Brüsselis istusid 7. ja 8. veebruaril koos Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid, et leppida kokku Euroopa Liidu järgmises eelarveraamistikus aastateks 2014-2020. Läbirääkimised, mida tegelikult oli peetud juba mitu aastat, kujunesid lõppfaasis eriti pingeliseks. Kahepäevasel tippkohtumisel magama ei mindud. Kõik mõistsid, kui oluline on kokkuleppele jõuda.
Mis siis õigupoolest kaalukausil oli? Jutt on ligi triljoni (!) euro suurusest summast, millest finantseeritakse seitsme aasta vältel suurt hulka tegevusi liikmesriikides alates külaelu edendamisest kuni suurte, rahvusvaheliste transpordiühenduste ehituseni. Liikmesriikidele jagatavad rahasummad on erinevad, nagu on erinev ka liikmesriikide osamakse eelarvesse.
On mõistetav, et igal riigil on eelarve koostamisel oma huvid ja seisukohad ning see teeb kokkuleppe saavutamise üsna keeruliseks. Euroopa Liidu eelarve ei ole pelgalt rahanumber, üksmeel tuli leida vahendite suuruses valdkondade kaupa, aga ka raha eraldamise eesmärkides, selle jaotamise põhimõtetes, tingimustes, kaasfinantseerimise määrades jne.
Kompromissi saavutamine oli iseenesest suur saavutus, seda enam, et igal liikmesriigil 27st oli õigus kogu ettevõtmine blokeerida – kokkulepe nõudis ühehäälsust.
Vaidluste keskmes oli eelarve kogumaht. Oli riike (need, kes panustavad eelarvesse enam, kui sellest tagasi saavad), kes nõudsid esialgselt kavandatud kulukohustuste drastilist vähendamist. Nende seisukoht lähtus loogikast, mille kohaselt ei tohiks olukorras, kus kärped ja kokkuhoiumeetmed on saanud normiks, tõsta ka Euroopa Liidu kulutusi.
Sellele seisukohale vastandus arusaam, et Euroopa Liidu tõhusaks toimimiseks, majanduskasvu hoogustamiseks, töökohtade loomiseks ning elatustaseme tõstmiseks eelkõige vaesemates riikides peab olema piisavalt rahalisi vahendeid. Seda seisukohta jagas ka Eesti.
Kompromissi tulemusel kinnitatud eelarve maht on küll väiksem kui eelmisel perioodil, kuid ometi astronoomiliselt suur – 960 miljardit eurot. Mis aga eriti oluline just meie jaoks – Eesti kuulub nende väheste liikmesriikide hulka, kellele eraldatav rahasumma kujunes eelarve üldmahu vähendamisele vaatamata lõppkokkuvõttes suuremaks, kui esialgses kavas oli ette nähtud.
Faktid kõnelevad iseenda eest: Eesti saab uuel eelarveperioodil Euroopa Liidult pea 907 miljonit eurot rohkem kui aastatel 2007-2013, kokku ligi 5,9 miljardit eurot. Arvestades, et meie enda panus Euroopa Liidu eelarvesse on 1,4 miljardit eurot, on Eesti liikmesriikide seas inimese kohta kolme suurima netokasusaaja hulgas.
Samas tuleb rõhutada, et läbirääkimisi ei peetud üksnes suurema rahanumbri nimel. Olulisem on see, kuhu see raha suunatakse. Eelarve mõte on ju ikkagi konkreetsete valdkondade toetamine ja arendamine, vaesemate riikide aitamine paremale järjele, töökohtade loomine jne. Näiteks Eestis on seni Euroopa Liidu raha enim kulutatud joogivee kvaliteedi parandamisele ja reovee puhastussüsteemide ehitamisele. Järgnevad transpordiprojektid, alates tee-ehitusest ja lõpetades Tallinna lennujaama renoveerimisega. Suured summad on läinud ka haiglate ja koolide ajakohastamisele.
Eestil olid eelarveläbirääkimistel oma selged prioriteedid. Üks Eesti ja ka Läti ning Leedu huvidest on olnud toetuste suurenemine põllumajandusele. Põllumehed mujal Euroopa Liidus saavad märksa rohkem otsetoetusi kui nende kolleegid Balti riikides. Mis ausast konkurentsist saab rääkida, kui põllumajandustoetused erinevad riigiti kordades.
Ülemkogul saavutatud kokkuleppega astuti suur samm edasi võrdse kohtlemise suunas – Euroopa Liidu otsetoetuste kogusumma Eestile suureneb kaks korda ning toetus ühe hektari kohta küündib 2020. aasta lõpuks 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab meie põllumeestele aastast 2020 toetust arvestuslikult 196 eurot hektarile (praegu on toetus 143 eurot). Lisaks suutis Eesti ära hoida esialgu planeeritud ajutise toetustasemete languse 2013. aasta tasemest allapoole, mis oli õhus seetõttu, et riigipoolne lisatoetus pole enam lubatud. Kompensatsioon võimaldati maaeluvahendite arvelt.
Võiduks saab pidada ka erandit, mille Balti riigid saavutasid ühtekuuluvuspoliitika rahastamises. Ühtekuuluvuspoliitika tähistab investeerimispoliitikat Euroopa tasandil eesmärgiga vähendada liikmesriikide vahelist ebavõrdsust ja tõsta Euroopa Liidu konkurentsivõimet.
Ühtekuuluvuspoliitika summade lagi on seotud riigi majanduskasvu näitajatega. Eesti oli vastu ettepanekule seada ühtekuuluvuspoliitika vahendite puhul kõigile liikmesriikidele ühtne piirmäär sisemajanduse kogutoodangust, kuna Balti riikide majandus elas arvutamise aluseks võetud kriisiperioodil üle suure majanduslanguse.
