• Prindi

Mahepõllumajandus – kas parim viis inimtoidu tootmiseks?

13.03.2014


See teema oli vaagimise all eelmisel väärikate ülikooli õppepäeval. Kuna mahetoidu teemaga on inimesed üsna hästi kursis – iseasi, kui paljud seda endale lubada saavad –, teeme kuuldust valiku selle tootmissuuna vähem teatud faktidest.

Saaremaa mees, lektor Karli Sepp, on töötanud juba tosin aastat Põllumajandusuuringute Keskuses, tehes erinevate kultuuridega mahe- ja tavatootmiskatseid. Saame teada, et mahepõllumajandus on üsna lühikese ajalooga. “Enne kunstväetiste kasutamist 19. sajandil oli kogu põllumajandus maailmas naturaalne. Pöördeliseks sai eelmine sajand, kus väetiste jt sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine hakkas levima ja võttis peagi võimust,“ alustas Karli Sepp esinemist.

“Väetisi ja taimekaitsevahendeid on intensiivselt kasutatud ainult 50–70 aastat, kuid selle ajaga on maailmas tekkinud üsna suured probleemid. Inimeste tervise halvenemise tõttu on nüüd hakatud mahetootmise poole tagasi pöörduma,“ lisas teadustöötaja.


Teerajajad

Tuleb eristada, et keemiata põllumajandusel on kaks haru – biodünaamiline ja mahepõllumajandus. Biodünaamiline tootmisviis on mahetootmise “radikaalsem“ viis. Seal ei kasutata värsket sõnnikut. Väetatakse kompostidega. Kompostide ja mulla aktiveerimiseks kasutatakse kohapeal valmistatavaid biodünaamilisi preparaate. Biodünaamikud arvestavad tööde tegemisel ka kuufaase, mida on võimalik teada saada näiteks Maria ja Mathias Thuni külvikalendrist. Selle haru töötas välja sakslane Rudolf Steiner, keda loetakse biodünaamilise põllumajanduse isaks. Tema sulest ilmus 1925. aastal ka selleteemaline raamat.

Mahepõllumajandust tavatootmisest eristav tunnus on aga igasuguste keemiliste ehk kunstlike ainete kasutamise keeld, olgu need väetised, umbrohu- või taimekahjurite ja -haiguste tõrjevahendid. Ja loomulikult on seadusandlus erinev. Igaüks võib mahedalt toota, kuid toodetut mahedana turustada saab ainult tunnustatud tootja, kes on läbinud kaheaastase üleminekuperioodi ja on maheregistris. Mahepõllumajanduse isaks peetakse inglast Albert Howardit. Howard tegutses aastail 1930–1940.

Eestis loetakse mahepõllumajanduse algusajaks 1989. aastat. Alustati Eesti Biodünaamika Ühingu eesvõtmisel“ rääkis lektor.


Puhtam toit

Mahepõllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel.

Lektor kõneles, et välisriikides on viimasel ajal tehtud mitmeid uuringuid põllumajandussaadustega ja leitud, et taimekaitsevahendite kasutamisega jäävad nende jäägid sageli elusorganismidesse ja toiduahelasse. Toime võib vähendada viljakust, immuunsust, tekitada vähki, hormonaalseid häireid jm.

“Maailmas enim kasutatavaid umbrohutõrjevahendeid on glüfosaat. Neist tuntuimat turustatakse Roundupi nime all. Aastail 2002–2010 moodustasid glüfosaadid herbitsiididest 37–59%. Glüfosaat on üldhävitava toimega umbrohutõrjevahend, mis hävitab kogu rohelise taimestiku. Glüfosaat ei lagune meie põllumuldades tihti nii kiiresti, kui selle tootjafirma väidab ja uute pritsimiste korral võivad eelmise pritsimise jäägid veel mullas olla,“ rääkis lektor. Loomkatsed on näidanud, et toidus sisalduva glüfosaadi jääkide toime võib olla viljakust ja immuunsust vähendav, hormonaalseid häireid ja vähki tekitav jm.

Glüfosaadi avastas ja patenteeris biotehnoloogiaettevõte Monsanto Company 1970. aastal. Monsanto Company ainuõigus toota ja müüa Roundupi kestis 30 aastat (1970–2000). Praegu toodab analoogseid preparaate maailmas rohkem kui 30 firmat.

Glüfosaatide ülemääraseid jääke on leitud põllumuldadest ja veekogudest . EL 13 riigi uuringus leiti neid 29% pinnavee proovidest. Glüfosaadi mürgisemat laguprodukti (AMPA) leidi 50% proovidest.

Taanis leiti glüfosaate puurkaevudes 8,8% proovidest, 3,4% ületas lubatud piiri. Rootsis säilisid glüfosaadijäägid metsamuldades 1–3 aastat. Jääke on leitud metsamarjadest: mustikas, maasikas ja vaarikas. Euroopa Liidus on Roundup liigitatud keskkonnale ohtlike ainete hulka.

