Kitsekasvatajad survestavad riiki toetusi maksma

Kitsekasvatajad survestavad riiki toetusi maksma

Konkreetse statistika puudumine on tekitanud olukorra, kus Eesti kitsekasvatajate taskutesse riigi abiraha ei jõua.

Virulaste eestvõttel loodud Eesti kitsekasvatajate liit kavatseb lõpetada ebaõigluse, mis on niisama pikk kui lüroeepiline regilaul. Viimati maksti Eestis kitsekasvatuse loomtoetust 2003. aastal.

Kui Läti ametivennad võivad igal aastal iga kitse kohta taskusse pista kuni viiskümmend latti abiraha, siis Eestis võib vabalt taskusse pista tühja käe ja selle niisama targalt välja võtta. Nii räägivad Eesti kitsekasvatajad, lisades et toetust saavad lehmad ja lambad on
ebaõiglases soodusseisus.

Mõttetu paberimäärimine

Ametlikel andmeil oli mul­lu Eestis 618 kitsekasvatajat ja 3873 kitse, tegelikult võib mökitajate arv olla kuni kolm korda suurem. Põhjus, miks kitsi pole loetud on liht­ne – vajadus põhjuseta pabe­rit määrida ei meeldi kellele­gi. Kui loomtoetust ei saa, siis milleks arvele võtta?

Statistika ja toetused on ainult osa murepõhjustest, mis tulevad välja kitsekasvatajate jutust Virumaal Määri külas Virumaa talus köögilaua taga arutelul, tooniandjaks kitsede eestkõnelejateks saanud Kotšini pere ning noor kitsekasvataja Martin Repinski.

Arvepidamise puudumine toob kaasa piima kvaliteedi kõikumise, haiguste leviku. Kasinalt levivad aga head kasvatuskogemused, vähesed on koos turustamise oskused, tar­bija teadlikkus püsib kesine.

„Kits pole vaese mehe lehm," hüüab Mare Kotšin. Abikaasa Rein noogutab mõt­likult habet, mis sarnaneb hoo­lealuste omaga. Üheksa-aastase kitsepidamise staažiga Mare ja Rein võivad kitsepiima ja -juustu erilisusest ja kasulik­kusest rääkida tunde.

Laua otsas on peagi kogu Baltikumi suurima kitsefarmi peremees Martin Repinski, kelle mobiiltelefonist võib näha saja kilomeetri kaugu­sel asuva lauda videoülekannet. Martin on kitsesid kasva­tanud seitse aastat, meedias on ta tähelepanu pälvinud kolmesajapealise karja, tuttuue lau­da- ja lüpsikompleksiga.

Tarmukalt vehib paberipakiga kaheksandat kümnendit käiv Valdur Läll, kel kitsekasvatuse kogemusi kaks aas­takümmet. Tema abikaasa Mare pakub laua ääres istuja­tele kitsepiima ja -vorsti. Valduri pensionipõlve kitsekasvatusharrastus on teda sõralistega sõbrustamise algusest saati haigustevabana hoidnud.

Valduri rekordkits on andnud viie poegimisega kuusteist tal­le, teine jälle enam kui kolm liitrit piima päevas. Aastaid on Lälli pere olnud Lääne-Virus kitsekasvatamise teadmiste väärt allikas.

Minister vaderiks

Kotšinid koos Repinskiga on kuude ja aastate kaupa nii uusi tarkusi tudeerinud kui amet­nike kuuehõlmu ja lävepakke kulutanud. Et tõestada: kit­sed vääriks enamat. Laiemas plaanis on kitsekasvatuse lii­du vaderiks põllumajandusmi­nister Helir-Valdor Seeder ise, kes olla Martini lauda avami­sel poetanud, et ta võiks ju enam kit­sede ja nende kas­vatajate eest seista, kui oleks katusorga­nisatsioon, kellega rääkida.

Jõuamegi taas statistika juurde. Just kitsekasvatuse ja -toodangu koh­ta käiva statistika puudumine oli Ees­ti euroliiduga liitumisläbirääkimistel põhjuseks, miks kitse­kasvatajad toetusest ilma jäid. Tänaseks on kitsede eestkõne­lejad veendunud – surve viib selleni, et euroliidu uuel eel­arveaastal hakkavad kitsed rohkem toetust saama. Iseasi kui suurt.

„Minu jaoks jääb see nagu­nii hiljaks, hakkan tasapisi otsi kokku tõmbama," arvab Val­dur. Abikaasa Mare kostab, et võib kitsesid soovitada igale maal töötuks jäävale perele. Ka väheste kogemuste ja väi­kese investeeringuga on kitsekasvatajana võimalik piim ja leib lauale saada. 

Uus periood toob ilmselt eurotoetuse

 Põllumajandusministeeriumi asekantsleri Illar Lemetti sõnul ei ole kõik uut euroliidu eelarveperioodi puudutavad otsused veel langetatud, aga mis puu­dutab rahastamist, siis perioodi lõpuks Eesti põllumeestele maks­tavad otsetoetused kasvavad.

Seega hakkavad ka toetusõiguslikku maad kasutavad kitsekasva­tajad saama rohkem toetust.

Uuel eelarveperioodil on kitsekasvatajatele tagatud juurde­pääs paljudele maaelu arenguka­va toetustele, olgu need siis seo­tud investeeringutega, mahepõl­lumajandusega, loomade hea­oluga, koolitusega, nõuandega, keskkonnasõbraliku majanda­misega või tootjarühmade loomisega.

Kindlasti säilib ka noorte põl­lumajandusega alustavate ette­võtjate toetamine.

Rein Sikk, Eesti Päevaleht (13.03.2013)

2013-03-13T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 13. märts, 2013|Uudised|