasutamine vajab häid teadmisi. Keskkonna saastumise ja kadude vähendamine pritsimisel sõltub oluliselt inimfaktorist: oskuslik ja vastutustundlik töömees suudab saada ka kehvema masinaga hea tulemuse ja vastupidi. Lisa. taimekaitseseadmete klassifitseerimine triivi järgi

"Kliimamuutuste mõju põllukultuuridele„ (2015) Projektijuht: Triin Saue, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Projektitulemuste lühikokkuvõte: 1965-2013 on nii üldine kui aktiivne taimekasvuperiood Eestis pikenenud keskmiselt 3 nädalat. Sajandi keskpaigaks võib kasvuperiood pikeneda 17-37 päeva, sajandi lõpuks 33-86 päeva. Aktiivsete temperatuuride summad kasvavad keskmiselt 300-450º ja 550-1100º, efektiivsete üle 5 ºC temperatuuride summad 250-400º ja 500-1000º, efektiivsete üle 10 ºC temperatuuride summad 150-250º ja 300-700º. Kõige kriitilisemad saaki piiravad ilmastikusündmused on seotud kõrgete temperatuuridega kriitiliste arengufaaside ümbruses, selliste sündmuste tõenäosus suureneb. Sademete varieeruvuse suurenemine tõstatab veeregulatsiooni vajaduse.

Ülevaade alternatiivsete mullaparandusainete kasutusvõimalustest ja tehnoloogiatest mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses Projektijuht: Liina Edesi, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Projekti käigus analüüsiti seitset mereadru ja kolme järvemuda proovi. Lubatust kõrgem raskmetallide sisaldus leiti neljas mereadru ja ühes järvemuda proovis. Taimekaitsevahendite jääke tuvastati kolmes mereadru proovis.
Rajati põldkatsed Sakus ja Jõgeval. Põldkatsetest selgus, et nii saagikuse, mulla keemiliste-, füüsikaliste- kui ka mikrobioloogiliste näitajate seisukohalt oli kõige efektiivsemaks mullaparandusaineks järvemuda kasutusnormiga 100 t ha-1

Eelanalüüs ja ettepaneku koostamine projekti „Huumusbilansi kalkulaatori edasiarendus ja taimetoitainete bilansikalkulaatori arendus põllu- ning taluvärava (ettevõtte) põhisena“ tellimiseks ning huumusbilansi kalkulaatori edasiarendus (2015) Projektijuht: Alar Astover, Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Projektitulemus: Toiteelementide ja huumuse/süsiniku voogude ning bilansside arvestamine on üha olulisem nii rahvusvaheliste kokkulepete täitmisel kui ka põllumajandustootmise kestlikkuse tagamisel ja konkurentsivõime suurendamisel. Nende arvutuste teostamiseks on vajadus on kohalikesse tingimustesse kohandatud abivahendite järele. Aastatel 2013-2014 töötati Eesti Maaülikoolis välja mullaspetsiifiline huumusbilansi kalkulaatori esimene versioon (http://pk.emu.ee/struktuur/muld/teadustoo/huumusbilansi-kalkulaator/). Otstarbekas on jätkata olemasolevate abivahendite täiendamist ning jõuda võimalikult asukohapõhiste lahendusteni. Kalkulaatorite intensiivsele välja töötamise ja testimise faasile peab järgnema: 1) täiendkoolitused huvirühmadele kalkulaatorite kasutamise ja tõlgendamise osas; 2) pidev kaasajastamine vastavalt tagasisidele, uuenevale teabele ja seadusandlikele suunistele.

"Mahedana müüdud toodangu osakaal mahepõllumajandustoodete toodangust Eestis 2014. aastal" (2015) Eesti Konjuktuuriinstituut, projektgrupi koosseis: Piret Hein, Pille Vahtramäe, Lia Lepane, Mati Reiman, Viivika Savina, Ingrid Niklus.
Projekti raames selgitati välja millise osa Eestis mahedana kasvatatud põllumajandussaadustest kasutati mahedana ning milline osa müüdud mahetoodangust müüdi mahedana. Arvutati välja potentsiaalne mahepõllumajandustoodangu müügikäive ning hinnati tegelikku mahedale viidatud toodangu müügikäivet. Viidi läbi kodumaiste mahetoidukaupade ja –jookide sortimendi- ja jaehinnavaatlus. Võrreldi muutusi ajas.

 

"Rakendatavate tuulekaera tõrjeabinõude tõhususe hindamine ja uute võimalike tõrjeabinõude rakendamine tootmises"  (2011–2015), projektujuht Malle Järvan, Eesti Taimekasvatuse Instituut
Lõppjäreldus: Agrotehnoloogiliste meetmete (viljavaheldus, mullaharimine, keemiline tõrje, väljakitkumine jm) kompleksne rakendamine on võimaldanud tuulekaera kontrolli alla saada, kuid ei ole taganud sellest  vabanemist. 