Eesti köögiviljad on taimekaitsevahendite jääkidest suhteliselt puhtad. Enam jääke on leitud näiteks viinamarjades, enamasti siiski lubatud piires. Mujal tehtud uuringutes on leitud, et mahetoit on tervislikum, selles on sageli rohkem vitamiine, mineraalaineid ja antioksüdante, samas valke on tavatoodetes enam. Seda lämmastikväetistega väetamise tõttu. Erinevate valkude vahekord võib aga mahetootes lektori sõnul isegi parem olla.

Lektor jätkas mahetoidu eeliste loetelu sellega, et neis on vähem allergeene, mahetoit on ühtlase srtuktuuriga, mahetoidus ei ole GMO-sid (kus geene on teadlikult kindla eesmärgi nimel muudetud), mahetoit ei sisalda säilitus- ega muid parendusaineid. “Imporditud toit sisaldab tihti GMO-sid. Näiteks kui müügil on odav toiduõli, siis sildil on üliväikeses kirjas, et toode sisaldab GMO-sid. Märgitakse vaid juhul, kui sisaldus ületab 0,9%. Mitmete toidu säilitusainete ja vitamiinide (sidrunhape, askorbiinhape, aspartaam jt) tootmiseks on sageli kasutatud GMO organisme.“

On avastatud, et mitmed maailmas laialdaselt kasutatavad taimekaitsevahendid omavad olulist mõju tolmeldavate putukate (mesilased, kimalased) arvukuse vähendamisele. Euroopa Toiduohutusameti hiljutine uuring näitas, et üht taimekaitsevahendite rühma (neonikotinoidid), mida kasutatakse laialdaselt rapsipõldudel, seostatakse mesilaste massilise hukkumisega. Avastati, et see on kahjulik ka inimestele, takistades närvisüsteemi normaalset toimimist ja kahjustades õppimise ja mäluga seotud ajuosi.


Mahemaa osakaal kasvab

Mõningaid fakte. Eesti on mahemaa osakaalu poolest Euroopa Liidus kolmandal kohal. Eriti kiire kasv algas 2004. aastast. Eestis on põllumajandusameti andmetel 2013. a seisuga mahepõllumajanduslikku maad 153 426 ha, s.o üle 15% Eesti põllumajandusmaast. Saare maakonnas on mahemaad 17 000 hektarit. Maherohumaade osakaalult (94%) on Saare- ja Hiiumaa maakondadest esirinnas. Samas on Saaremaa viimasel kohal teravilja, rapsi, rüpsi ja lina kasvupinna poolest. Suurimad mahetootmispiirkonnad on Muhu ja Salme valla põllumajandustootjad.

Saare maakonnas on üle 11 000 mahelamba, üle 4000 maheveise, 760 mahehobust – need arvud on Eesti suurimad. Maakonna suuremad mahekäitlejad on Saaremaa Lihatööstus OÜ, Olev ja Marju Müüri Koplimäe mahetalu (teravili), FIE Jaani Enno talu (õunad), FIE Ivo Lepik (lambaliha), Jaan ja Anne Kiideri OÜ Riido talu (piim), Saarte Sahver OÜ (turustaja). Turustamise arendamisega tegeleb ka Saaremaa mahetootjate asutatud MTÜ Saare Mahe.

Eestis on registreeritud 1552 maheettevõtet, loomakasvatusega tegeleb neist 977 ja mesindusega 32. Mahepõllumajanduslikke seeni ja taimi korjab 38 ettevõtet 40 500 ha-lt.


Kitsaskoht on tarbimine

Mahetoodangu tarbimist pidas Eestis 2012. a Emori uuringu põhjal tähtsaks 73% elanikest, 82% planeeris mahetoidu ostmist järgmisel aastal, 46% pidas mahetoiduks otse tootjalt ostetud toitu, st ei tee selget vahet mahe- ega tavatoidul. Regulaarseid mahetoidutarbijaid on Eestis 8%.

Mahetoidu ostmise suurimaks takistuseks peetakse selle kõrgemat hinda (mahetoiduained on poest ostetuna laias laastus 20% kuni kaks korda kallimad kui tavatooted). 42% tarbijatest oli nõus maksma 10% tavatoodetest kõrgemat hinda. Enim ostetakse mahemett, kartulit ja köögivilju.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et Eestis on mahetoodangu liikide arv ja osakaal veel väike. Enamusele jääb tervislik mahetoit kallima hinna tõttu kättesaamatuks. Siit ka takistused mahetööstuse arengul.


Mahepõllumajandusega tegelevad asutused ja organisatsioonid:

* Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus (asutati 1992. aastal, tegevjuht Merit Mikk)

* Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (loodi 2000. aastal, tegevjuht Airi Vetemaa)

* Mahepõllumajanduse Koostöökogu (2006. aastal)

* Eesti Maaülikooli Mahekeskus

* Saaremaal MTÜ Saare Mahe

* Kontroll. Iga maheettevõtet kontrollitakse vähemalt üks kord aastas ja põhiline tootjate kontrollija ning tunnustaja on põllumajandusamet (PMA). Töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid kontrollib veterinaar- ja toiduamet, jaekaubandust tarbijakaitseamet.


