Vajadused

Vajadused2021-10-16T18:24:18+03:00

Söödavajadus

Erinevate hobuste aastane ligikaudne söödavajadus (kg)

Sööt  Sporthobune  Sugumära*  Võõrutatud märss*  1-3 aastane sälg*
Hein 2500-3000 2200 1400 1800
Kaer 1000 300 250 500-1000
Kuivised 3000-4500 1000 1000
Rohu- või heinajahu 500 600 350 300-350
Nisukliid 100 100
Melassilõigud 180 100
Melassisegu 180 (100)
Valgusöödad 200 100
Mineraalid 20 20 15 20

* sisesöötmisel umbes 270 päeva aastast.

Kogus

Söötmisnormidest on võimalik lugeda, kui palju toitaineid loom vajab, kuid see, kui palju hobune süüa suudab, on väga erinev. Näiteks on varsal suured vajadused, aga ta suudab süüa väikese koguse, seetõttu ei saa loota, et piisava koguse heinaga on ta toitainevajadus rahuldatud. Enamasti on väikesed, kompaktsed tõud võimelised sööma suurema koguse 100 kg kehamassi kohta kui suured ja sihvakad tõud. Samas vajavad varsad ja imetavad märad sööta tavalisest rohkem.

Reegel on, et hobused kehamassiga 400-600 kg ja pea kõik tõud, kes suudavad täiskasvanud ratsanikku kanda, suudavad süüa sööda kuivmassi umbes 2,5% oma kehamassist. Hobused kehamassiga 100-300 kg suudavad süüa umbes 3,5% oma kehamassist.

Keskmine täiskasvanud hobuse söödavõtt keskmise töökoormuse juures:

Kehamass (kg) Võimalik kuivaine kogus (% kehamassist) Umbkaudne söödakogus (kuivmass) kg
100 3,3-4,8 3,3-4,8
200 3,1-4,5 6,2-9
300 2,9-4,2 8,7-12,6
400 2,7-3,8 10,8-15,2
500 2,1-3,6 10,5-18
600 1,5-3,5 9-21

 

 

Toitainete vajadused

Seeduva proteiini ja metaboliseeruva energia vajadused vastavalt hobuse suurusele ja töökoormusele:

Täiskasvanud hobuste kehakaal (kg)
200 300 400 500 600
Ülalpidamine Energia (MJ) 32 43 54 64 73
Proteiin (g) 160 216 268 318 363
Kerge töö Energia (MJ) 32-40 43-54 54-67 64-80 73-91
Proteiin (g) 160-200 215-270 270-335 320-400 365-455
Keskmine töö Energia (MJ) 40-48 54-65 67-81 80-96 91-109
Proteiin (g) 200-240 270-325 335-405 400-480 455-545
Raske töö Energia (MJ) 48-64 65-86 81-107 96-427 109-154
Proteiin (g) 240-320 325-430 405-535 480-635 545-725

 

Vanemad hobused ei suuda sööta enam väga efektiivselt ära kasutada ja vajavad seetõttu rohkem toitaineid. Erinevate hobusetõugude vajadused võivad ka suuresti erineda tabelis esitatud numbritest. Paljud täisverelised hobused suudavad omastada söödast vähem toitaineid kui niinimetatud keskmine hobune. Paljud aborigeensed tõud, kelle hulka kuulub ka eesti hobune, kasutavad sööta maksimaalselt (kes ei tunneks šetlandi ponist “heinapalli”).

Mida rohkem jõusööta toit sisaldab, seda regulaarsemalt, tihedamalt ja väiksemates annustes peab söötmine toimuma. Ühekülgne süsivesikute (vili ja suhkrusööt) kasutamine energiaallikana võib kasvatada lihaste glükogeenivarud liiga suureks – tekib lihaste valu, jäikus, isegi puusahalvatus. Kehtib reegel: hobune vajab 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. See reegel kehtib ka ponide puhul, kes vajavad 100 kg kehamassi kohta sama palju proteiini kui suured hobused. Erinevus on vaid sööda üldkoguses.

Söödas sisalduv valk on hobusele seda tähtsam, mida rohkem ta sisaldab selliseid aminohappeid, mida hobune ise ei suuda valmistada. Imetavad märad ja alla aasta vanused varsad vajavad kõige rohkem ja kõige parema kvaliteediga valku; lihastööks on valku vaja vähem. Liigne valgu söötmine avaldub sooletalitluse häiretena või lisanduva virtsa eritumisega (kaob ka tähtsaid mineraale). Tulemusena võib see kasvavatel varssadel põhjustada luustiku arenemise häireid.

Suurim erinevus hobuste toitainetevajaduses on naatriumi (Na) puhul. Naatriumi kui soola koostisosa eraldub higistamise ja sülje kaudu ning ta tuleb uuesti sisse sööta. Seepärast peab ka igale hobusele soolakivi kättesaadav olema. Kaltsiumi (Ca) ja fosfori (P) vahekord peaks söödas olema 2:1 (mõnede allikate järgi 1,5:1). Liiga palju kaltsiumi toob esile mürgistuse ja fosforiliia puhul võetakse vajalik kaltsiumikogus luudest.

Tavaliselt saavad hobused söödast rasvas lahustuvaid vitamiine, neid suudab hobune varuda 2-3 kuu jaoks. Hobune ei suuda ka teisi vitamiine ja mineraalaineid endale suures koguses varuks koguda ja need lähevad “kaduma”. Mõned üleliigsed mineraalained võivad blokeerida ainevahetust ja takistada vajalike aminohapete moodustumist.

Hanna Tamsalu
Eesti Hobuse Kaitse Ühing

Go to Top