Meie argumente võeti arvesse ja Eesti koos teiste Balti riikide ja Ungariga saavad enda ühtekuuluvuspoliitika toetuste üldsumma arvutada üldisest kõrgema piirmäära alusel. Eesti võitis sellest erandist 350 miljonit eurot lisaraha.
Väga oluline saavutus on seegi, et uue eelarvega loodi eeldus Eesti paremaks ühendamiseks ülejäänud Euroopaga: selles on summad, kust riigid võivad taotleda toetust piiriülestele transporditaristu projektidele. Eesti esmaseks huviks selles valdkonnas on palju räägitud Rail Baltic, ambitsioonikas kiirraudtee projekt, mis võimaldaks inimestel kiirelt ja mugavalt Põhja-Euroopast Lääne-Euroopasse reisida. Kuid Euroopa Ühendamise Rahastust, millest Rail Balticu ehitamist finantseerima hakataks, viiakse ellu ka teisi Euroopa Liidu ühishuve kajastavaid projekte energia, transpordi ja telekommunikatsiooni valdkonnas.
Kokkuvõttes võib siiralt tõdeda, et Eesti sai üldiselt kõik, mida ta soovis ja mis eelarve vähendamise tingimustes oli reaalne saada. Ja põhjus ei peitu kindlasti mitte üksnes osavas läbirääkimisoskuses, vaid ka meie riigi heas maines. Eestit on kriisi ajal tihti eeskujuks seatud kui riiki, kes teab, milline on jätkusuutlik rahanduspoliitika, ning kes kasutab raha eesmärgipäraselt. Tulgu see siis Eesti enda või Euroopa Liidu eelarvest.
Kommentaar
Ülo Niisuke, Virumaa Põllumeeste Liidu juht
Päris hurraa ma ei karju. Sellest ei ole ajakirjanduses juttu olnud, aga saadavatest summadest tuleb Lääne-Viru põllumeestel maha võtta nn modulatsiooniabi 10 protsenti. Kui on toetusi saadud üle 5000 euro, siis võetakse 10 protsenti ja suurtootjatel, kelle toetused on üle 500 000 euro, läheb maha 14 protsenti. See kord hakkas möödunud aastast kehtima.
Teine asi on see, et pindalatoetuste andmine hektari kohta ei tähenda, et kogu see raha põllumehele jääb, sest umbes pool on enamikul põllumeestel rendimaid. Paralleelselt pindalatoetustega tõusevad ka rendihinnad. Kuidagi ei saa selgeks see, kes on aktiivne põllumees ja kes ei ole, ning sama suure toetuse saavad ka need, kes mitte millegagi ei riski ja niidavad ainult.
Oleme siin mõelnud, et ega see lõputu toetamine kuhugi ei vii. Tuleks, nagu president on välja pakkunud, vähendada põllumajandustoetusi kogu Euroopa Liidus, siis oleksime konkurentsivõimelised. Kõigil tuleks võrdselt vähendada.
Ja suuri kaubanduskette tuleks ohjata, selles osas on viimasel ajal üleskutsekirjad liikuma hakanud. Kui vaadata, siis piimatootja saab praegu 32 senti 4,2protsendilise täispiima liitri eest, aga poes maksab 2,5protsendiline kilepakis piim keskmiselt 70 senti. Abi peaks olema suunatud ju tarbijatele, et nende jaoks oleksid põllumajandussaadused odavamad, aga kaubandusketid suruvad täie rauaga ja tarbijal seda kuskil hindades näha ei ole, et toetused suurenevad. Me peame selleks jõudma kiiresti kaubaga otse tootjalt tarbijani, siis jõuab ka toetus nendeni, kellele see tegelikult mõeldud.
Ain Altermann, OÜ Roodevälja Uustalu juhatuse liige
Loomulikult on põllumehele positiivne, kui toetused suurenevad. Probleemiks on, et kõik pindalatoetused lähevad üha enam pindalapõhiseks, mistõttu saavad toetust maa omanikud.
Aga maa hinnad on tõusnud väga kiiresti ja palju ning tõusevad edaspidigi. Väga suure osa sellest toetusest, mis on mõeldud põllumehele, et toit oleks odavam ja inimestele kättesaadav, maksame rendiks. Maa renti küsitakse 70–80 protsenti pindalatoetusest. Praegu on kõik rendilepingud seotud pindalatoetusega. Tugitoolipõllumajadust tuleks piirata ja pärssida, sest see on suur oht ja seetõttu kaotavad kõik peale maaomanike. Mida rohkem tehakse Eestis euroheina, seda enam tootmise maht väheneb. Siis saab Euroopa Liit meile nina peale visata, et miks te tahate nii palju toetusi, kui te midagi ju ei tooda. Siin ongi käärid. Mulle ei meeldi, et toetused on hektaripõhised. Need peaks olema ikkagi tootmise põhjal antavad.
Kui vaadata eksporti, siis viljasektoris asjad toimivad, aga piimandussektoris ei ole korralikku kombinaati, mis oleks nii võimas ja tugev, et suudaks Euroopasse ja Venemaale rohkem eksportida. Mis puudutab liha, siis loomalihal võiks ekspordiartiklina arenguruumi olla, sest selle hind ei ole veel sama, mis Euroopas saadakse.
Piimaduses on samuti uusi ideid ja mõtteid ning EPIKO, Eesti suurima piimatootjate ühenduse loomine on ka sektori arengule kaasa aidanud. EPIKO kaudu müüme päris palju piima Lätti ja Leetu.
Villu Känd (riigikantselei Euroopa Liidu infojuht)
Virumaa Teataja (19.02.2013)