Saame tuttavaks saarlase Karli Sepaga

Karli Sepp on lõpetanud Eesti põllumajandusülikooli ja pärast seda olnud mõned aastad kooli juures teadustööl. Saaremaale naastes oli Karli esimeseks töökohaks taimekasvatuse nõustaja ametikoht Saaremaa talupidajate liidus. Nüüdseks on Karli olnud üle kümne aasta kodusaarelt eemal. 2001. aastal tegi tööpakkumise Talupidajate Keskliit, kus Karli tegeles aasta taimekasvatuse koordineeriva tööga. Seejärel kutsuti Karli tööle põllumajandusuuringute keskusesse.


Sõna on Karli Sepal

“Sinna ma olengi jäänud. Minu põhiline ülesanne on Kuusiku katsekeskuses pikaajaliste agronoomiliste mahekatsete tegemine. Selleks on rajatud hulk katselappe mahe- ja tavapõllumajanduse võrdluseks. See on statistiline teaduslik töö.

Teine ülesanne on põllumajanduslike keskkonnatoetuste erinevate meetmete hindamine. Mina hindan konkreetselt mahepõllumajandusmeedet. Selleks kasutame nii oma uuringuid kui ka erinevate asutuste statistilisi andmeid. Näiteks analüüsime läbi kõik PRIA toetusandmed, teeme Exceli tabelid ja graafikud ning kirjutame jutu juurde, kuidas mahepõllumajandus on Eestis aasta jooksul muutunud. Mis suunas läinud, kas need meetmed täidavad eesmärke või lähevad vales suunas. Vajadusel teeme ettepanekud, mida oleks vaja teistmoodi teha. Mitmed ettepanekud, mis on uue perioodi toetusmeetmetesse sisse läinud, on meie uuringute põhjal tehtud. See on meie pidev töö.

Põllumajandusministeerium on meie andmete suurim kasutaja.

Asutuses uurivad erinevad inimesed põllumajandustegevuse mõju muldadele, dreenivee puhtusele, maakasutusele jne. Hindame ka põllumajanduslikku mitmekesisust. Hea näide on kimalaste seire, mis peaks näitama põllumajandusliku keskkonnatoetuse mõju kimalaste arvukusele ja liigirikkusele. Kimalased on head keskkonnaseisundi indikaatorid, olles muu hulgas pestitsiidide suhtes tundlikumad kui meemesilased.

Seirealad paiknevad erineva põllumajandusintensiivsusega piirkondades. Seire tulemusel on leitud, et intensiivsemas põllumajanduspiirkonnas (Kesk-Eesti) on loomulikult nii kimalaste arvukus kui ka liigirikkus madalamad. Kus on suurem loodusliku maa osakaal ja väiksemad põllud, nagu Lõuna-Eesti aladel, seal on mitmekesisus kõrgem. Samas oleme täheldanud Kesk-Eestis kimalaste liigirikkuses tõusutrendi, seda eelkõige keskkonnasõbraliku majandamise toetusega aladel, kus see seire algul hoopis madalam oli. Mahetoetusega aladel ja Lõuna-Eesti piirkonnas on liigirikkus aja jooksul pigem stabiilsena püsinud.

Uurime ka põllulindude liigirikkuse ja arvukuse võimalikke seoseid põllumajandusliku keskkonnatoetusega. Üldine tendents riikliku seire põhjal alates aastast 1983 viitab põllulindude arvukuse vähenemisele Eestis. Meie uuringu tulemustel on põllulindude arvukus ja liigirikkus kõrgemad just mahealadel, mille üheks põhjuseks on rohumaade suurem osakaal. Lisaks säilib mahealadel pestitsiidide ja mineraalväetiste kasutamise keelu tõttu lindudele arvatavasti suurem toiduressurss. Samas on väga oluline mitmekesine maakasutus, kuna linnud kasutavad pesitsustsükli jooksul erinevate põllukultuuridega põlde.

Saartel ei ole kahjuks meil enam seirealasid, kuna sealsed tingimused erinevad mandril olevatest ning samas oli vajadus seirevalimit piirkonna kohta suurendada.


KES TA ON?

Päritolu: Lümanda vald, Kotlandi küla (sündinud Kuressaares)

Haridustee: lõpetanud Jäneda sovhoostehnikumi agronoomina ja Eesti põllumajandusülikooli 1994. aastal diplomeeritud agronoomina. Samas omandas põllumajandusteaduse magistri kraadi.

Teenistuskäik: paar-kolm aastat põllumajandusülikoolis teadustööl, sama kaua Saaremaa talupidajate liidus taimekasvatuse nõustaja, Talupidajate Keskliidus taimekasvatuse koordineerija, põllumajandusuuringute keskuses mitmesuguseid uuringuid tehes läheb 11. aasta. 


Vilma Rauniste,
Meie Maa, 12.03.2014 




 

Tagasi