"Geneetiliselt muundatud organismide (GMOde) seemnetes esinemise riskide hindamine" (2015),  projektijuht Andres Mäe, Eesti Taimeksavatuse Instituut.
EL maades on GM rapsi kasvatamine keelatud. Projekti eesmärgiks oli võimaliku GMO saaste detekteerimine Eestis kasvatavate erinevate suvirapsi sortide seemnetes.

2014:

"Raskesti tõrjutavate umbrohtudega saastunud teraviljapõldudel umbrohtude tõrjevõtete uurimine" (2011--2014), projektijuht Malle Järvan, Eesti Taimekasvatuse Instituut.
Projekti raames käsitleti teraviljapõldudel raskesti tõrjutavate umbrohtudena järgmisi liike: tuulekaer (Avena fatua L.), harilik puju (Artemisia vulgaris L.) ja rukkihein (Apera spica-venti L.).
Lõpparuanne siin.

"Vähetuntud toksiine tekitavate hallitusseente nomenklatuuri täpsustamine, toksiinide tekkimise tingimuste ja riskide vältimise selgitamine odral " (2012-2014), projektijuht Heino Lõiveke, Eesti Taimekasvatuse Instituut Eesmärgid:
1. Selgitada Fusarium seente ja seni veel vähemtähtsaks peetud hallitusseente liikide ning nende produtseeritavate mükotoksiinide esinemist odra terasaagis.
2. Selgitada erinevate lämmastiku normide ja  fungitsiidide kasutamise mõju hallitusseente  liikide esinemise sagedusele ja kooslusele ning mükotoksiinide esinemisele odrasaagis.
3. Saada võrdlevat teavet tava-ja maheviljelusviisi mõjust olulisemate hallitusseente liikide esinemise sagedusele ja nende produtseeritavate põhiliste toksiinide sisaldusele odras.
4. Selgitada odra säilitamise ja käitlemise protsessis mikrobioloogiliste ja toksikoloogiliste kvaliteedinäitajate muutusi.
5. Koostada saadud tulemuste põhjal soovitused hallitusseente ja mükotoksiinide esinemise vähendamiseks ja vältimiseks odral tava-ja mahetootmise tingimustes kasvatamiseks ja  säilitamiseks.
6. Saada vajalikud uurimistulemused Elina Akk´i doktoritöö „Mõningate agroökoloogiliste tegurite mõju teravilja saastumisele hallitusseentega” koostamiseks. Juhendajad Heino Lõiveke (ETKI) ja Enn Lauringson (EMÜ).
Lõpparuanne siin. Lisaks juhend maheviljelusele ja juhend tavaviljelusele

"Erinevate viljelusmeetodite ( sh. otsekülv) rakendusteaduslik kompleksuuring" (2012-2014), projektijuht Kalvi Tamm, Eesti Taimekasvatuse Instituut. 
Uurimisprojekti eesmärgiks oli selgitada otsekülvi rakendamisvõimalusi erinevates Eesti agroklimaatilistes tingimustes, erinevate viljelusviiside mõju mulla omadustele, põllu üldisele fütosanitaarsele seisundile ning põllukultuuride saagi kvaliteedile, saagikusele ja omahinnale.
Lõpparuanne siin.

"Söödaproteiini kasutamise efektiivsuse suurendamine ning lämmastiku ekskretsiooni vähendamise võimalused erinevate tehnoloogiatega (sh lüpsirobotiga) piimatootmise farmides" (2011-2014), projektijuht Ivi Jõudu, Eesti Maaülikool
Projekti peamiseks eesmärgiks välja selgitada milline on erinevate söötmise süsteemide korral söödalavalt antava nii täisratsioonilise kui ka osaratsioonilise segasööda ning robotist (ja selvekünast nende olemasolul) antava jõusööda optimaalne proteiini kontsentratsioon ja selle allikad, millede aminohappeline koostis tagaks efektiivseima söödaproteiini kasutamise.
 
Uuringus selgitati kompleksse analüüsi teel välja sagedamini esinevate haiguste, ainevahetushormoonide ja vere metaboliitide mõju ja koosmõju korduvpoeginud eesti holsteini tõugu lüpsilehmade tiinestumisele ja karjast prakeerimisele. Leiti tiinestumist vähendavate ja prakeerimisriski suurendavate faktorite riskitegurid ja töötati välja tsütouuringu, kui uue subkliiniliste emakapõletike diagnoosimismeetodi, kasutamise strateegiad emakapõletikuga lehmade efektiivseks avastamiseks
 
Projekti peamiseks eesmärgiks oli selgitada lehmade söötmise korraldust erinevates lüpsirobotitega farmides ja töötada lüpsilehmadele välja söötmise soovitused ning optimaalsed jõusööda retseptid, sh nende koostamise alused.
 
"Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis" (2011-2014), projektijuht Arvo Viltrop, Eesti Maaülikool
Projekti raames koostati riskiprofiil ja viidi läbi kvalitatiivne riskihindamine seitsme ohtliku loomataudi kohta: sigade Aafrika katk, sigade klassikalise katk, suu- ja sõrataud, kõrge patogeensusega lindude gripp, Newcastle’i haigus, Lääne-Niiluse palavik ja hobuste nakkav kehvveresus. Lisaks anti hinnang sigade ennetava tapmise meetme rakendamise mõjudele sigade Aafrika katku leviku tõkestamisel ning koostati matemaatiline mudel veiste tuberkuloosi Euroopa Liidust ostetavate veistega Eestisse toomise riski kvantitatiivseks hindamiseks.
 
"Biolagunevatest jäätmetest valmistatud komposti ohutu kasutamine põllumajanduses" (2011-2014), projektijuht Mait Kriipsalu, Eesti Maaülikool
Uuringu eesmärk oli hinnata biolagunevate jäätmete segust ja setetest valmistatud komposti kasutamise efektiivsust ja tasuvust põllukultuuride kasvatamisel, ohutust nii keskkonna kui toodangu tarbija seisukohast, võimet põllumuldade huumusesisalduse säilitajana/suurendajana ja mulla bioloogilise aktiivsuse tõstjana ning koostada tehnoloogilised soovitused komposti ratsionaalseks keskkonnasõbralikuks kasutamiseks
Lõpparuanne siin
 
Projekti üldiseks eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja kui palju pestitsiidijääke jõuab Eestis mesitarudesse ning kas need võivad olla kaasa aitavaks jõuks mesilaste suurele suremusele. Samuti uuriti, kuidas mõjutab leitud pestitsiidijääkide koguhulk pere arengut. Selgitati ka mõningate enam esinenud pestitsiidide mõju ja koosmõju üksikisendi tervisele. 
 
"Optimeeritud kasvukohapõhine väetamine lähtuvalt keskkonna tundlikkusest erinevate taimetoiteelementide suhtes, baseerudes mullainfo elektroonilisel andmebaasil" (2011-2014) projektijuht Jaan Kuht, Eesti Maaülikool
Projekti eesmärgid:
- teha kindlaks erinevatel muldadel optimaalne väetustase, et oleks võimalik põllu piires vastavalt väetustarbele määrata kasvukohaspetsiifiliselt vajalik väetiste laotusnorm.
- selgitada välja täppisviljelustehnoloogia kasutusest tulenev saagi ja selle ühtlikkuse tõus ning majanduslik tasuvus
- teha kindlaks keskkonda leostuvate toiteelementide (N ja P) kogus kasutades kasvukohapõhist agrotehnikat võrrelduna kultuuripõhise agrotehnikaga
- töötada välja soovitused GPS tehnoloogia efektiivseks kasutuseks kasvukohapõhise agrotehnika tarbeks
- selgitada välja elektrooniliste andmebaaside sobivus täppisviljeluseks
 
"Huumusbilansi mudel taimekasvatuse jätkusuutlikkuse hindamise töövahendina" (2013-2014), projektijuht Enn Lauringson, Eesti Maaülikool
Uurimuse peamised eesmärgid olid:
1.Välja töötada Eesti tingimusi arvestav ja praktikas rakendatav põllumuldade huumusbilansi kalkulaator.
2.Testida teaduskirjanduses avaldatud süsiniku (huumuse) kontsentratsiooni ja varude simulatsiooni/prognoosimudelite toimimist Eesti mullaseire aladel ja tootmispõldudel
Lõpparuanne siin, Kalkulaator siin
 

"Kohalike väetiste efektiivsem kasutamine ja rohusöötade tootmise majanduslik hinnang kohapealse söödatootmise arendamisel" (2011-2014), projektijuht Rein Viiralt, Eesti Maaülikool
Projekti eesmärgiks oli välja selgitada:
1) Millises ulatuses on mineraalväetisi võimalik asendada sõnniku ja haljasväetisega rohumaal ja põllukülvikorras, lähtuvalt ettevõtte maakasutusest, eri kultuuride saagi taotletavast tasemest, kvaliteedist ja omahinnast (antakse agronoomiline ja ökonoomiline hinnang)
2) Vedelsõnniku ja digestaadi kasutamise võimalused, täiustatud tehnoloogia ja efektiivsus (agronoomiline, majanduslik) söödakultuuridel, eeskätt erineva kasutusviisiga rohumaal (karjamaa, niiteline)
3) Kuidas rohumaal vältida/minimeerida sileeritava materjali saastumist vedelsõnnikust ja digestaadist pärinevate mikroobidega, mis kahjustavad silo, toorpiima ja piimatoodete (eriti juust) kvaliteeti
4) Vedelsõnniku ja digestaadi keskkonnaohutu/keskkonnasäästlik kasutamine

