Allikas: https://unsplash.com/

Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast. Maal leiduvast veest ligikaudu 97 % on ookeanides. Ülejäänud on põhiliselt jää ja lumi. Vähem kui 1% veest on järvedes ja jõgedes. Inimese kasutuses on ainult 2% kogu Maa veevarudest, sest 98% veest moodustab soolane merevesi. Mageveest on omakorda kaks kolmandikku liustikes. Vesi on Maal nii ajaliselt kui ka ruumiliselt ebaühtlaselt jaotunud.

Veemajanduskava hinnangu kohaselt on Eestis 74% põhjaveekogumitest heas keemilises ja 94% kogumitest heas koguselises seisundis. Põllumaa väärtuse ja viljakuse hoidmiseks on pea 30% Eestist kaetud maaparandussüsteemidega, mille kaudu kogutakse kokku liigne vesi põldudelt ning hoitakse mullas vajalikku niiskust.

Põllumajanduse mõju veekogudele

Põllumajandus on üks olulisemaid pinna- ja põhjavett mõjutavaid valdkondi. Põllumajanduse negatiivsed mõjud on seotud eelkõige veekeskkonda jõudva toitainekoormusega ning maaparandusega kaasnevate vooluveekogude hüdromorfoloogiliste* muutustega.

Eestis moodustab põllumajanduslik veekasutus koguveevõtust ligikaudu 6%. Põllumajandussektori viimase kümne aasta (2010-2019) keskmine veevõtt on olnud 4,6 miljonit m3 pinna- ja põhjavett aastas, kõigi sektorite koguveevõtt 75,9 miljonit m3 aastas. Põllumajandussektori veevõtt on viimastel aastakümnetel mõnevõrra tõusnud (2002. aastal oli veevõtt 4,1 miljonit m3).

Allikas: https://unsplash.com/

Negatiivne mõju veekogude hüdromorfoloogilisele seisundile võib kaasneda maaparandussüsteemide korrastamise suunatud tegevustega, kui sellega kaasneb veekogu põhja või kallaste muutmine vms. Valdavalt on muutused veekogudes juba toimunud ning tänased maaparandushoiutööd (hoid ja rekonstrueerimine/korrastamine) on väiksema keskkonnamõjuga tegevused kui uue maaparandussüsteemi rajamine. Sobimatult teostatud vooluveekogude puhastamine võib siiski jätkuvalt vähendada elupaiku ja mõjutada negatiivselt veekogu elurikkust.

Toitainete koormus on üheks olulisemaks (pinna)veekogude mittevastava seisundi põhjuseks, seda eelkõige väikese valgalaga veekogude korral (kuni 100 km2). Põllumajandusest pärit inimtekkeline toitainete koormus Eesti veekogudele on väga kõrge, moodustades hinnanguliselt 84% lämmastiku ja 79% fosforikoormusest. Kohati ületab nitraatide sisaldus põhjavee kvaliteedi piirväärtusi (seda ka nitraaditundlikkul ala). Põhjavee nitraadisisalduse tõusu põhjuste hulgas nähakse põllumajanduse intensiivistumist – karjade koondumist järjest suurematesse farmidesse ning vedelsõnnikutehnoloogia osakaalu suurenemist.

Samuti on Eestis suurenenud mineraalväetiste kasutamine. Põllumajanduse mõjuga seoses väärib tähelepanu ka taimekaitsevahendite jääkide esinemine pinna- ja põhjavees. Pestitsiidide kasutamise suurenemine tõstab ühtlasi pinna- ja põhjavee pestitsiidide jääkidega saastumise ohtu. Veeseire käigus on taimekaitsevahendite jääke nii põhja- kui ka pinnaveest leitud üha enam.

Veekogude kvaliteedi parandamine

Läbi põllumajanduspoliitika on võimalik negatiivseid mõjusid vähendada, pöörates tähelepanu nii haju- kui punktallikatetele ehk maakasutusele, väetamis- ja maaharimispraktikatele, sõnniku- ja silohoidlatele, pestitsiidide kasutamisele, kuivendustöödele.

Senises ÜPP raamistikus hinnati tõhusateks veekaitsemeetmeteks: nõuetele vastavus (puhverribad, talvine taimkate, maastikuelemendid), rohestamise meetmed (põllumajanduskultuuride mitmekesistamine, püsirohumaa säilitamine), keskkonna- ja kliimameetmed, mahepõllumajandusliku tootmise toetus ning vähemalt määral investeeringutoetused.

Allikas: https://unsplash.com/

Püsirohumaade rajamise  ja säilitamisega saab ära hoida toitainete ärakannet – reeglina on see väiksem kui haritavalt maalt. Rohumaaribadega saab vähendada ka toitainete triivi. Talvine taimkate aitab kaasa toitainete sidumisele ning vähendab vee-erosiooni. Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise vähendamine või keelustamine laiendaks orgaaniliste väetiste kasutamise osakaalu. Siiski võib ka orgaaniliste väetiste kasutamine  olla mitmesuunalise mõjuga, sõltudes palju väetisest endast kuni laotamisnormide ja -praktikateni välja.

Veekogude kvaliteedi parandamisel on osa ka põllumajandustootjate materiaalsete ja immateriaalsetel investeeringutel. Parandades sõnniku- ja silohoidlaid, täppisväetamise tehnoloogiat, sisestuslaotuse seadmeid väheneb toitainete leostumine pinna- ja põhjavette. Samuti aitavad veekogudele avalduva mõju leevendamisse investeeringud vee kokkuhoiuks ja taaskasutuseks katmikaladel jmt.

Toitainekoormuse vähendamisel on üks olulisemaid meetmeid konkreetsem liikumine toitainebilansi arvutamise ja arvestamise (ehk toitainebilansist lähtuvalt lämmastikväetiste sisendi vähendamise) rakendamise suunas. Toitainebilansi arvutamise ja arvestamise kasutuselevõtu eesmärk nii intensiivselt kui ka ekstensiivselt haritavates piirkondades oleks püüda saavutada parem toitainete tasakaal, võttes arvesse piirkondlikke erinevusi.

Veekogude hüdromorfoloogilise seisundi parandamisesse panustavad sekkumised suunavad veekogude kaldaid hoidma looduslähedases seisundis – murukamaras.

Maaparandussüsteemide uuendamisega/hooldamisega saavad kaasneda positiivsed mõjud veekeskkonnale eelkõige juhul, kui ühes tegevustega rakendatakse (uusi) keskkonnakaitsemeetmeid ja/või vähendatakse toitainete edasi kandumist. Seejuures leevendavad looduslikud protsessid ajapikku ka varasemate süvendus- ja õgvendustööde mõju. 

*Hüdromorfoloogilise koormuse all mõistetakse koormust, mis mõjutab veekogu sängi ja/või kallaste looduslikkust, veerežiimi, voolu tõkestamatust, veekasutust jms


Allikad: