Parim noortalunik: ma ei kujuta oma elu ilma taluta

Parim noortalunik: ma ei kujuta oma elu ilma taluta

Parimate talude konkursi žürii tunnustas tänavu Karula küla noortalunikku Mihkel Maksi esikohaga.

Veel kümme aastat tagasi hir­mutas Mihkli ema Merike oma 13-aastast poega, et kui too ei taha koolis korralikult käia ja õppida, peab ta jääma maale elama ning töötama. See oli noorele inimesele nagu karis­tuseks, sest põllumajanduses polnud just head ajad, nappus oli rahast, millega osta uut tehni­kat, talupidamisest saadav tulu oli nii pisku ja töö maht selle teenimiseks kontimurdev.

Nüüd on ema oma poja üle uhke, sest Männimetsa talu töid juhib ja seab tulevikuplaane manalateele läinud isa asemel juba mitu aastat noorpere­mees Mihkel. „Kui me mehega hakkasime 1991. aastal talu pidama, pidime ikka kõvasti vaeva nägema, et ära elada. Alles pärast Euroopa Liiduga liitumist, kui talupidamine sai rahatuge, tunnen, et sellest võib ka rõõmu tunda," ütleb Merike Maks.

Kuigi talu loomapida­mise pool ehk 30 lüpsilehma, 48-pealine noorkari ja kümme lihaveist on Arkna põllumajan­duskoolis seemendustehnikuks õppinud ema õlul siiani, hoiab seni teraviljakasvatuse eest hoolt kandnud Mihkel ka sel­lel silma peal. Sest peremehel peab olema ülevaade kõigest, mis talus toimub, et suudaks teha talule kasulikke otsu­seid. Neid oskab Mihkel teha, sest noorel mehel on ärivaistu ning mis veelgi olulisem, tahet olla põllumees. Ja mitte lihtsalt põllumees ja talunik, vaid edu­kas ja suurtalunik. Sest Mihkel teab, et vaid suurelt mõeldes ja tegutsedes on loota tulu. Ja et tegutseda on vaja mitmel alal, et vähendada tootmisega seo­tud riske.

„Mihkel tahab talupidamist suurendada, tema jaoks on praegu veel liiga vähe külvipinda ja vähe ka loomi. Kuid olen nõus, et mõelda tulebki suurelt," kii­dab ema poja plaane.

Talutöödele käed külge

Mihkel on näinud 23 kevadet, kuid noorusest hoolimata on tal põllumehestaaži rohkem kui tosin aastat. Ema meenutab, et põllutöömasinad olid poisi hinges juba lapsena, siis mängis Mihkel kündmist-külvamist lii­vakastis. Teda sealt välja saada oli lootusetu ettevõtmine. Kui aga jaksu juurde tuli, rassis väikemees koos õega nööritud heinapakke küüni veeretada. «Tassida ta neid ei jõudnud, seepärast veeretas. Mihklil võis vanust olla 12 aastat, kui ta sõi­tis juba ise traktoriga ja kündis põldu," pajatab ema.

Nii kujuneski välja, et kui poeg kündis ja külvas, toimetas isa kodu juures. „Ega ma koolis eriti tahtnud käia, sest hing kripeldas tegemata jäänud tööde pärast. Eriti raske oli kooli minna kiirel külviajal, kuid koolis juba teati i mu tegemistest ja pal­jud õpetajad suhtusid minu äraolekusse mõistvalt," tunnistab Mihkel.

Gümnaasiumis pidas ta plaani minna maaülikooli põllu­majandusettevõtte majandamist õppima ja pool aastat jõudis ka seda teha, kuid talupidamise kõrvalt õppimisest ei tulnud midagi välja. Selleks, et noor talunik võiks taotleda euroliidult rahatuge ja võtta talu enda juhtida, oli vaja ette näidata ka hari­dust tõendav doku­ment. Mihkel läks Olustverre kursustele ja jutu sees kiidab ikka ja jälle kooli ning sealt saadud teadmisi. „Mulle meeldis, et teadmisi jagasid seal inimesed, kel on ka prakti­lised oskused, kes ise tegelevad põllumajandusega."

Ta lisab, et kuigi õpingud maaülikoolis katkesid, on või­malused teadmiste saamiseks üsna head.

«Tänapäeval korraldatakse mitmesuguseid täiendkoolitusi, kuhu tulevad igas vanu­ses ja oskustega talunikud, kes omavahel teadmisi vahetavad," ütleb Mihkel. Ja pole sellest midagi, et tõenäoliselt on Mih­kel Maks maakonna noorim talupidaja. Üleolevat suhtumist vanemate talunike poolt ei ole ta tunda saanud. Selleks pole põhjustki, sest kes on Mihkli juttu kuulanud talu tasuvusest või tulevikuplaanidest, see peab tunnistama – noorel mehel on süda õigel kohal ja majandusest ning raha teenimisest on tal täiesti realistlik arusaam.

Koostöö on vajalik

Männimetsa talu ja tema naa­ber, Küüniniidu talu, mida peab Mihkli onu, olid maakonnas esimesed, kes investeeringutoetuse saamiseks ühisprojekti kirjutasid. Toetuse eest ostsid talunikud külviku ja kom­baini, mida jagavad omavahel sõbralikult. „Üksi ostes poleks piisavalt tööd anda kombainile ja külvikule, kahe peale on aga piisavalt. Külvipind võiks paari lähima aastaga suureneda kuni 100 hektarit, edaspidi laiene­mise piiri pole ma veel ette pan­nud. Kaalume ka piimakarjast loobumist, et üle minna liha­veiste kasvatusele, mis ei seo nii palju kui piimakari," kõneleb Mihkel tulevikuplaanidest.

Ta on seda meelt, et talupi­damine ei pea olema vaevarikas kohustus, vaid rõõm pereme­heks olemisest. Kergem peaks olema ka ema elu.

Mihkel ei kujuta oma elu teisiti ette, kui vaid talu pida­des. Mitte ainult talu, vaid ka iseenda tööde ja aja pereme­hena. Aastaid on tema sõnul talu põhisissetuleku andnud piimatootmine, kuid juba sel aastal toovad loodetavalt mõlemad tootmisharud võrd­selt tulu. «Olen suurendanud külvipinda, kasvanud on saa­gikus ja sel aastal andsid vilja- ja rapsipõllud head saaki."

Mihkel tunnistab, et talu­pidamine pole takistanud tal teha kõike seda, mida teeb mõni teine temaealine. Muidugi tuleb arvestada, et keset kiiret külvi-või viljakoristusaega paariks nädalaks lõunasse puhkama sõita pole mõistlik, kuid talvel on selleks igal juhul mahti. «Talu. peab nii palju sisse tooma, et oleks võimalik osta uut tehnikat ning reisida või puhata," selgitab Mihkel.

Talvel ei istu Mihkel käed rüpes. Tehnika vajab hoolda­mist, lisaks sellele ajab noor mees lumest lahti ka valla teed. Noor peremees peab plaani hakata pakkuma ka metsaveo teenust. Talu peab tootma ja teenima aastaringselt. Mullu oli talu käive 237 268 eurot.

Oma kodu ootab

Eelmise sajandi algul rajatud talus elab juba Makside pere neljas põlvkond. Kui puusepp, kelle nimi oli samuti Mih­kel Maks, 1920. aastatel talu rajas, kuulus majapidamisele 18 hektarit maad. Nõukogude korra ajal, mil talupidamine ametlikult likvideeriti, jäi pere kohapeale elama ja lehmi peeti kogu aeg edasi. Kuni talu taas­tamiseni 1991. aastal. «Siis oli meil kuus lehma. Ega noorest peast ma osanud küll arvata, et talud tagasi tulevad, mõtlesin ikka, et lapsed lähevad linna õppima ja parema elu peale, kuid nüüd läheb elu maal ja talus ikka ülesmäge," ütleb Merike Maks.

Koos emaga elab Männi­metsa talus veel Mihkli õde Merle, kes iga päev 18 kilo­meetri kaugusele Valga linna tööle sõidab. Ega Mihkel kauaks ema ja õega ühe katuse alla taha jääda. Tal on vanematekodust 500 meetri kaugusel välja vaa­datud vana talukoht, kuhu peaks üsna varsti hakkama kerkima oma maja. 

Kas Mihkel hakkab seda oma kätega ehitama, see on emal ja pojal veel jututeemaks. „Kui ma hakkan ise ehitama, pean pal­kama inimese, kes minu eest põllule läheb. Kulutusi on vaja teha ka siis, kui palgata töö­mehed maja ehitama," arutleb Mihkel.

Kuulates Mihkli juttu pole imestada, kui mõne aasta pärast hõigatakse Jänedal, Eesti talupäevadel vabariigi parima tootmistaluna välja just Männi­metsa talu nimi. Tasakaalukalt ja peremehena majandades ei jää ükski idee vaid unistuseks. Oleks vaid selliseid noori mehi rohkem.

KOMMENTAAR

Rain Ruusa
Karula vallavanem

Karula vald omistas Mihkel Maksile tänavu aasta noore tiitli. Mihkel on noor mees, kes on peale õpinguid jäänud elama koduvalda ja asunud aktiivselt tegutsema ettevõt­luses. Kodutalu tegemiste kõrvalt on ta leidnud aega osa­leda aktiivselt, ka Karula küla tegevustes. Ta võtab osa küla heakorrapäevadest ja teistest üritustest, abistab vajadusel tööde tegemisel oma talutehnikaga. Ta on ka küla erinevate seltside ja seltsingute liige. Tal­viti hooldab Mihkel Lüllemäe piirkonna teid, tehes lumetõr­jet. Siinkohal talle ainult kiidusõnad. Tööd on teostatud aeg­sasti ja hästi. Soovin Mihklile jõudu ja jaksu ning meeldiva koostöö jätkumist.

Signe Kalberg,
Eesti Päevaleht (Elu Maal), 27.09.2012

 

2012-09-27T10:00:00+00:00 Neljapäev, 27. september, 2012|Uudised|