"Loomade mikroobide antibiootikumiresistentsuse monitooring" (2010-2014), projektijuht Toomas Orro, Eesti Maaülikool
Eesmärgid:
1) jätkata Põllumajandusministeeriumi finantseeritud rakendusuuringu 2005-2009 raames läbi viidud loomade mikroobide antibiootikumiresistentsuse monitooringut.
2) projekti raames teha 2010 aastal pilootuuring, mis selgitaks lüpsilehmade antibiootikumidega ravimise tagajärjel ravimijääkide piima sattumise tõenäosust ning farmides ja piimatööstuses kasutatavate jääkide määramise kiirtestide tundlikkust
3) suurendada loomaarstide ja põllumajandusettevõtjate teadlikkust kohalikele oludele vastava ning mikroobide resistentsuse arengut maksimaalselt vältiva antibiootikumipoliitika suhtes ning anda uuringutulemustest lähtuvaid soovitusi antibiootikumide kasutamiseks
4) antibiootikumide mõistliku kasutamise põhimõtete pidev korrigeerimine vastavalt resistentsuse hetkeolukorrale
5) karjatervise programmide väljatöötamine ja täpsustamine loomse toidutoorme kvaliteedi parandamiseks.
Lõpparuanne siin

"Maisisilo toiteväärtuse uurimine ja söötmisstrateegia väljatöötamine lüpsilehmadele sõltuvalt maisisilo koristusaegsest vegetatsioonistaadiumist" (2013-2014), projektijuht Olav Kärt, Eesti Maaülikool
Projekti raames uuriti maisisilo hüdrolüüsi kineetikat in sacco sõltuvalt vegetatsioonistaadiumist ja kasvuaegsetest ilmastikutingimustest. Samuti selgitati sordi ja kasvuperioodi pikkuse mõju maisisilo keemilisele koostisele ja toiteväärtusele. Tuginedes maisisilo söötmise kogemustele Eestis ja teaduskirjanduses avaldatud andmetele leiti optimaalsed teravilja asendusväärtused lüpsilehmade söödaratsioonis.
 

"Alternatiivsete väetusainete keskkonnahoidliku kasutuse võimalused ja efektiivsus tava- ja maheviljeluses võrdlevalt traditsiooniliste orgaaniliste ja mineraalväetistega" (2010-2014) projektijuht Henn Raave, Eesti Maaülikool
Projekti eesmärgiks oli:
1) teha kindlaks taimetoitainete sisaldus ja vahekord eeldatavates alternatiivsetes väetusainetes ning nende kasutamise normid ja efektiivsus põhilistel kultuuridel võrdlevalt tavapäraste väetistega;
2) uurida alternatiivsete väetusainete kasutamise võimalusi ja otstarbekust
3) selgitada biosöe  potentsiaali väetiste efektiivsuse ja  mullaviljakuse suurendamisel
Uurimistöö keskendus kolmele nn. alternatiivse väetusaine mõju uurimisele: vedelsõnniku kääritusjääk, biomassituhk ja biosüsi (inglise keeles biocahr)
Lõpparuanne siin

"Kohalikel mahesöötadel baseeruva söötmisstrateegia väljatöötamine piimalehmadele" (2010-2014), projektijuht Ragnar Leming, Eesti Maaülikool
Projekti põhieesmärgiks oli kohalikel mahesöötadel baseeruva söötmisstrateegia väljatöötamine piimalehmadele. Projekti käigus registreeriti ja analüüsiti maheloomade jõudlusnäitajaid
 
"Geneetilise mitmekesisuse suurendamine piimakarjaaretuses embrüotehnoloogiate ja suguselekteeritud sperma kasutamise abil" (2013-2014), projektijuhid Ülle Jaakma ja Rando Värnik, Eesti Maaülikool
Uurimistöö põhieesmärgiks oli Eestis sobiva teaduslikult põhjendatud metoodika väljatöötamine suguselekteeritud sperma ja embrüotehnoloogiate rakendamiseks soovitud soost järglaste saamiseks ning karja geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks. Uuringud olid keskendunud eeskätt suguselekteeritud sperma kasutamisele lehmadel.
Uuringuga seoses viidi läbi konkreetne uurimus, milles keskenduti suguselekteeritud sperma kasutamise majandusliku eelise analüüsimisele tavasperma kasutamise suhtes, eesmärgiga püüda selgitada va